Kiigelaulu...

ka vahepeal. Maailm on sedaviisi korraldatud, et just sel hetkel, kui elumere lained löövad üle pea kokku, vaatab armas Taevataat pilvelt alla ja märkab seal üht vettinud Kudzut. Ja mõtleb, et heakene küll, ujuda sa siiski oskad, annaks sulle vahelduseks võimaluse ka kuival maal ringi kõmpida. Ja saadab kohale ühe pisikese HeaTeo, kes vaikselt tuterdades Kudzu kuivale maale sikutab ning päikese kätte soojenema veab. Kudzul hakkab päikese all soe ning järsku talle meenub, et asjad pole alati nii halvad nagu ta endale ette kujutada armastab. Päike kuivatab Kudzu kasuka, paitab kiirega koerakese nina ja jälle on valmis meie peategelane eluga rinda pistma.

Kui nüüd poeesiast sotsrealismi maabuda, siis sain ühe väga hea uudise, mille pärast ma nädal otsa olen närveldanud. Ma olen viimastel päevadel saanud muidugi ka teisi uudiseid sh justkui häid, kuid ükski neist pole olnud hetkel nii toetav. Kindlustunne, et asjad, mida ajan, on ajamist väärt, hakkas üsna totaalselt ära kaduma, koos kaasnevate ebameeldivustega nagu unetus, enesesüüdistamisega seotud sundmõtted ja võimetus keskenduda. Praegu on mul aga lootust, et täna öösel saan jälle sõba silmale ning puhkan end vahelduseks välja. Isegi kui see tähendab sissemagamist (õnneks, jah õnneks, pole ette näha, et ma homme peaksin kuhugi mujale minema kui poodi ja kaubanduskeskused on teatavasti päevasel ajal pidevalt avatud).

Kui nüüd perearst meie pesamuna terveks tunnistab, siis mul on homme ootamas päev iseendale. Arvan, et olen selle ära teeninud. Homme ei keeda ma kolm korda päevas süüa, ei pese pesu ja ei korista. Homme ma koon kindaid, loen raamatut ja vaatan, kas äkki suudan üle hulga-hulga aja pliiatsi kätte võtta. Onju, armas Taevataat, Sulle sobib see ka?

Terv

Kudzu