Kaduneljapäev...

istun arvuti taga ja otsin tegevust, et edasi lükata koristamise püha üritust. Mingis mõttes on ju hea maailma korrastada ja struktureerida, samas on ette teada, et nii umbes pool päeva hiljem pole minu tööst enam märkigi järel. Kuid teisalt tuleb siiski midagi ette võtta, sest Asjad on oma kohtadelt nihkunud hoopis kuhugi mujale ja minu karjatused:"Kui sa midagi võtad, pane pärast samasse kohta tagasi!" on viljatud nagu kõrb. Küllap on see tuttav igale naisinimesele, kellel on peres pisikesi lapsi. Lastel pole vahet, kus nende kola paikneb, ega ma ise ka teistsugune polnud. Ning täiskasvanud meest ümber kasvatada - see on vähemalt minu jaoks liiga raske ülesanne. Inimesed muutuvad reeglina siis ja ainult siis, kui nemad seda soovivad ning ükski naine ei ole võimeline muutma oma abikaasa suhtumist korda ja puhtusesse, kui meesinimene seda ise ei soovi. Tõe ja õigluse huvides pean mainima, et ka naiste ümberkasvatamine on lootusetu ettevõtmine. Seega tuleb leida kuldne kesktee. Kui teist keegi on suutnud selle leida, palun andke teada!

Tasapisi hakan maha rahunema nädala tormilise alguse poolt tekkinud ärevusest. Mul on mõned päevad hingetõmbeaega ja siis algab kõik otsast peale. Aeg-ajalt kerkib üles küsimus, et miks ma seda kõike teinud olen, ja miks ma ikka veel pole põgenenud nagu vaba laps kiirel valgel hobusel. Miks ka peale sajandat porrikukkumist ajan end üles ja panen edasi? Ei saa aru. Ja kui ma ei saa aru iseendastki, mis siis veel teiste mõistmisest rääkida.

Õnneks paistab väljas päike. Talv ei näita lõpu märke, kuid päike on igal juhul hea. Kui leida vaikne nurgatagune koht, siis on seal isegi juba soe ja kevadine, isegi pisilinnud on laulma hakanud ja mõnes kohas on näha lume alt sulanud maapinda. Külm on minu kontidesse väga sügavale sisse pugenud ja ma kardan, et võin käies katki prõksatada nagu jääpurikas. Sestap ootan ma sooja aega, et muutuda jääolendist tavaliseks inimeseks, kelle jäsemed ei meenutaks katsudes liustikke ja kes suudaks peale kahe kampsuni sees kössitamisele ka midagi mõistlikku teha.

Kudzu

PS Jummel, kui magusalt Simba norskab. Kasside uni on kadestamisväärselt hea. Saaksin mina ka niimoodi!

Normaalne!

Kui mina hakkaksin kirjeldama, mis kõik minuga kahe päeva jooksul päälinnas juhtus, siis ei jätkuks mul sõnu ega väljendeid selle kõige kirjeldamiseks. Võin öelda, et poole ajast võitlesin ma sooviga pakku joosta. Kokkuvõttes püüdsin siiski jääda stoiliselt rahulikuks, ja õnneks, tõesti õnneks, on minu ümber hulgi armsaid inimesi, kes vajalikul hetkel mind tupsutasid, ära kuulasid ja lohutasid. Mis ma küll teeksin ilma sõpradeta! Hea oli ka see, et sain positiivset tagasisidet ühele oma maalile ja seda koguni kahe õppejõu käest. Tundub, et asjade lootusetu seisu juures on siiski midagi, millest tasuks kinni hoida.

Loengus olid teemaks isiksusehäired, millest osadest tegingi mina ettekande. Asjade olemuse üle mõtiskledes jõudsin järeldusele, et kaks neist häiretest on inimese enda jaoks tegelt talutavad ja probleemid on pigem ülejäänutel nende ümber. Samas kui mõelda oma kahe viimase päeva seiklustele, siis suudan ma mõista igaüht, kes keeldub kodust väljumast, sest ta kardab, et juhtub mingi jama. Mul on sageli selline tunne ja mitte üks vägi ei pane mind uskuma, et mul oleks ikka väga vaja maailmas ringi vaadata ja inimestega suhetes olla. Mina kardan inimesi. Ma ei saa neist enamasti arugi. Lihtsam on sukelduda mõnda asendustegevusse ja nautida head raamatut või filmi, nagu nt see. Woody Allen on raudselt üks filmiloojaid, kelle teoseid ma püan vaadata ja seegi film ei valmistanud pettumust. Soovitan soojalt!

Lisan siia ka info laubase ürituse kohta. Kui nüüd maailm on sama koha peal ja mina olen sama koha peal ja kõik kulgeb plaanipäraselt, siis juba sel laupäeval toimuvad suennipaeva pidustused alates kellu poole seitsmest. Olete oodatud!

Kudzu

Tuiskab...

aeg-ajalt, ja viskab kohati mingit ollust taevast alla, siis jälle paistab päike. Katuselt kukub lund ja külma ning tuult on parasjagu nii palju, et varbad külmetavad ka toas, kuna kütmine ei ole eriti populaarne tegevus meie majapidamises. Üritasime vanemat poissi tööle rakendada, aga et meil on märjad puud, siis võtab tule süütamine aega ja lisaks on vaja ka kogemusi. Kui see kevad nüüd varsti ei tule, siis me istumegi külmas toas, sest puud saavad otsa ja pappi järgmiste ostmiseks pole kusagilt paistmas. Peab vist Kingolotot mängima. Abikaasa just võitis tarbijamängus Santa Maria maitseainete kohvrikese, algaja õnn, eksole, tuleks ära kasutada. Mina pole iialgi midagi õnnemängudes võitnud - isegi algajana mitte. Osad lihtsalt on sellised - mittevõitjad.

