Näotu tegelane...

ehk nagu isegi olete märganud, pole mul enam kasutada enda tutvustamiseks pilti, mis on kuhugile kaduma läinud. Niisiis olen järjest anonüümsem, aga ega sest midagi. Kes mind tunnevad, teavad niigi, kellega tegu, ja kes ei ole minuga isiklikult kohtunud, need võivad loovalt läheneda ja mulle näo välja mõelda. Aga jah, välimus muutub siiski mõnevõrra aja jooksul, tuleb tunnistada, eriti teravalt meenus see siis, kui kohtasin Tlnas raekoja platsi lähedal üht väga toredat vana sõpra, kellega pole trehvanud umbes 10 aastat. Ega ma ei olekski teda märganud, kõmpisin muremõtetes ringi ja ei pannud miskit tähele, aga tema tundis minu ära ja teretas. Vaatasin tükk aega, kes on see võõras tüsedapoolne noorhärra, enne kui aru sain, et tegu on Jaaguga. Mina mäletasin teda väga sarmika saleda poisina. Rääkisime ühest ja teisest, lubasime veel kunagi kohtuda (teate küll neid kohtumisi stiilis "Tule mulle külla ja helista!", aga samas oma numbrit ei antagi) ja läksime kumbki oma teed. Mul oli kummaline mõelda, et see inimene on minu elus kunagi nii suurt rolli mänginud ja enese teadmata andnud mulle tõuke muuta elu ja ikka väga kardinaalselt sealjuures! Kuidagi sümboolne oli töölt lahkumise eel temaga kohtuda, sest eks ma ju tean, et tagasiteed mul sinna asutusse pole ja et oma elus tuleb mul edasi teha hoopis teisi valikuid.

Muidugi ma põen mõnevõrra, et kuidas me edaspidi rahaliselt toime tuleme. Aga kui aus olla, siis palk, mida ma saaksin õppimise kõrvalt, olekski ühel hetkel poole koha palk, millest omakorda pool läheks lapsehoidjale ja minule jääks terveks kuuks pihku 2000 krooni, millele lisandub pidev närvipinge ja mure tegemata tööde ja koledate juhtumite pärast. Vat ei teki 2000 eegu eest seda tungi, tormi ja motivatsiooni. Niisiis on rahaliselt ja ka muus mõttes kasulikum võtta rõõmsalt õppelaenu, bensiini kokku hoida (praegu veab abikaasa mind autoga ka kodukülastustele, sest kui ikka on vaja üle terve linna leekida, siis ei saa alati kulutada tunde bussidega seigeldes) ja närve tervendada.

Koolis on ka seekord väga mõnus, mis siis, et päris pingeline ja pikk sessioon sattus olema (esmaspäevast laupäevani). See-eest sain kolm päeva tantsida ja liikuda, mis mulle eriliselt suurt naudingut pakub. Mul on kohe kurb mõelda, et teisel ajal ja teises kohas oleks võinud tants olla midagi, millele oma elu pühendada. Kunagi on ka üks psühhodraama õppejõud mulle öelnud, et patt on jätta kasutamata kehalised eeldused, kui Jumal on need mulle kinkinud. Kahjuks ei kinkinud Jumal võimalust oma keha tantsimiseks kasutada, mistõttu minu tantsuvõimalused piirduvad mitmesuguste pidudega nt kord aastas või veelgi vähem. Aga nüüd lõpuks ma ikkagi saan oma lusti välja elada ja mul on lisaks DMW (elik loovtants) kursusele suur au osaleda ka ühes Renee Nõmmiku loengus, kus me juba ülejärgmisel nädalal hakkame liigutama.

