Sotsiaalne plugin

olen elus kokku puutunud terve hulga inimestega, kes vajavad sotsiaalseid kontakte nagu õhku. Mis on suuremalt jaolt täiesti normaalne nähtus, kuigi minus isiklikult tekitab see kohati segadust. Et miks mina teistsugune olen? Miks mina ei pea vahetpidamata olema inimestega kontaktis, vaid vastupidi, muutun peaaegu kontrollimatuks, kui pean pidevalt suhtlema või inimeste hulgas viibima. Ühiskondlikus plaanis peetakse endassesulgumist häireks ja takistavaks asjaoluks, samas võib see inimese jaoks olla hoopiski toetav. Samuti tekib küsimus, mis on halba reaalsuse eest põgenemises? Kui reaalsus on talumatu, ja ta võib olla talumata, olgu siis põhjuseks mingid elusündmused või kellegi maailmataju, kas siis peaks iga hinna eest püüdma talumatu reaalsusega kontaktis olla, kuigi tegelikult oleks abi raamatute lugemisest, teleka vaatamisest või, piinlik küll, enda täisjoomisest? Kas igasuguste häirete põhjuseid ei peaks otsima mitte inimesest, vaid hoopiski ühiskonna hoiakutest ja suundumustest? Sellised mõtted tekkisid mul pealinnas, kui olin osa võtnud ühest küljest väga heas, kuid teisest küljest küsimusi tekitavast loengust. Vastuseid ilmelt pole - sõltub, kuidas probleemidele läheneda. Ja ma jään ikka enda juurde, et kui ma vajan üksiolekut, siis see ongi minu vajadus ning vastavalt sellele ma ka tegutsen. Või kui reaalsus on liiga kohutav, siis on õige tõmmata juhe välja ja põgeneda mingisse teise maailma, meeldib see teistele või mitte.

Vajadustele vastamine on muidugi keeruline, kuna me elame süsteemides, mis igaüks kisub enda poole ja esitab vastakaid nõudmisi. Küll on raske leida kompromisse, kui ühelt poolt tahaks voodis lebada ja puhata, aga teiselt poole on perekonnal vaja toimivat ema, ülikoolil toimivat üliõpilast jne. Mina ei olegi mingit keskteed suutnud leida, katsun kuidagi vingerdada ja kui muud üle ei jää, siis oma vajadused ajutiselt panna kalevi alla. See kalevi alune on mul varsti pungil täis, nii et sinna palju enam ei mahu, aga hetkel justkui pole ka teisi lahendusi. Igatahes tänu oma vajaduste eiramisele suutsin ma täna valmis kirjutada oma uurimusest suure peatüki, mille saatsin ka juhendajale, kuigi ma ei tea, kas ta on minu tööga üldse rahul ja mis sellest kõigest saab. Noh, vahet pole, igatahes tunnen ma kergendust ning saan jätkata muude toimetustega. Ja õhtuti kududa kindaid, vaadata telekat ning lugeda vana head nõukaaegset raamatut nimega "Tarantel", mille mulle lahkesti laenas A (ei, ma ei tee seda kõike korraga, ma jagan oma õhtuse või öise vaba aja juppideks, mis on pühendatud erinevatele tegevustele). Ehk siis põgenen reaalsusest. Muide, huvitav asjaolu - kinnast kududes ei saa halbu mõtteid mõelda, kohe läheb muster sassi! Niisiis on minu kinnastesse kootud ainult head mõtted ja need peaksid ju kandjale ka sooja andma, eksju!

Jah, nüüd olen ma oma sõpru teavitanud sellest, et püsin elus, ja võin tegeleda koduste toimetustega nagu kokkamine, pesupesemine ja muu rutiinne tegevus. Kohe saabuvad lapsed, kes tahavad minuga mängida, eile näiteks pidin neile jutustama lugusid paksu ninaga diivanist, paksu ninaga toolist ja paksu ninaga tugitoolist! Jumal tänatud, et hoolimata kõiksugu veidrustest (ja võib-olla hoopiski tänu nendele) suudan ma genereerida õpetlikke lugusid kõigest, isegi paksu ninaga diivanist.

Tervitades

Kudzu