Olen suutnud end kodutööde hunnikust peaaegu läbi närida. Vahepeal tundub küll, et hing on paelaga kaelas, aga siis lohutan end teadmisega, et kohe-kohe-kohe läheb oluliselt kergemaks. Kohe-kohe-kohe saab üks suur tükk tööd tehtud ja võib kasvõi paar päeva niisama molutada, mille ma olen enda arust kuhjaga ära teeninud. Neljapäeval saabub siia pr Ema, kes on kuulnud külajutte, justkui oleksin mina haige. Noh, kui psüühilist laadi veidrused välja arvata, siis meditsiinisüsteem on mind terveks tunnistanud. Ja vaimsed häired - need on ju inimese nõrkuse tunnus ning seega mtteaktsepteeritavad. Aga heakene küll, pr Ema tuleb. Ja siis tuleb ka sünnipäev koos hommikuse praktikaga (äratus kell seitse null null), vanadus astub jälle suure sammu lähemale. Olen kindel, et kellakeeramise tagajärjel astub vanadus lähemale isegi kaks sammu, sest ärgata hommikul kell pool viis ja minna rongile, no teate, see on ikka kõvasti hullem, kui ärgata pool kuus ja teha sedasama. Kellakeeramine on välja mõeldud inimeste piinamiseks ja ma plaanin vabakutselise elu ainuüksi seetõttu, et oma tervist hoida - siis ma saan oma tööd planeerida nii, et poleks vaja keset ööd end voodist välja ajada, samas kui kaheksast viieni töötamise puhul seda rõõmu ei ole (muidugi on palju muid rõõme nagu igakuine palk, kindel tool pepu all ja võimalus oma ülemusi kõigis maailma hädades süüdistada).

Kohane oleks küsida, kas Padjaklubi liikmed sooviksid oma kohaloleku minu vananemist tähistada? Variandid on 02.04 ja 09.04. Kaasa söök, jook ja hea tuju, kingitusi paluks mitte võtta. Riietus soovitavalt dramaatiline: must ja punane, kuldne või hõbedane (või misiganes). Antagu teada, millal sobib, siis ma tean natuke planeerida - kui ma muidugi ei viibi selleks hetkeks juba kenas vaikses palatis, mille ust saab ainult väljaspoolt avada.

Tervitades

Kudzu

Vananemise rõõm...

meil on järgmiseks nädalaks vaja luua üks kunstitöö selle kohta, kes ma olen praegu ja kes ma võiksin olla vanana. Minu jaoks oli tegu väga lustliku teemaga, sest vananemine ei ole ju mitte midagi muud, kui rohkem aega iseendale ja oma hobidele ning muidugi ka armsa vanamehega koosolemiseks. Kuna minu identiteet ei seostu väga palju kehalise poolega st ma ei taha olla nagu mõni vananev näitlejanna, kes on valmis 20 aastat nooremana näimise nimel ilmselt kasvõi koerakakat näo peale määrima, siis muret, et äkki ma tulevikus pole enam nii atraktiivne ja kes mind siis üldse enam tahab ja kes minuga siis üldse suhelda tahab, seda minul ei ole siiani tekkinud ja ilmselt ei teki ka (kusjuures niisugust 45-aastast naist, kes oli tõesti mures, et vastassugupool temaga äkki vanuse tõttu enam suhelda ei taha, olen ma reaalis kohanud). Samuti ei karda ma jääda üksinda ja abituks, sest ma ei kavatse ometigi 100-aastaseks elada. Noh, ja kui elangi, siis mul on keskmisest rohkem lapsi, kes loodetavasti hea meelega mind aitama hakkavad.

Ma olen näinud niivõrd säravaid vanu inimesi, kes annavad isegi noortele silmad ette. See kibedus, morn olek, ülekaal ja ähkimine, see ei pea üldse mitte vananemisega kaasas käima, vaadake kasvõi Ita Everit! Ma imetlen kõrges eas inimesi, kes ei häbene oma vanust ja kes toimetavad omi asju samasuguse innukusega, kui 20-aastased. Tegelikult on ju kõik kinni meie peades - kui ma olen ainult kest, siis ma olen seda ka vanana ehk tuleb näha kõvasti vaeva, et oma kesta säilitada. Ja kui minu on olemas sisu, siis see säilub mulle antud aja lõpuni, mis on iseenesest tore.

Kahju muidugi, et valdav osa vanu inimesi on mornipoolsed ja ülekaalulised - kas selle tõttu, et nad ei saa haiguse tõttu liikuda, või on nad haiged, sest nad ei liigu piisavalt ja toituvad valesti. Võib-olla on see kibestumus seotud valede valikutega, sest kui vanana avastada, et sa ei ole oma elus midagi ühtki unistust realiseerinud, või sul ei ole oma vaba ajaga midagi pihta hakata, siis see võib tekitada kibestumist küll.

Siit moraal - otsi ennast üles, kui oled noor. Ja siis võite juba käsikäes vanaks saada ning ühiselt nautida elusügist, mis on ometigi nii värvikirev, marjane ja kaunis.

Kudzu

PS Mina kui keskealine ei ole muidugi vanurite ekspert, pigem vaatleja. Samas ma tõesti ei karda vananeda. Miks ma peaksin? Mistahes vanus on suurepärane võrreldes teismeeaga:)

Tuhat rolli ja sada maski...

vahel on hea oma rollid kapist välja tirida ja neid natuke tuulutada. Võitja on see, kellel on surres kõige rohkem rolle. Ja selleks ei pea üldse näitleja olema. Näiteks mina. Kõigepealt olen ma ema, siis abikaasa, siis sõber, siis õde, siis tütar, siis minia, siis tudeng, siis praktikant, siis kunstnik, siis teadlane, siis naaber, siis eestlane, siis inimene ja siis jne (järjekord on suhteliselt suvaline, kuid siiski kõnekas - vaadake, ma pole maininud üldse, et ma naine olen. Näed, mis juhtub, kui liigselt teadusmaailma sukelduda). Ja rolle leiaks veelgi, sest muud me siin maamunal ei teegi, kui oleme mingites rollides. Kunagi olin ma sotsiaaltöötaja, see on ka tõsi. Ja kunagi veel varem olin ma õpilane, vahepeal muuseas ka õpetaja (isegi seda olen jõudnud), müüja ja pidanud veel mitu muud totakat ametit, mida on isegi mõnevõrra piinlik nimetada (ning las jääda ka minu elus ühtteist saladuseks ja lugejate fantaasia hooleks). Aga kes neid vanu asju ikka mäletada tahab, pigem vaataks ringi siin ja praegu. Ühesõnaga - kui on igav, väljas hämardub ja sajab lund hoolimata äsjasaabunud kevadest, on õige istuda arvuti taga ja mõelda, kes või mis ma olen.

