Tänamatusest...

Kuidagi on nii juhtunud, et see teema on väga aktiivselt minu ellu ennast sisse söönud ja nüüd ma lasen oma tunded siia blogisse valla.

Tänamatus minu jaoks tähendab seda, et inimene saab kelleltki midagi lihtsalt niisama ja heast südamest ning esimese asjana hakkab saaja selle üle nurisema. Et miks on selline, miks mitte teistsugune, miks on nii, mitte naa, see pole piisavalt hea ja too pole piisavalt hästi - ühesõnaga, läheb lahti kingitud hobuse hammaste loendamine ja kaariesekahjustuste kirjapanek. Minu arust eestlasele (aga võib-olla ka üldiselt inimkonnale) omane reageerimine. Milleks tunda rõõmu, kui saab vinguda ja õiendada? Ei saa siinkohal jätta mainimata, et eks ma ise vingun ka, vajadusel suisa nii palju, et võiksin saada Vingumise Maailmameistri tiitli. Samas üritan ma mitte olla tänamatu. Võib-olla on kodune kasvatus teistsugune, võib-olla on vaesus õpetanud mind hindama saadut, sest kui sul üldse midagi pole, siis oskad tänu tunda ka pisikeste asjade üle. Kui oled Nälga lähedalt näinud, siis rõõmustad, et toit on laual; kui oled kandnud terve elu teiste vanu riideid, siis oled õnnelik, kui saad vahel harva mõne asjakese päris poest osta; kui ei ole jaksanud endale raamatuid soetada, siis iga enda isiklik raamat tundub taeva kingitusena jne. Ja kingitusi on ju üldse imetore saada, rääkimata sellest, kui tore neid veel teha on. Kingitus võib olla ka hea sõna või toetav pilk, ei peagi olema auto, maja ja kristall-lühter.

Võib-olla on inimesed tänamatud seetõttu, et nii on lihtsam. Kui keegi midagi annab, siis peaks nagu ka vastu andma midagi, aga vaat seda ju ei tahaks teha. Tahaks saada kõike kohe ja tasuta! Tahaks olla Maailma Naba ja Kõrgeim Tipp, kelle jalge ees kummardatakse. Kas see on ehk mingi alaväärsustunde väljendus? Või on see lihtsalt üks negatiivse ellusuhtumise pale? Süüdlaste otsimise nõiajaht on minu arust ka tänamatusega seotud. Kui asjad pole sellised nagu meile meeldiks, siis tuleb leida see, kes on süüdi ja seejärel anda talle nii, et veri lendab. Küll siis teinekord teab, et tuleb teha teistmoodi. Ses mõttes on kool olnud mulle väga hea õpetaja, kuna enamik tagasisidet, mida olen sealt saanud, on keskendunud positiivse otsimisele ja ideedele, kuidas muuta asju paremaks, mitte negatiivsetele külgedele ja vigadele ning süüdlase ristilöömisele ja mädamunadega loopimisele. Samas kui süüdlane on leitud, siis on endal hea kerge tunne: mina ei ole vastutav, ei millegi eest - teised vastutavad, nad teevad selles ka vigu ja mina olen Jumal, sest mina vigu ei tee (kuna ei võta ka vastutust).

Ja see peab siis olema vaba rahvas ja vaba riik! Inimesed, kes armastavad peamiselt kritiseerida, süüdlastele nõiajahti korraldada, negatiivset ja ainult negatiivset igas asjas märgata ning ise hoiduda igasugusest vastutusest. Vaba inimene mõistab selgelt, et vabadus on seotud valikute tegemisega ja vastutusega. Mina arvan, et 700 aastat orjaaega on jätnud oma jälje -meie ei tahagi olla vabad, meile meeldib olla orja rollis, vinguda, kritiseerida ja õiendada ning veeretada vastutus kuhugi mujale ja kellegi teise kaela. Vähemalt on, kellele näpuga näidata.

Kudzu