Siis sai veel voolitud, maalitud, vaadatud filmi kvantfüüsikast (O, vat see on alles ala! No miks ometi ma pole varem oma meest mõistnud, kes huvi ja innuga on kvantfüüsika uudiseid jälginud! Pean teda sudima, et mingu ja õppigu, see on väga huvitav ja mõtlemapanev valdkond). Kas teie teadsite, et aju ei tee vahet selle, kas tegu on reaalse olukorraga või mälestusega st kui vaadata objekti või kui meenutada objekti, hakkavad tööle samad aju osad. Ja siis hakatakse tootma aineid, mis selle asja või objekti vaatamisega seoses on tekkinud ehk negatiivsed mälestused panevad meie keha tootma nt hirmu või vihaga seotud ained. Ei mingit esoteerikat - lihtsalt nii ongi, et kui me ngatiivseid mõtteid mõtleme, programmerime me end selles suunas liikuma, aineid muudkui toodetakse, me hakkame neist sõltuma, siis on neid järjest rohkem vaja jne jne jne. Loomulikult ei hakanud ma nüüd kohe positiivselt mõtlema, aga teatud mustrite kordumist oma elus hakkasin küll paremini mõistma. Iseasi, kas ka suudan väga kiiresti oma sõltuvustest vabaneda, aga nende olemasolust teadmine iseenestki on midagi väärt.

Ostsin endale algavaks aastaks Epp Maria Kokamägi kujundatud kalendermärkmiku, mis on nii imeline, et sinna on isegi nagu kahju midagi kirjutada. Aga ma mõtlesin, et uus aasta lihtsalt peab tulema parem! Ja et parema aasta juurde käib ka ilus kalender. Kuna selle kalendri ostuga toetad ka Keila SOS lasteküla, siis on lisaks ilule tegu ka õilsa esemega. Soovitan soojalt teilegi! (Ma ei räägi siinkohal sellest, et Epp Maria annab mullegi inspiratsiooni maalimiseks - mitte kopeerimise mõttes, vaid ses mõttes, et ma võin vabalt maalida lapsi ja naisi ehk siis minule armsaid motiive).

Nüüd ma siis jätkan koolitöödega. Vaja on üks artikkel läbi lugeda, siis jääb järgmiseks nädalaks 3lk referaati, 3 lk esseed ja suur hunnik materjali eksamiks läbi lugeda ja ära õppida. Ühe töö sain mõni hetk tagasi valmis. Mul on küll kuri plaan, et ma võtan järgmise nädala lõpus puhkust, sest laste kõrvalt on ikka paganama keeruline kirjalikke töid teha, eriti kui need tööd võtavad tunde. Imestan siiani, kuidas ma küll suutsin kolme lapse kõrvalt oma magistritöö valmis kirjutada - eriti kui arvestada, et meie MM polnud mingi Ingel. Aga valmis ma ta sain ja ju ma saan nüüd ka oma asjad tehtud, nagunii olen pidevalt peaaegu ainuke, kes on kõik läbi lugenud ja õigeks ajaks esitanud.

Tervitades

Kudzu

No on vereimejad...

andsin hommikul vara vereproovi ja kohe kolm kopsikutäit võeti. Kui ma isegi teaksin, mida täpselt uuritakse, siis ütleks, aga kuna ma ei viitsinud/jaksanud küsida, siis uurigu, mida ise tahavad. Ma olen juba eelnevalt kindel, et minu veri on terve inimese oma (ei tea küll, kelle?), sest ta tundus selline paks, mustjaspunane ja iseuäratav. Vererõhk oli 105/70 - kah normaalne minu jaoks. Usun, et talun hulka madalamat rõhku, sest ma olin enne arsti juurde jõudmist umbes seitse korda vihastanud - no nii tüütu on kella kaheksaks arsti ukse taha ootama trügida.

Praktikant käis - noor, tore ja kena inimene. Tema suudab kindlasti palju-palju paremini siin kaoses vastu pidada. Äkki olekski õige, kui sotsiaaltööd teeksid terve vaimuga noored inimesed, mis siis sellest, et neil pole elukogemust? See-eest on neil teoreetilised teadmised, entusiasm, usk paremasse homsesse ja kindel teadmine sellest, kuidas tuleb elada ja kuidas näiteks tuleb lapsi kasvatada. Mina ei oska lastekasvatuse osas midagi tarka öelda, sest kõik lapsed on väga erinevad, vajavad erinevat kohtlemist ja mina küll ei tea ühtki meetodit, mille tulemusel on garanteeritud väga korraliku, tööka, targa ja õnneliku kodaniku üleskasvatamine. Aga eks ma ole ka vana, väsinud, läbipõlenud ja mitte nii väga edukas ema.