Ma oleks ausalt öeldes hea meelega mis. Nt vana väärikas kummut, või kirikinnas, pitsrätt või Aafrika naise värviline kleit, või üks eriti pisike ja eriti muhe kivistis või "Sada aastat üksildust" kapsaksloetud eksemplar. Ja vaat siis oleksid mul hoopis teised rollid!

Kudzu

PS Jajah, teil on täiesti õigus, pidev istumine lõputöö taga on viinud peast mu viimsegi mõistuseraasu. Olgu Jumal talle armuline ja et keegi ta üles leiaks ja tagasi tooks!

Lumevaip ja unevaip

lumesadu jätkub. Uued kogused sulalund lebotavad vanadel mustunud hangedel ja irvitavad. Ei tule kuskilt mingit kevadet!

Mina hakkan vaikselt talveunne jääma. Eelmisel nädalal oli koolinädal, praktikanädal ja väga töine nädal. Eile magasin 4h lõunaund, ja oleks veelgi maganud, aga südametunnistus ei lubanud rohkem põõnata. Laste jaoks olen ma ilmselt nagu Hobuse Unenägu, keda reaalselt pole olemas. Koguune pikkus eile 11h. On see normaalne?

Abikaasa on endale leiutanud kavala süsteemi - läheb õhtul koos lastega magama, siis ärkab öösel, käib kütmas ja tuleb minuga ühel ajal voodisse ning siis tahaks ju teha midagi toredat, milleks kahjuks mina võimeline ei ole. Kuna ma olen sigaväsinud koguaeg ja see ei muutu millegipärast paremaks. Mingil määral tunnen end elusana, kui väljas piastab päike. Kui päikest pole, tabab mind selline väsimus, et mitte miski ei huvita peale magamise. Jah, imelik on see ilmaelu, inimesed kõnnivad üksteisest mööda, räägivad üksteisest mööda ja tiirlevad kokkuvõttes nagu planeedid kusagil kosmoses, kes mitte kunagi kokku ei saa. See on väsimusekosmos, kus mina hulbin ja minu juurde ei ole teed kellelgi.

Täna käisime palmimajas st Botaanikaaias. Avastasime, et seal elavad kilpkonnad ja muidu konnad ning sulelised, kes teevad džunglile kohast kõrvulukustavat lärmi. Lapsed pelgasid Botaanikaaia metallist trepikonstruktsioone, ning ma sain aru, et ma polegi ainus, kellel nendel treppidel paha hakkab. Aga muidu oli imeilus - orhideed, kaktused ja palmid! Ning üks koletu suur laibahaisuga lill, mida Tädi Töötaja meile spetsiaalselt näitas. Kusjuures minu kaktused on palju paremini talve üle elanud, on lopsakad, rohelised ja väge täis. Ja öökuninganna on neil hädine võrreldes selle jõmakaga, kes meie aknalaual elutseb. Tekitasingi endale eraldi sektsiooni kaktuste jaoks, nad on nüüd kõik kenasti kompaktselt koos, jagades aknalauda kalamondiini- ja sidrunipuuga. Ahh, ma armastan toataimi! Kahju, et uni ei võimalda nendega rohkem tegeleda, muidu saaksin avada omaenda isikliku Botaanikaaia.

Aga nüüd ma ei jaksa küll muud teha, kui minna tunniks ajaks magama. Jummel, ma olen ju mitu tundi ülal olnud!

Kudzu

Sotsiaaltöötajate päev

Lugesin kohalikku kobrulehte, kus aasta sotsiaaltöötajaks valiti valla sotsiaalhooldustöötaja, kes on sama palju sotsiaaltöötaja kui mina olen terapeut. Meil on Eestis olemas sotsiaalhoolekande seadus, mis ütleb väga selgelt, et sotsiaaltöötaja on vastava erialase ettevalmistusega kõrgharidusega isik. Hooldustöötaja võib küll olla saanud keskerihariduse ning olla ka muidu kena inimene, aga see kõik ei tee temast veel sotsiaaltöötajat. Kui on tahtmine sotsiaalhooldustöötajaid pärjata, mis on ju kena iseenesest, siis ei maksa reklaamida välja, et tegu sotsiaaltöötajate päeva tähistamisega. Sel juhul me räägime sotsiaalhoolekande töötajate päevast.

Kui me oma ühiskonnas ei ole siiani suutnud selgeks teha, et sotsiaaltöötaja ei ole see tegelane, kes käib inimesel mähkmeid vahetamas, siis on asjad üsna nässus. Ometigi õpetatakse sotsiaaltööd kõrgkooli tasemel suisa kahes ülikoolis ja juba jupp aega kauem kui kümme aastat. Reaalsuses kipub paraku nii olema, et endine zootehnik on natuke juurde õppinud ja aitab agaralt inimesi. Arvan, et see on üks põhjus, miks maakohtades on asjad nagu nad on, sest ega ju sinna noor spetsialist ei taha tööle minna, ja ega ei võeta ka - maakohas pigem surrakse tööpostil ja pärandatakse see edasi oma sugulastele või tuttavatele. Ilma hariduseta inimene ei pruugi olla piisavalt tark, et arendada oma kodukohas teenuseid ja teha kogukonnatööd, mis ei oleks konfidentsiaalsete detailide avaldamine vaesus elavate probleemsete perede kohta teistele huvilistele, kes aga kuulata tahab (Sry, kindlasti on maal ka teistsuguseid sotsiaaltöötajaid).

