Lumi langeb...

suisa kosena, kattes maa ja taeva valge pehme tekiga. Minu roosikesed on ilusti talvekatete all ja saavad kevadet oodates mõnusasti tukkuda. Kahjuks lõhkus eelmise korra suur lumesadu iluõunapuu, mis on lihtsalt pooleks murdunud. Oli teine selline nooruke ja piitspeenike puuhakatis, aga ma loodan, et äkki ta kevadel ikkagi ajab mõne oksakese külge ja ei sure päriselt ära. Ma ei osanud kartagi, et lumi võib olla nii raske, et puu ei jaksa seda raskust kanda.

Täna on meie lastel tähtis päev. Toimub etendus päris teatri päris laval ning meie Inglikese astub üles esimest korda oma elus. Meil on piletid ostetud ja saame kõike oma silmaga näha. Pisikesed iluvõimlejad, eriti just need kõige nooremad, on nii armsad, et täitsa uskumatu kohe. Tavaliselt läheb neil ka natuke sassi esinemine, aga nad on sealjuures vastupandamatult tähtsad ja asjalikud, nii et naerurõkatused saalis on alati soojad ja toetavad. Terve eilse õhtu õmblesin kokku Inglikese kostüümi, MM kleit oli juba kellegi teise poolt valmis õmmeldud, seega vaeva vähem. Ja raha kulus ka muidugi rohkem.

Raha on üldse huvitav teema. Igapäevased poeskäigud on muutunud kurvaks sündmuseks, sest toidukorvi hind on lakke hüpanud ja isegi kui osta ainult soodushinnaga kraami, tuleb summa ikkagi suurem, kui kunagi varem. Ma olen täitsa mures järgmise semestri õpingute pärast. Kui ma stippi ei saa - ja olgem ausad, ingliskeelne protsessipäevik ja 10 lk ingliskeelset esseed pr Ameerika Õppejõu aines mulle kindlasti head hinnet ei anna, siis pole koolis justkui millegi eest käia (noh, õnneks saan ma igal kell tervislikel põhjustel akadeemilisele jääda). Eile pusisin oma protsessipäeviku kallal, vandudes tulist kurja ja võideldes sooviga seda jama üldse mitte esitada, noh, midagi siiski tehtud sain , kuid olgem ausad - niisuguse asja kasutegur on pea olematu. Lisaks kubiseb minu päeviku kirjavigadest, mida ma esmaspäeval lappima hakkan, hetkel on muid kiireid asjatoimetusi ja panen selle ilge üllitise mõneks ajaks kõrvale. Pr Ameerika Õppejõud vist ei ole aru saanud, et ta ei ela enam omal maal, vaid kusagil mujal ja aineprogrammid tuleks ka üle vaadata sellest lähtuvalt. Ei saa nõuda ju sama, mida Ameerikamaa tudengitelt, kas pole? 10 lk esseed eesti keeles - palun väga, aga inglise keeles? 6 EAP eest on minu arust vähe, tööd selles aines liiga palju ja nii ma kavatsen ka tagasisides kirjutada.

Tegelikult ongi lugu nii, et minu lõpetamine on praegu vääääga suure küsimärgi all. Võin öelda, et uurimisprojekt on sama hästi kui läbi kukkunud. Ma ei arvestanud teatud faktoreid oma uurimust kavandades ja need on siis sellise hooga sisse sõitnud, et vaata ja imesta. Aega uue teema jaoks kahjuks enam ei ole. Ja ütelus, et tulemuse puudumine on ka tulemus, mind siinkohal eriti ei aita. Mingit tahtmist ei ole kirjutada tööd, mis näitab mind negatiivses valguses - et lugege kõik, kui nõme võib üks inimeseloom olla. Isegi kui see on tõde ja fakt. Arvan, et meil kõigil on õigus oma minapilti säilitada, eriti kui tegu on väga hapra pildiga. Masohheerumine on iseenesest tore asi, aga ainult teatud koguses. Ja ma ei arva, et lõputöö peaks ainult masohheerumist sisaldama. Noh, samas tühja sellest kõigest! Lumi sajab, ilm on tore, tuleb etendus ja läheneb jõuluaeg ning mul ei ole vähimatki kavatsust lasta end heidutada asjadest, mis on hetkel minust kaugel.

Minu selle aasta üks õppetunde ongi, et tasuta töötamine tuleb ära lõpetada. Kui inimesed maksavad oma tundide eest, siis nad ka hoolivad neist rohkem. Olgu see raha kasvõi sümboolne, aga ta kuidagi kohustab ja sunnib panustama rohkem, kui asi, mis on tasuta käes. Hea uudis ongi, et uuel aastal on mul oodata natuke tööd, mille eest makstakse. Asi seegi!

Nautigem siis lumesadu, enne kui tormiks kätte ära läheb!

Kudzu