Kaose osas toon sellise näite, et kui tänaseks ei olnud minu õppepuhkuse käskkirja üleval, siis pärastlõunal ettevaatlikult uurisin, et kas ma ikka võin esmaspäeva varahommikul kooli kimada. Ootamatult selgus kell 15.15, et minu avaldust pole keegi näinud. Aga oh õnne, avalduse saatsin meiliga, mis oli andmebaasis täiesti olemas ja ei läinudki palju aega, kui käskkiri valmis tehti - ma ise ütlesin, mitu päeva pean saama keskmist palka ja mitu päeva miinimumi, sest eks ikka ise oled ju kõige targem, vapram ja ilusam. Ütleme siis nii, et tegu oli pisiasjaga, mille tulemusena oleksin ma teinud tööluusi, eksju, mis teatavasti võib lõppeda .... igatahes mitte lapsehoolduspuhkusele jäämisega. Aga ei ole hullu, tegijatel ikka juhtub, ja ega ma ei hoolikski, kui need tegijad ise väga varmalt teiste vigadele näpuga näitama ei kipuks.

Eile oli mul tööpäev 8.00-20.00, täna sama rida - aga pole hullu, 15 tööpäeva 01. dets seisuga on jäänud.

Kudzu

Juhhuuuu!

Mul on seitseteist tööpäeva veel jäänud tööl vastu pidada, jeeee! Ja esmaspäevast olen koolis ning üks sessioon tuleb veel, seepärast siis tuleb tööpäevi hulka vähem kui niisama päevi. Ja pühad tulevad ju ka vahepeal.

Ma ütlen veelkord, inimesed, palun ärge tehke tööd, mida te ei jaksa ega taha teha! Et kui ikka juba kuid varem on tunne, et see pole minu ala, et ma ei tunne end seal kindlalt, siis ei maksa ikka minna pea ees ja porimülkasse kukkuda nagu teie alandlik teener tegi. Tegelikult on kindlasti sotsiaaltöötajaid, kelle jaoks iga järgmine õuduskeiss on väljakutse ja kes naudivad tööga kaasnevat adrenaliinilaksu ning ka teatud võimutunnet. Minul tekib hoopis hirm ja paanika ja mure, sest jääb mulje, et kõik need sada aastat veninud juhtumid tuleb nüüd kohe ära lahendada, kohe ja kiiresti ja hästi. Või kui mõni kolleeg tahab kohe kiiresti infot, mida ma ei tea (ja uskumatu küll, ma pole kõiketeadja!), siis tekib tunne, et esiteks olen ma rumal (mõtle, juba kaks kuud oma ametipostil töötanud ja ei teagi veel kõike!) ning teiseks, pole ju mõtet sellise rumala inimesega asju ajada, kes kohe ei oska ÕIGET vastust anda, lihtsam on ise kõike korraldada. Mõtlemata sealjuures, et äkki oleks päris lahe lasta teisel end olukorraga kurssi viia ja rahulikult läbi mõelda, millist abi oleks võimalik anda või kuidas seda kõike korraldada.

Ei, tänan, jäägu sellised ekstreemsused neile, kellel selleks piisavalt hea tervis, kellel on aega ja usku sellesse, et midagi üldse siin maamunal saaks ilma inimese enda motivatsioonita muuta. Minul on oma tee käia, mis iganes see siis ka ei oleks.