Ja ütlen ka, miks see kõik mind häirib. Kui me läheme arsti juurde ning selgub, et tegu on siiski veterinaariga, kes on küll usinalt täiendkoolitustel käinud, siis me oma südant tal ilmselt opereerida või ravimeid välja kirjutada ei laseks. Miks aga arvatakse, et inimesi võib aidata igaüks, kes leiab, et talle see meeldib. Jah, olen nõus, et teatud isikuomadused on selleks tööks kaasa sündinud, kuid ega kõrgharidus ka mööda külgi maha ei jookse. Samas kui ühiskonna teadlikkus on nii madal, et sotsiaaltöötajaks peetakse kõiki, kes vanuritele kaevust vett toovad või lehte ette loevad, siis järelikult pole tehtud piisavalt selgitustööd. Aga kes seda tegema peaks? Ütleme ausalt, meediat sotsiaalteemad ei huvita, kui just skandaali ei ole ja ajakirja Sotsiaaltöö loen minagi vahel harva nagu ka ilmselt paljud teised. Eks siis sotsiaaltöötajad ise peavad enda eest seisma. Kui nad muidugi raske töö kõrvalt jaksavad.

Kudzu

PS Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et tore maakohas töötav tädi sai kimbu lilli, no ei ole. Küsimus on põhimõttes.

Jäärapäisusest...

vat mina olen sündinud Jäära tähtkujus. Tegelikult ma arvan, et see tähtkujude värk on suhtelisel mõttetu, pigem võiks leida (ja on ka leitud) seoseid kevadel sündinute ja psüühikahäirete esinemise vahel. Või et kevadeinimesed on mingis mõtted rahutumad (kuigi on ka vastupidiseid näited). Võimalik, et siin ei saagi üldistusi teha. Kuid hoolimata skeptilisusest astroloogia osas tuleb tunnistada, et mul on jäärapäisus kohe veres. Kui olen mingi idee endale kupli alla istutanud, enne ei jäta, kui tehtud saab.

Ja tramparaa - sain oma tahtmise! Ma ei pea enam pr Ameerika Õppejõule püüdma rääkida, et loom, kelle jalga ta katsub, on elevant. Mul on nüüd kõik vinks-vonks, sest tarvitses ainult hädakisa lahti lüüa (kah väga jääralik), et ma ei lõpeta, kuna tekib võlgnevus, siis leiti teine lahendus, mida ma olingi algusest peale silmas pidanud. Ilmselt muidugi tekitab see paksu verd pr Ameerika Õppejõus, aga see pole enam minu mure. Olen valmis taluma midaiganes, kui vaid ei peaks saatma oma puuinglise keeles kirju inimesele, kes põhimõtteliselt ei taha aru saada, millest jutt. Tegelikult arvas minu abikaasa, et äkki Pr ei teagi, kus asub meie kodulinn. Sest kui sa oled Ameerikast, siis pole ju ometigi mingit põhjust kohalikule maakaardile pilku visata. Võimalik, et ta arvas, et see asub kuskil 100 m pealinnast ja ma tekitan lihtsalt pseudoprobleeme, samas kui tema ometigi peab oma koolilapse kõrvalt teises riigis tunde andma. Oijah!

Vaatasin oma bakatöö tagasisidet, vead on suuremalt jaolt parandatud. Pool päevakest nokitsemist, siis veel päevake vormistuse jaoks ja võin saata töö juhendajale tagasi. Ja siis parandada veel, kui on vaja parandada ning ongi kõik. Eesmärk on seatud, nüüd ainult edasi ja edasi.

Kudzu

Kuhu jäid kõik linnuksed?

Kevad muudkui läheneb, aga ei ole neidsamuseidki linnukesi vidistamas kuulda eriti. Sel talvel nägime üldse ainult mõnd üksikut tihast rasvapalli kallal, eelmisel talvel oli neid hulga rohkem. Kuskilt ajakirjandusest lipsas ka läbi, et varblased olla kadunud. Kahju muidugi. Kevadega kaasnev lindude kisakoor on kindel märk sellest, et kevad on käes.

Tunnen end hetkel ka nagu kevadine linnuke. Ütlen ausalt, et lõputöö on ajutiselt kõrvale pandud, sest tähtaega nihutati veel üks nädal edasi ja ma ei hakka enne üldse pongestama, kui on selge, kas on mõtet seda teha. Koolis on muud sebimist ka ja samas tuleb mõelda hoopis kunstiprojektile, mille suhtes on vähemalt tekkinud mõningaid mõtteid, mis muidugi loomise käigus võivad muutuda. Aga tähtis on, et oleks Idee ja see on mul olemas.

Minu kaalulangus põhjustab inimestes jätkuvalt põnevaid reaktsioone alates küsimusest: "Kas sul on mingi probleem?" kuni hüüatuseni:"Oi, ma ei tundnud sind ära, sa oled nii kõhnaks jäänud!". Ma ise ka ei tunne enam end ära, või siis pigem pole ammu niisuguse endaga kohtunud, oma kaheksa aastat juba. Samas ei saa öelda, et ma üldse ei söö, rääkimata trennist, seda ma lihtsalt ei jaksaks, ja noh, praegusel perioodil on vaja hoopis arvuti taga istuda. Kaal lihtsalt langeb. Esialgu ma ei viitsi muretseda, perearst kinnitas ju ka, et olen täiesti terve ja ma ei jaksa temaga sel teemal vaielda. Nagunii ta arvab, et ma olen hüpohondrik, kellel pole muud teha, kui arsti juures käia (kord aastas tervist kontrollida, see on tõesti liigne pöördumiste hulk). Kaalulanguse pluss on muidugi see, et ma saan kanda hoopis väiksemaid riideid ja muudkui aga garderoobi uuendada, rääkimata sellest, et kannan jälle sõrmuseid, mis vahepeal sõrme mahtuda ei tahtnud. Edevus siiski eelkõige, eriti arvestades, et kevadel on inimestele edevus sisse kodeeritud, ikkagi tedremängude aeg!

Täna tahaksin ma lihtsalt puhata. Võtta aeg maha ja teha midagi toredat nt kindaid kududa. Ma adun, et pühapäeva õhtuks olen energiast täiesti tühi ja kui nädalavahetusele järgneb kohe ka koolipäev ning poole kuuene ärkamine, siis naastes olen omadega nii otsas, et piiksu ka ei tule kuskilt välja. Ega mõistlikku teksti blogisse, rääkimata teadustekstist.

