teel pealinna. Nimelt oli minul täna üks kohtumine pealinnas ja asusingi hommikul reipalt bussiga teele. Alustuseks tõstsin oma eelmüügist ostetud pileti alusel püsti ühe neiukese, sest buss oli umbselt täis ja ma ei kavatsenud hakata endale tagaistel kohta tekitama. Istusin maha ja jäin magama ning ärkasin selle peale, et on imelik olla. Kõrvus kohises, peas kumises - ühesõnaga, hakkas tekkima minestus. Algul püüdsin lihtsalt pead allapoole hoida, kuid see ei aidanud ning lõpuks lihtsalt istusin, pea põlvede vahel. Tundsin, kuidas kattun külma higiga, kuidas kõhus hakkab keerama ning tekkis tunne, et kohe ma oksendan. Seepeale suutsin vaikselt "appi!" ägiseda ning paluda kaasreisijatelt, ega kellelegi pole kilekotti. Mulle otsiti kott ja visati suht põlgliku pilguga kätte ning kui olin kotikesse natuke süljanud ja veel mingi aja pea põlvede vahel istunud, sain pildi selgeks. Ükski kodanik reisija ei küsinud, mis mul viga on, kas mul hakkas parem ja kas oleks vaja midagi teha. Ei, nad mõtlesid vist, et ma olen kas purjus või narkojoobes. Tallinna jõudes roomasin bussist välja ja läksin kohtumisele.
Selle kummalise hoo ajal tekkis hetkeks tunne, et nüüd kohe ma suren siia bussi ära. Ja et ma ei näegi kunagi enam oma lapsi! Mõne aja pärast tegi mõte bussis surra mulle juba nalja, sest see oleks ju nii kõnekas. Kahjuks ei olnud mul kaasas legendaarset kohvrit, eks vist seetõttu olen elu ja tervisega koju jõudnud ka:)
Mis see oli, ma ei tea. Vist olen nii väsinud, et keha tõrgub minu seiklusi kaasa tegemast. Minu kõrge iga saabus seega üpriski kelmikalt (kuigi eile polnud mul häda midagi) ja eks siis tuleb tõdeda, et mingist piirist alates tuleb siiski Puhata ja Mängida rohkem, kui teha Tööd ja näha Vaeva.
Tervitades
Kudzu
7 kommentaari:
Kole lugu. Ja mis see siis oli, oskad kahtlustada ka?
Magamatus, õhupuudus ja madal õhurõhk, ma kahtlustan:(
Igatahes tervisi uueks (elu)aastaks! Ma arvan, et asi oli lihtsalt selles, et aasta oli korralikult sisse laulmata. Aga seda võib pisut hiljem ka tagantjärele teha.
Las lainel möllab torm!
Depressioonil ja paanikah2irel on ka fyyslilne kylg, mis l88b ootamatutes kohtades v2lja suvaliste asjade peale ja v6ib olla 22rmiselt piinav. Dr Kaaren soovitab kohe puhata ja m2ngida, las t6siusklikud martinlutherlased t88tavad ja n2evad ise vaeva, kui see neile nii oluline on.
Laulmine on samuti v2ga hea ja t2htis, aga selle t2htsa toimingu juures ei v6i mitte olla t6siusklikest segajaid, samuti ei tohi puududa hyva ryybe ja j2releproovitud, suurep2rane seltskond. Nii et see polegi nii lihtne...
Niiviisi, prof. Kott, täna on 9. aprill ja sellest alates pidi hingamine kergemaks minema. Ettepanekuid kokkulaulmise kohta?
14. aprillil, laupäeval, künnipäeval, olen Vändras tädipoja juubelil, aga muud ajad on vabad.
Laulda võiks, aja suhtes pean nuputama: mul on sel nädalavahetusel töö ja supervisioon (laupäev terve päev kinni) ning järgmisel nädalavahetusel laupäeval töö ning pühapäeval supervisioon (terve päeva). Aga no küll ma midagi välja mõtlen:)
Kiiret pole kuhugi. Me võime selle laulmise ka täiesti spontaanselt ette võtta kunagi siis, kui mätas kuiv, kusagil looduses. Pisikene piknik, kollased (ja kirjud) liblikad, ei mingit muret koristamise pärast.
Postita kommentaar