jaa, praegu tuleb kasuks omada kohe mitut lumelabidat, lisaks veel sooje käpikuid ja karvamütsi ning vateeritud pükse ja sulejopet. Eks ikka selleks, et ennast kuidagimoodi lumehangedest läbi närida, sest muidu jäädki lumevangi. Põnev aeg, ma ütleks! Lubatakse veel lumele lisagi, mistõttu on sattunud eriti suure küsimärgi alla meie iga-aastane 31. detsembri retk Taevaskotta. Olgem ausad, kahe väikelapsega rinnuni hangedes metsas kolistada on nii suur pongestus, et lihtsam on minemata jätta. Tõenäoliselt me parkimisplatsist kaugemale ei jõuagi. Kelgu tarimine pehmes paksus lumes ei ole tulemuslik nagu me juba eile veenduda saime, kui üritasime kohalikul kelgumäel väikest jõulusõitu korraldada. Praegusel ajajärgul on kodu parim koht, vähemalt oleme suutnud oma autod lumevabad hoida ja teerajad lahti, et üldse aiast välja pääseda.
Jõuluaeg möödus kiiresti ja tegusalt. Jõululaupäeval käisime korraks õe perel külas ning enne kohalejõudmist nägime pesuehtsat Jõuluvana. Tuli teine reipal sammul mööda kõnniteed, tühi kingikott näpus. Soovisime vastastikku häid jõule, lapsed muidugi olid vaimustuses, et ongi jõulutaadid liikvel. Järgmine taat ootas meid õe kodus, aga nagu lapsed tabavalt märkisid, ei olnud tegu päris jõuluvanaga, vaid see oli onu A, kes endale jõuluvana kostüümi selga oli ajanud. Mis muidugi ei muutnud laste rõõmu sugugi vähemaks. Aga vaat meil käis päris jõuluvana! Mina olin juhuslikult helistamas ülakorrusel, mistõttu taadiga ei kohtunud, noh, nii nagu igal aastal. Lapsed lustisid täiega ja esinesid küll tantsu, küll lauluga. Ingel siiski pidas vajalikuks märkida, et küllap see olin ikkagi mina, kes oli endale päkapikukostüümi selga ajanud. Väidetavalt olevat taat rääkinud kangesti minu moodi (uskuge, jõuluvana pingutas end peaaegu neljaks, et rääkida nagu jõuluvana!). MM jäi aga kindlaks, et tegu oli ehtsa vanaga. Oli, kuidas oli, igal juhul sai nalja ja kinke ning siinkohal muidugi suur tänu headele sõpradele, kes andsid oma panuse säästuaja kingikoti täitmiseks!
Ülejäänud jõuluaja päevad möödusid keetes ja küpsetades ning vahetpidamata nõusid masinasse toppides või neid pestes. Ma arvan, et pirukaisu on inimestel tükiks ajaks läinud! Sest kui on kitsas käes, siis tuleb nuputada ja kombineerida, et laual ikka midagi oleks ja et ikka oleks natuke teistmoodi kui tavaliselt, mistõttu poest ostmise asemel on vaja ise söök valmis teha ja kokku kombineerida. Kokkuvõttes aga väsisin mina nii ära, et üleeile õhtul jäin diivanil istudes tukkuma, eile magasin päeval kaks tundi ja ka täna hommikul lubasin endale pika une. Vaja ju jõudu koguda, sest selle nädala jooksul pean suutma valmis kirjutada essee, mille tähtaeg on juba 05. jaanuaril. Ma ei saa just öelda, et see mind eriti reipaks muudaks!
Nii on möödunud meie pere jõulud. Aastalõpp läheneb pikkade lohisevate sammudega ja küllap juba varsti on aeg teha kokkuvõtteid eelmisest aastast. Aga sellest juba mõnel järgmisel korral!
Kudzu
11 kommentaari:
Jõuluaja lõpetuseks kuulan intervjuud oma ämmaga. No küll on ikka hea ja tore inimene, tramaeivõi! Viimasel korral meie linnas leidis pr kunstinäituste külastamise ja kontserdikülastuste vahelt nii vähe aega meie piigadele, et nad ei kohtunudki. Ja sain teada, et meie piigade kunstianne on ka pr ämmalt päritud nagu ta üle eetri teatas. Tuletaevasappi! Kas on veel siin maamunal teist nii silmakirjalikku inimest?
Lumi, jah... Just tulin Väikest Väerada lahti lükkamast, sumpasin pool rada põlvini lumes. Homme on grupp täiskasvanuid tulemas, kellega vaja kasvõi osa rada läbida... Raskejõustik missugune. Mõne koha peal olid ees ainult jänese jäljed, millest, olgem ausad, ei olnud kasu rohkem, kui rebase jälgedest... Lastega ei läheks.
Mnjaa, traditsioonid ongi selleks, et neid aeg-ajalt üle vaadata ja vajadusel kohandada hetkeolukorrale vastavaks. Eks siis peab midagi muud välja nuputama - nt lumelükkamise talgud, kuna autosid ei ole meie maja juurde hetkel rohkem võimalik parkida, aga austet padjaklubilased ei kuku ju taevast alla! Parkla rajamine oleks uus vana-aastaõhtu traditsioon.
Eelmisel aastal Morgie juba alustas seda traditsiooni - meie, hilisemad tulijad, liitusime vastloodud tavaga. Eriti armas oli üks plekist lumelabidas, mis helises uskumatult musikaalselt.
Ahjaa, veel üks võimalik traditsioon - need kuhjad, mis parkla tegemisest tekivad, tuleb lastel lossideks uuristada!
Jah, sel aastal saab niisugused lossid kujundada, et ainult vaata ja imesta! Pärast veel veega üle valada ja ongi Lumekuningannale pesapaik loodud.
Vaata ette, et ämm neid losse endale sobilikuks elupaigaks ei pea!
Ei ta siia jõua! Ennem tuleb maailmalõpp kui ämm oma jala meie majapidamisse tõstab!
teeme siis lumetalgud. Lokaalsed. Lund on nii palju, et võime endile pisikese perrsonaalse taevaskoja ehitada.
Jah, taevatrepp koos kojaga!
maailmalõpp on muide juba käes. Ons meil lootust su kuulsat Ämma ka oma silmaga näha?
Maailmalõpp toob inimestele kaasa nii palju igasugust ... kuidas nüüd öeldagi... traumaatilist, et ämmaga kohtumine oleks liig raske kanda!
Postita kommentaar