Kudzu

Vastutusest...

mäletan, et aastaid tagasi heitis äi mulle ette, et ma võtan peres liiga palju vastutust. Olin toona pisarateni solvunud, sest kuigi see fakt fastab tõele, häiris mind, et ta ei püüdnudki mõista põhjuseid. Et miks ma siis olen selline kontrollfriik, kes peab oma maailma koos hoidma iga hinna eest ise. Et miks tema poeg, kelle võimukas isa on pidevalt vastutanud pere toimimise eest, on võtnud naise, kes on samasugune nagu ta isa. Alati on lihtne teha etteheiteid nt nagu minu mees, kes heidab ette, et miks ma suitsetan. Jättes küsimata, mis on see, mis mind suitsetama on ajanud, kuigi ma suutsin viis aastat ilma olla. Või mis veel olulisem, kuidas saaks tema aidata mul suitsetamist maha jätta. Kui inimesele teha etteheiteid, tunneb ta end süüdi ja loomulik reaktsioon süütundele on enese kaitsmine. Niisuguste konfliktide puhul jääb lahendus olematuks, sest süüdistaja lükkab vastutuse süüdlasele ja süüdlane ei suuda sellega toime tulla ja hakkab omakorda süüdistusi esitama jne. Surnud ring ühesõnaga.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Sest meil on homme pulma-aastapäev. Ja ma ei oska isegi nüüd, 8 aastat hiljem öelda, miks me koos elame, kes me tegelikult kumbki ei sobi pereeluks. Muidugi me sobime omavahel ses mõttes, et mina võtan vastutust ja minu mees ei taha vastutada, ehk siis meie perekond seisab koos tänu minu energiale, aga olgem ausad, see energia hakkab otsa saama. Ja kõik minu katsed vastutust abikaasaga jagada lõppevad fiaskoga - mina tunnen end süüdi ja abikaasal jääb õigust ülegi. Ja ikka ju leiab asju, mida mina veel liiga vähe (nt seks) või liiga palju (nt suitsetamine) teen, kuigi ma raban nagu loom nii, et õhtuks ei seisa enam jalge - keedan süüa, koristan, pesen pesu, panen nõud masinasse, mängin lastega ja õpin, aga ikka on vähe, ikka on valesti, ikka saab midagi ette heita. Kurat, kas ma siin maamunal tõesti mitte ühegi inimese jaoks ei ole kunagi PIISAVALT HEA?

Minu abikaasa nõuab mult, et ma muudaksin ennast, lõpetaksin suitsetamise ja ei sureks ära. Noh, loogiline, kes siis ütleb, mida süüa teha, millal pesu pesta ja millal koristada, millisesse kooli laps panna, mis ametnikuga kus ja mis asjus suhelda jne jne jne, kui mina ära suren. Minu jaoks kajab läbi mõte, et mitte see pole probleem, kui maailmas on Kudzu vähem, vaid siis on probleeme, et peaks nagu ise millegi eest vastutama hakkama. Ja uskuge mind, see ei motiveeri suitsetamist maha jätma. Vastupidi, see motiveerib kaks korda rohkem suitsetama, et vääramatu lõpp tuleks mägede tagant metsa taha ja oleks natuke rohkem käegakatsustav kui enne.

Selmet küsida endalt, mis on minu naise elus nii valesti, et ta ennast niisuguse kirega hävitab? Mis on puudu, mis vajadused on rahuldamata ja mida saaks teha, et ta end paremini tunneks? Aga seda küsimust muidugi ei teki, lihtsam on mossitada ja süüdistada ja panna teine end halvasti tundma ja käivitada enesesüüdistuse mehanismid, mis vähemalt minu puhul viivad kindlasti järjekordse deprekani. Ja kuidas aitab deprekas mul paremini toime tulla ema, abikaasa ja tudengi rollidega? Mina võtan oma mehe käitumist nagu sabotaaži ja ma ei saa aru, miks ta seda teeb.

Ma olen nii väsinud. Ma ei jaksa enam olla kõigi maailma inimeste ema. Ma ei jaksa enam välja kannatada oma elus toimuvat. Ma ei tea, kuidas edasi. Ja milleks.

Kudzu

Pole halba ilma heata...

bakatööde esitamise tähtaega lükatakse edasi! Jehhuuu! Kõik on ajahädas, Jumal tänatud, eksole, ja nüüd siis saab normaalse tempoga elada ja tegutseda. Nädala parim uudis, ma ütlen!
Tervitades
Kudzu
PS Milline mahlane vihmasadu! Kevad läheneb nagu kiirrong (mitte see Päälinn-Peaga linn oma, vaid ikka päris, mis sõidab 200 km tunnis).

Viimsed talverõõmud...

kukkusin täna poe ees selili, kuna lumi on ära sulanud ja jätnud endast maha pisikesed liuväljad, mida ma õigeaegselt ei märganud ja siuhti! niideti jalad alt. Õnneks ei saanud ma viga, algul natuke vihastasin, aga siis meenus mulle, et ega ma sel aastal polegi veel maaühendust saanud, viimati eelmise aastanumbri sees. Tuleb viimast võtta, enne kui talv otsa lõpeb!

Naljakas on ka see, et juhendaja pole siiani ühelegi minu kirjale reageerinud (ja olgu ka öeldud, et tema teine juhendatav on sama probleemi ees). Võtan nüüd siis ise ka rahulikult ja elan teadmisega, et nüüd on hilja midagi muuta ja parandada ehk siis ka järgmisel aastal võib mind näha koolipinki nühkimas. Sain küll täna oma normi valmis, mida olin planeerinud, kuid saatma ei hakanud, kuna tahaksin veel homme hommikul selge peale üle vaadata, mis jura ma kokku kirjutanud olen. Noh, vähemalt tekkis natuke inspiratsiooni selles osas, mida tuleks veel muuta ja kõbida tulemuste alapeatükis, see peaks andma mahtu juurde värvikate tsitaatide lisamiseks. Aga nii laias laastus olen käega löönud. Juhendamata tööd pole ka nagu mõtet esitada. Vahel on lihtsalt nii, et ise teatud asju ei märka või pead liiga elementaarseks mingeid termineid, mida tuleks tegelikult hoopis täpsustada. Nojah, on siis nagu on. Aga vähemalt suurepärane uudis on see, et ma sain stippi, seega on võimalik vähemalt kevadeni loengutes tolkneda ja oma puuduvad ained ära teha. Ning lisa-aasta on meil ju tasuta!

