Viimsed talverõõmud...

kukkusin täna poe ees selili, kuna lumi on ära sulanud ja jätnud endast maha pisikesed liuväljad, mida ma õigeaegselt ei märganud ja siuhti! niideti jalad alt. Õnneks ei saanud ma viga, algul natuke vihastasin, aga siis meenus mulle, et ega ma sel aastal polegi veel maaühendust saanud, viimati eelmise aastanumbri sees. Tuleb viimast võtta, enne kui talv otsa lõpeb!

Naljakas on ka see, et juhendaja pole siiani ühelegi minu kirjale reageerinud (ja olgu ka öeldud, et tema teine juhendatav on sama probleemi ees). Võtan nüüd siis ise ka rahulikult ja elan teadmisega, et nüüd on hilja midagi muuta ja parandada ehk siis ka järgmisel aastal võib mind näha koolipinki nühkimas. Sain küll täna oma normi valmis, mida olin planeerinud, kuid saatma ei hakanud, kuna tahaksin veel homme hommikul selge peale üle vaadata, mis jura ma kokku kirjutanud olen. Noh, vähemalt tekkis natuke inspiratsiooni selles osas, mida tuleks veel muuta ja kõbida tulemuste alapeatükis, see peaks andma mahtu juurde värvikate tsitaatide lisamiseks. Aga nii laias laastus olen käega löönud. Juhendamata tööd pole ka nagu mõtet esitada. Vahel on lihtsalt nii, et ise teatud asju ei märka või pead liiga elementaarseks mingeid termineid, mida tuleks tegelikult hoopis täpsustada. Nojah, on siis nagu on. Aga vähemalt suurepärane uudis on see, et ma sain stippi, seega on võimalik vähemalt kevadeni loengutes tolkneda ja oma puuduvad ained ära teha. Ning lisa-aasta on meil ju tasuta!

Mõnes mõttes ma olengi nende 2,5 kooliaasta jooksul ära harjunud, et pean üksi hakkama saama. Põhimõtteliselt pole kellegi mure, kuidas ja mismoodi. Oodatakse küll tulemusi, kuid tulemuste saamiseks peaks olema ka toetav keskkond nagu me kõik suurepäraselt teame. Muidugi ma adun, et põhjused on inimestel asjade tegematajätmiseks ikka ju mõjuvad. Ma ei tea, võib-olla on juhendaja näiteks haige. Või on siis olnud minu senine töö nii vilets, et sellele pole isegi mõtet reageerida. Või siis loodab juhendaja, et ma suudan teha paari päevaga kümme imet. Ma ei tea. Aga ütlen ausalt, niisugune määramatus on ikka kõvasti hullem, kui oleks selge vastus, et töö pole kaitsmiseks küps (ma ise arvan ka nii). Ja seda viimast ei pea mina teps mitte endapoolseks tegematajätmiseks, vaid tahan ikka öelda, et niisuguse rabistamisega ja vaiba jalge alt tõmbamisega töö esitamise tähtaja suhtes ei ole mina võimeline paremat loomagi. Kuna õhtuks olen täiesti läbi omadega, eilegi ei seisnud kella kümnest enam silmad lahti (eks ma postitan oma tänase kande ära ja kebin kah magama), siis see tähendab, et öine töötamine kahjuks on välistatud. Mida ma suutsin 30-selt ja 35-selt, seda enam 40-selt ei suuda.

MM oli täna küsinud tsaaride ja Peterburi kohta. Kui siis abikaasa talle selgitas, et tsaar oli üks ütlemata rikas mees, olevat MM teatanud mõtlikult, et ega raha ja asjad ei ole ju kõige tähtsamad. Hea teada, et meie pere sotsiaaldemokraatlikud väärtused on ka lastesse kanda kinnitanud. Selle tõestuseks vestelesime täna õhtusöögilauas vanema pojaga pikalt Eesti sotsiaalpoliitika teemadel. Ma mõistan, et tema huvi selle valdkonna vastu on seotud pigem ühe teatava tütarlapse erialaga, aga noh, ma võin ju pisikese isikliku panuse ka sinna juurde kirjutada. Ütle veel, et kasvatus pikapeale ei mõju! (Erand, mis kinnitab reeglit, on meie noorem poeg, tema tunneb siiski rohkem huvi raha ja asjade vastu, eriti mis puudutavad staatust märkivaid asju).

Jah, niimoodi ma elangi - väsinud, frustreerunud, lootusetu, aga samas pean end kiitma ka, sest kes muu seda ikka teeb. Lõppude lõpuks olen ma siiani elus hoolimata kõigist raskusest, millega on tulnud elus rinda pista. Vat see ongi kiiduväärt (ja kes see muu kergitab koera saba, kui koer seda ise ei tee, eriti kui on, mida kergitada - bokserid ja muud nuditud sabadega loomad peavad saba kergitamisest kahjuks loobuma, oh ebaõiglust!).

Kudzu

PS Kuulsin täna, et ühe kena noore inimese ema töötab eee kuidas nüüd öeldagi, vabakutselise eskortdaamina. Ja siis ma mõtlesin taaskord, et on maailmu, millest ma tegelikult mitte midagi ei tea ja mis justkui kuuluksid ulme valdkonda. Tegelikult eksisteerivad need maailmad siinsamas kõrval, seal toimetavad päris inimesed ja see kõik, mille sees nad elavad, on samasugune päris reaalsus. Ma ei kujutaks ette, et peaksin oma ema töö kohta teatama, et tema on prostituut. See oleks väga valus (ja ilmselt ongi). Mitte et ma mõistaksin kedagi hukka, kui ta soovib oma keha jagada sadade inimestega, vaid lihtsalt et sellega raha teenida? See käib mulle siiski üle mõistuse.