Ole spontaanne!

nagu ütles pr Morgie. Ja just täpselt seda ma olengi! Näiteks pühapäeva öösel, kui meil korsten põlema süttis, suutsin ma täiesti spontaanselt võtta üle juhtimise, saata oma mehe algul tulekustutiga, siis veeämbritega katusele ja põleng õnnestus likvideerida meil endil. See tundus hea mõttena, sest kesk ööd saabuvad signaliseeritud päästjad pole ju muud, kui üks ütlemata tavapärane viis asju lahendada. Ja ma olen spontaanne ka laste hooldamisel, kes on mõlemad keskkõrvapõletikus, MM küll täna õnneks läks kooli, sest ta niigi puudus terve eelmise nädala, kuid kodus on Inglike, kes öösel valust röökides meie voodisse maabus, mille tulemusena mina terve öö sain unetuna voodis väherdada. Väga spontaanselt, kusjuures!

 Ja kui spontaanne ma veel ema külaskäigu ajal olin: keetsin, küpsetasin ja vestlesin täiesti vabalt! Ema sai puhata ja minu raamaturiiulist raamatuid võtta ning lugeda, samas kui mina tegin muid asju sh tööd. Ning kui need Arengud ja Spontaansus siin majas veel kaua jätkuvad, siis ma luban, et panen täiesti spontaanselt kõrvad pea alla ja võtan välja igavese ning juba ammu väljateenitud puhkuse:)

Aga muidu ma elan hästi, isegi toredasti. Saba ei aja karvu (mul seda lihtsalt pole), kuid käpad värisevad küll. Et praegune koormus on osutunud natuke liiga suureks, siis olen loobunud koristamisest ja aiatöödest, seda ka täiesti spontaanselt! Puhkan, mängin ja ootan uue kindaraamatu poeriiulile ilmumist. Mis siis, et mul pole aega raamatuid lugeda. Vähemalt ma tean, et see saab mul olemas olema.

Ja põnev uudis ka jagamiseks: TÜ kasvatusteadused pakub mulle võimalust üht minu uue erialaga seotud magistritööd retsenseerida. Ma olin muidugi kohe nõus, sest nii tore on ju vahelduseks tegeleda ka natuke teadusega. Ootan nüüd põnevusega, millal mulle töö lugemiseks laekub (aprilli lõpupoole, sain ma aru).

Aga mis siin muud, kui kevad südamesse ja nautige päikest. Mina nägin täna esimest kollast liblikat ka juba:)

Kudzu

Tempo tõuseb...

ja asjad muudkui kuhjuvad. Reis Itaaliasse on jõudnud juba ohtlikult lähedale ja ma pean välja nuputama, kuidas nii sättida, et saaksin ühendada meeldiva kasulikuga ehk kas sõita öösel päälinna ning istuda kohe reisibussi või minna päev varem, et kohtuda toredate inimestega. Ja mida üldse kaasa võtta. Vähemalt paar päeva tagasi oli Roomas 25 kraadi sooja, samas täna käisin väljas villase mantliga ja polnud üldse palav, mis tähendab, et tulebki minna paksude riietega ja siis lõuna poole jõudes järjest vähemaks koorida. Tegelikult on nii, et paljas mõte kohvri vedamisest mööda Tallinna tänavaid täidab mind kerge õudusega. Või koguni raskega. Ehk siis vist oleks lihtsam sõita öise bussiga, kui see muidugi lauba öösiti üldse sõidab.

Juhendaja oli saatnud mulle kirja, et kandideeriksin oma lõputööga üliõpilastööde konkursil, mis eeldab, et ma peaksin kohale minema mingil päeval enne järgmist esmaspäeva, kusjuures mul on sel nädalal kaks päeva, mil ma ei tööta. Aga kuna ma siis kodus toimetan - koristan, pesu pesen, aias nokitsen? Rääkimata sellest, et ma tahan teha käsitööd ja lugeda lõpuni oma raamatut. Lapsed näevad mind ka üsna minimaalselt, mis pole nende suhtes aus. Ühesõnaga - tegin otsuse, et ma ei hakka oma tööd esitama, sest see pole minu jaoks oluline ja üleüldse - milleks elustada negatiivseid kogemusi praegu, kus ma justkui olen hakanud kooli lõpetamise stressist tasakesi väljuma. Ja ma ei taha üldse pealinna külastada, kui põhjuseks pole kohtumine sõbraga või kultuuritripp.

Tegin endale eile veel mõned testid, osalt kutsesobivuse ja osalt isiksuse kohta. Saan igalt poole ühe tulemuse - kunst on minu valdkond. Kuna olen juhtumisi introvert (ma juba kujutan ette, kuidas see väljast tundub, sest mind peetakse millegipärast heaks suhtlejaks, kuigi tegelikult olen ma lihtsalt osav näitleja) ja armastan endas surfata ning üksiolek ei ole mulle probleemiks, siis loovad erialad on täpselt see, mida vajan. Aga mis ma tegelikult teen? Toimetan agaralt oma kahe ülejäänud eelistuse peal (intellektuaalne ja sotsiaalne), milles ma sain tunduvalt nigelamad skoorid ehk siis see pole üldse see, mis ma peaksin tegema. Kuid et luua ja lehvitada, tuleb siiski ka raha teenida. Ja teenida saan ma paraku suhtlemise kaudu.

Tahaksin armsatele sõpradele meenutada, et meie Padjaklubi on vajunud varjusurma ning tuleks uuesti üles turgutada. Näputööd ootavad, pluss muidugi ennustused ja muud toredused. Kas oleks kuidagi võimalik, et saaksime jälle kord kokku nagu üks suur sõbralik pere, ja teeksime seda meie pisikeses räämas onnis? Pakkuge ideid, millal sobiks, mul on nüüdsest ainult nädalavahetused OK ja 22-30 okt olen reisil.

Tervitades

Kudzu

PS Palun ärge unustage broneerimast vana-aastaõhtut, mil toimub tavapärane pr Kudzu pitsball.