Mõnes mõttes ma olengi nende 2,5 kooliaasta jooksul ära harjunud, et pean üksi hakkama saama. Põhimõtteliselt pole kellegi mure, kuidas ja mismoodi. Oodatakse küll tulemusi, kuid tulemuste saamiseks peaks olema ka toetav keskkond nagu me kõik suurepäraselt teame. Muidugi ma adun, et põhjused on inimestel asjade tegematajätmiseks ikka ju mõjuvad. Ma ei tea, võib-olla on juhendaja näiteks haige. Või on siis olnud minu senine töö nii vilets, et sellele pole isegi mõtet reageerida. Või siis loodab juhendaja, et ma suudan teha paari päevaga kümme imet. Ma ei tea. Aga ütlen ausalt, niisugune määramatus on ikka kõvasti hullem, kui oleks selge vastus, et töö pole kaitsmiseks küps (ma ise arvan ka nii). Ja seda viimast ei pea mina teps mitte endapoolseks tegematajätmiseks, vaid tahan ikka öelda, et niisuguse rabistamisega ja vaiba jalge alt tõmbamisega töö esitamise tähtaja suhtes ei ole mina võimeline paremat loomagi. Kuna õhtuks olen täiesti läbi omadega, eilegi ei seisnud kella kümnest enam silmad lahti (eks ma postitan oma tänase kande ära ja kebin kah magama), siis see tähendab, et öine töötamine kahjuks on välistatud. Mida ma suutsin 30-selt ja 35-selt, seda enam 40-selt ei suuda.

MM oli täna küsinud tsaaride ja Peterburi kohta. Kui siis abikaasa talle selgitas, et tsaar oli üks ütlemata rikas mees, olevat MM teatanud mõtlikult, et ega raha ja asjad ei ole ju kõige tähtsamad. Hea teada, et meie pere sotsiaaldemokraatlikud väärtused on ka lastesse kanda kinnitanud. Selle tõestuseks vestelesime täna õhtusöögilauas vanema pojaga pikalt Eesti sotsiaalpoliitika teemadel. Ma mõistan, et tema huvi selle valdkonna vastu on seotud pigem ühe teatava tütarlapse erialaga, aga noh, ma võin ju pisikese isikliku panuse ka sinna juurde kirjutada. Ütle veel, et kasvatus pikapeale ei mõju! (Erand, mis kinnitab reeglit, on meie noorem poeg, tema tunneb siiski rohkem huvi raha ja asjade vastu, eriti mis puudutavad staatust märkivaid asju).

Jah, niimoodi ma elangi - väsinud, frustreerunud, lootusetu, aga samas pean end kiitma ka, sest kes muu seda ikka teeb. Lõppude lõpuks olen ma siiani elus hoolimata kõigist raskusest, millega on tulnud elus rinda pista. Vat see ongi kiiduväärt (ja kes see muu kergitab koera saba, kui koer seda ise ei tee, eriti kui on, mida kergitada - bokserid ja muud nuditud sabadega loomad peavad saba kergitamisest kahjuks loobuma, oh ebaõiglust!).

Kudzu

PS Kuulsin täna, et ühe kena noore inimese ema töötab eee kuidas nüüd öeldagi, vabakutselise eskortdaamina. Ja siis ma mõtlesin taaskord, et on maailmu, millest ma tegelikult mitte midagi ei tea ja mis justkui kuuluksid ulme valdkonda. Tegelikult eksisteerivad need maailmad siinsamas kõrval, seal toimetavad päris inimesed ja see kõik, mille sees nad elavad, on samasugune päris reaalsus. Ma ei kujutaks ette, et peaksin oma ema töö kohta teatama, et tema on prostituut. See oleks väga valus (ja ilmselt ongi). Mitte et ma mõistaksin kedagi hukka, kui ta soovib oma keha jagada sadade inimestega, vaid lihtsalt et sellega raha teenida? See käib mulle siiski üle mõistuse.

Loll, aga järjekindel...

ma muudkui kirjutan uusi alapeatükke juurde, kuigi pole saanud ainsamatki kommentaari juba esitatud osade kohta. Võimalik, et need ei kõlba kuhugi ja ma ei kaitsegi sel kevadel oma tööd. No ei ole võimalik ju kõike ümber teha siin paari päevaga. Tekib kergelt idiootlik tunne, et ise küsin, ise vastan. Kuid samas ei ole siin midagi erakorralist, suurem osa minu elust ongi selline. Niisiis, kogemus ei ole uus, tunne ammugi mitte - ja tänu Jumalale, paanikat pole ka tekkinud. Suudan olla stoiliselt rahulik, et las läheb nagu läheb, kulgeb nagu kulgeb ja ma ei hakka end neljaks tõmbama, sest elu kestis enne kooli ja kestab ka pärast. Vaat milleks on väsimus hea - tuimendab üleliigsed emotsioonid ja kusagilt nende alt pistab nina välja musta huumori sooneke, mis on igal ajal ja igas olukorras aidanud ellu jääda.

Lapsed valmistasid mulle ilusad kaardid, sest on naistepäev. Ja et on ka vastlapäev, siis on meie pere parasjagu kelgumäel, aga mina keedan kodus hernesuppi ja plaanin vastlakukleid ka teha. Vahepeal vaatan abikaasa kingitud tulpe, mis meenutavad, et kevad pole enam mägede taga ja kaugel see suvigi on. Iga päevaga järjest enam igatsen merd ja äia suvekodu, mis minu südamesse on endale pesa teinud. Pea see päev siis ei saabu, kui jälle saarele sõit ees ja mitu päeva õndsat laineloksu tulemas.

Aga ei, ma ei suuda rohkem midagi mõistlikku kirjutada. Head naistevastelt kõigile! Ja et kasvaks pikad ninad, vabandust, linad!

Kudzu

Mitte midagi ei tea...

kas esitan lõputöö tähtajaks? Ei tea. Juhendaja pole midagi kommenteerinud, ja üldse on mul palavik ning kohutav väsimus, ei jaksanud täna muud teha, kui andmed üle kontrollida ja natuke analüüsida.

Kas saan stippi? Ei tea. Pole mingit märget selle kohta ÕIS-is. Ja kui stippi ei saa, kas ma saan siis üldse koolis käia? Vat seda ka ei tea.

Kas ma jaksan kevadeni kolme linna vahet kihutada? Ei tea, ei tea, ei tea...

Mida ma siis üldse tean? Oma nime, perekonnaseisu, vanust, laste arvu, majanumbrit, postiindeksit, pangakaardi PIN-koodi, kuupäeva, käesoleva aasta numbrit meie ajaarvamise järgi. Tähendab, dementsust ei ole, asi seegi. Kuigi, olgem ausad, dementsus on võrreldes paljude muude asjadega lust ja lillepidu.

Olla või mitte olla? Ei tea.

Kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma tahan? Ei tea...

Tegelikult tahaks natuke rohkem teada ja natuke rohkem oma elu kontrollida. Nii väsitav on elada määramatuses ja segaduses ja kuigi ma tean, et kusagil on kindlasti vastused olemas, ei jaksa ma neid hetkel otsida.

Kudzu

Kurnatus acutus...

oi ma ei või! Lihtsalt ei jaksa oma töö taga istuda, juhe on täiesti koos, küsida pole kelleltki, nüüd siis peab minu abikaasa end läbi närima statistilise andmeanalüüsi rägastikest, mis mulle tunduvad hetkel küll üle mõistuse käivat. Et ma olen poolest saadik hull valmis, siis palus abikaasa lahkesti, et kas ma äkki paneks oma töö kõrvale ja tegeleks millegi muuga. Ja kuna tunne on üldiselt niisugune, et püsti seisan ma ainult kohusetundest, siis ilmelt tasub praegu tõesti korraks maha istuda või suisa lamama jääda, muidu pole minust uuel nädalal niigi palju asja kui senini on olnud.

Paistab, et hakkan vaikelt õhku haihtuma - nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kudzu

Ehhehee-riik

lõpuks, peale pongestusi leida üles oma digiallkirja kood, tahtsin osaleda e-valimistele. Ja sain teada, et olen hiljaks jäänud, kuna valimised lõppesid kell kaheksa õhtul. Ausalt öeldes ei saa ma aru, miks ei võks e-hääletus kesta ka siis, kui toimuvad päris valimised. Miks on vaja hunnik metsa maha võtta, et anda allkirju paberile või märkida sinna üks pisike number? Nüüd mul lihtsalt jääbki valimata, sest pühapäeval olen ma Tlnas ja jõuan koju alles siis, kui valida enam ei saa. Noh, ma ei tahagi ju osaleda seetõttu, et teaksin kindlalt, millist erakonda ma oma häälega toetaksin. Nagu ka varem, oleks minu idee olnud hääletada vastu kahele erakonnale, kes on teatavasti võrdselt ebaeetilised ja keda ma ei tahaks tõesti näha ühegi valitsuse eesotsas, olgu selleks siis riigi, linna või valla oma. Ühte neist parteidest juhib Simba alter ego (Simbal on nimelt omadus suvalt tukkuma jääda, eksole) ja teine on partei, mille juhtimisel kaotati koolitoetus, võeti ära võimalus tudengist vanematel saada õppelaenuhüvitist, lõpetati õppelaenu intressidelt tulumaksu tagastamine ja küllap on veelgi suurepäraseid saavutusi, mille puhul on õigustuseks olnud küll euro, küll viie rikkaima riigi hulka pürgimine. Ma võin vabalt olla ka viie vaeseima riigi elanik, kui ma tajun seda, et riik hoolib ja ei tooda vaesust ja ebavõrdsust juurde. Kusjuures ma ei suuda jätta imestamata, kes need tuhended inimesed küll on, kes annavad oma hääle lõhestunud ühiskonna edendamisele? Ühesõnaga - vaadake "Riigimehi", mis ma siin muud oskan ikka soovitada!

Juhendaja teatas, et tal on väga kiire ja ta saab minu tööd lugeda alles järgmisel nädalal. Noh, siis võin vaikselt edasi nokitseda asjade kallal, mis mul siin parasjagu veel tegemata on (kõik on tegemata, tahaksin ma dramaatiliselt karjatada), ja loota, et ma ei saa tagasisidet, mis tervele tööle vee peale tõmbab. Uut küll aega kirjutada ei ole, sest 15. märts on vaja köidetud ja allkirjastatud eksemplar osakonda esitada. Kaitsmine peaks olema 01. aprillil, saan sünnipäevaks vaevast lahti, kui hästi läheb. Ja kui ei saa seekord kaitsta, pole kah midagi lahti. Jääbki mul rohkem aega ingliskeelse kohustusliku kirjanduse läbitöötamiseks pr Ameerika Õppejõu aines.

Ma olen avastanud ühe huvitava asja. Esimese kursuse tudengid on alati kõige targemad. Neil on loengutes vaja pidevalt sõna võtta, tuua näiteid oma elust (a la minu ema rääkis, et ...), ja kuna nad valdavalt on väga noored ja ilma elukogemuseta, siis need näited on natukene nagu naljakad minu jaoks. Üldiselt on nad jah, väga targad kõik. Mida kursus edasi, seda tagasihoidlikumaks muutuvad sõnavõtud, sest praktika käigus võib selguda, et tarkust ei olegi väga palju ja et raamatutarkusest ei ole sageli üldse kasu ja et inimesed on ettearvamatud ning ei taha üldse paigutuda raamidesse, mida raamatud lahkesti pakuvad. Viimase kursuse omad on enamasti vait, nad lihtsalt kuulavad, mõtlevad ja panevad asju oma peas kokku, võrdlevad teooriat oma töö- ja elukogemusega. Pole ju aega targutada, kui peas käib tihe töö. Mina ise olen selle protsessi ka läbi käinud, esimesel kursusel olin tähtsust täis nagu isakalkun, teisel kursusel tekkisid küsimused ja tühikud, kolmandal kursusel olen aru saanud, et ega ma ikka ei tea küll midagi, ja et ikka peaks veel õppima, ja et keeruline roll on terapeudil, see pole mitte niisama "oh, kui äge praktika mul oli, nii hästi läks, ma oma sõbrale tegin seda" , vaid et sinu vastas istub võõras inimene, avastamata maailm ja sa pead temaga suutma luua kontakti ja sügava suhte, et üldse mingigi teraapiline efekt tekiks. Kusjuures ma arvan, et see ei ole õpitav, see on kaasasündinud anne, mida lihtsalt saab elu jooksul lihvida. Ja ma pole üldsegi veendunud, et minul see anne olemas oleks.

Ma ei tea siiani, kas ma stippi sain. Varem pandi pingerida stendile välja, sai matrikli numbri järgi kohe teada, kas on lootust või ei. Nüüd, kus taotlemine on elektrooniline, oleks tegu justkui riikliku saladusega, tead ainult enda keskmist, aga mitte kohta pingereas. Ma arvan, et käin oma taotlust ÕIS-ist vaatamas sagedamini, kui teises inimesed FB kontot, mida mul enam polegi. Ma saina aru, et Näoraamatus istumine kulutab mu aega, ja ma ei osale võistluses "kellel on surres kõige rohkem sõpru"! Kui kõik teised on FB-s, siis mina olen väljas. Hea rahulik, ei ole ülearust infomüra!

Nojah, alustan uue osaga oma tööst. Aeg kaob, rõõmud jäävad, eksole!

Kudzu

Sotsiaalne plugin

olen elus kokku puutunud terve hulga inimestega, kes vajavad sotsiaalseid kontakte nagu õhku. Mis on suuremalt jaolt täiesti normaalne nähtus, kuigi minus isiklikult tekitab see kohati segadust. Et miks mina teistsugune olen? Miks mina ei pea vahetpidamata olema inimestega kontaktis, vaid vastupidi, muutun peaaegu kontrollimatuks, kui pean pidevalt suhtlema või inimeste hulgas viibima. Ühiskondlikus plaanis peetakse endassesulgumist häireks ja takistavaks asjaoluks, samas võib see inimese jaoks olla hoopiski toetav. Samuti tekib küsimus, mis on halba reaalsuse eest põgenemises? Kui reaalsus on talumatu, ja ta võib olla talumata, olgu siis põhjuseks mingid elusündmused või kellegi maailmataju, kas siis peaks iga hinna eest püüdma talumatu reaalsusega kontaktis olla, kuigi tegelikult oleks abi raamatute lugemisest, teleka vaatamisest või, piinlik küll, enda täisjoomisest? Kas igasuguste häirete põhjuseid ei peaks otsima mitte inimesest, vaid hoopiski ühiskonna hoiakutest ja suundumustest? Sellised mõtted tekkisid mul pealinnas, kui olin osa võtnud ühest küljest väga heas, kuid teisest küljest küsimusi tekitavast loengust. Vastuseid ilmelt pole - sõltub, kuidas probleemidele läheneda. Ja ma jään ikka enda juurde, et kui ma vajan üksiolekut, siis see ongi minu vajadus ning vastavalt sellele ma ka tegutsen. Või kui reaalsus on liiga kohutav, siis on õige tõmmata juhe välja ja põgeneda mingisse teise maailma, meeldib see teistele või mitte.

Vajadustele vastamine on muidugi keeruline, kuna me elame süsteemides, mis igaüks kisub enda poole ja esitab vastakaid nõudmisi. Küll on raske leida kompromisse, kui ühelt poolt tahaks voodis lebada ja puhata, aga teiselt poole on perekonnal vaja toimivat ema, ülikoolil toimivat üliõpilast jne. Mina ei olegi mingit keskteed suutnud leida, katsun kuidagi vingerdada ja kui muud üle ei jää, siis oma vajadused ajutiselt panna kalevi alla. See kalevi alune on mul varsti pungil täis, nii et sinna palju enam ei mahu, aga hetkel justkui pole ka teisi lahendusi. Igatahes tänu oma vajaduste eiramisele suutsin ma täna valmis kirjutada oma uurimusest suure peatüki, mille saatsin ka juhendajale, kuigi ma ei tea, kas ta on minu tööga üldse rahul ja mis sellest kõigest saab. Noh, vahet pole, igatahes tunnen ma kergendust ning saan jätkata muude toimetustega. Ja õhtuti kududa kindaid, vaadata telekat ning lugeda vana head nõukaaegset raamatut nimega "Tarantel", mille mulle lahkesti laenas A (ei, ma ei tee seda kõike korraga, ma jagan oma õhtuse või öise vaba aja juppideks, mis on pühendatud erinevatele tegevustele). Ehk siis põgenen reaalsusest. Muide, huvitav asjaolu - kinnast kududes ei saa halbu mõtteid mõelda, kohe läheb muster sassi! Niisiis on minu kinnastesse kootud ainult head mõtted ja need peaksid ju kandjale ka sooja andma, eksju!

Jah, nüüd olen ma oma sõpru teavitanud sellest, et püsin elus, ja võin tegeleda koduste toimetustega nagu kokkamine, pesupesemine ja muu rutiinne tegevus. Kohe saabuvad lapsed, kes tahavad minuga mängida, eile näiteks pidin neile jutustama lugusid paksu ninaga diivanist, paksu ninaga toolist ja paksu ninaga tugitoolist! Jumal tänatud, et hoolimata kõiksugu veidrustest (ja võib-olla hoopiski tänu nendele) suudan ma genereerida õpetlikke lugusid kõigest, isegi paksu ninaga diivanist.

Tervitades

Kudzu