Kudzu

Maapealne põrgu...

on sõita mikrobussis, mille juht kuulab raadio Elmarit üle terve bussi nii kuid torust tuleb. Ma ei tahaks siinkohal halvustada Elmari kuulajaid, aga kuna minu tolerants on tänase 12-tunnise lähetuse jooksul sootumaks kadunud, siis ütlen ausalt, et nii ilge raadiojaama eetrisselaskmise eest tuleks kaaluda surmanuhtluse taaskehtestamist meie õilsa vabariigi territooriumil. Ja et oma (halva) muusikamaitse teistele pealesurumine peaks olema seadusega karistatav st bussijuht tohib kuulata oma lemmikjõledusi ainult klappidega, ilma et ülejäänud kodanikud peaksid kaaluma bussist sõidu ajal lahkumist (ja SELLELE bussijuhile küll ei olnud mõtet teha märkust, et võtke vähe vaiksemaks, vastasel juhul oleks tõesti tulnud jala astuma hakata. Huvitav, kas bussijuhtidele inimestega suhtlemise osas ei anta mingit koolitust?).

Eriti kuri

Kudzu

Igal vorstil kaks otsa...

seekord ma kirjutan, miks mul on kahju töölt lahkuda.

Esiteks muidugi kliendid, kellest osadega on kujunenud soojad ja meeldivad suhted. Isegi kirjalikult on positiivset tagasisidet antud. Et oma kliente vean ma mõneski mõttes alt ja see teeb mind kohe ikka väga kurvaks.

Lepingupartnerid on mul väga armsad inimesed, kellega ka on kujunenud mõnusad suhted. Kuna ma kahe kuuga olen ju ikkagi ka millestki aru saama hakanud st ma ei vasta enam, et pean kelleltki küsima, siis eks neilegi saab olema keeruline jälle uue inimesega kohaneda.

Näen, et ma saaksin korraldada erinevaid võrgustikku loovaid üritusi, isegi hoolimata sellest, et tänasel (minu korraldatud) ümarlaual koolide sotsiaalpedagoogidele osales neid tervelt 2 . Aga õnneks olid mu lepingupartnerid kohal ja me saime ühiselt arutada, mida ja kuidas teha, et teenused jõuaksid lasteni. Ilmselt ei ole koolide sotsiaalpedagoogid kursis, et viisakas on teatada, kui ei saa osaleda, aga see selleks. Mina olen ikkagi rahul, sest kõik muu sujus.

Täna oli ka grupitöö päev, aga sellest ma kirjutan mingil hetkel eraldi postituse. Niipalju võin öelda, et üks armas vanaproua ütles, et kui mina oleksin psühholoog, siis ta tuleks kohe minu jutule oma muredega. Ja see on minule küll üks viimaste kuude parim pai. Ja kinnitus, et ma olen õigel teel.

Ja kõige krooniks sain ma sodipodipoest sinise-valgega portselani (Winterlingi portselan) ja kaks käsitsimaalitud kaussi. Minul ON surres kõige rohkem asju, või vähemalt serviise kindlasti, aga samas on mul ka päris mitu last - saan oma ema kombel igale perekonna naisolevusele pärandada vähemalt ühe portselanserviisi, kui mitte rohkem (tema jagab niimoodi küll hoopiski ehteid, aga ega selles polegi point).

Tervitades

Kudzu

Töölt lahkumine

Käisin läbirääkimistel oma otsese ülemusega. Jutt lühidalt oli selline - kui ma töötaksin aasta lõpuni, siis võib-olla saab mulle määrata asendaja. Kui ma koju jään, siis on kõrgemalt poolt tulnud nõue, et ametikohta ei täideta. Aga kuna aastalõpu seisuga on volikogu palgafondi koos ametikohtade arvuga kinnitanud, siis ehk nad kõrgemal pool ei märkagi, et mulle on asendaja võetud.

Olgem ausad, kogu see jutt haiseb. No ei saa ametikoht üleöö õhku haihtuda, seda enam, et minu töö (puuetga laste hoolekande korraldamine) jagamine eri piirkonnakeskuste vahel on absurdne. Näiteks järgmise kvartali teenustundide jagamist saab teha ikkagi ainult üks inimene, mitte iga piirkond oma suva järgi, kuna tunde on piiratud arv. Ja mis siis, kui ma tagasi tulen nt veebruarist (see õigus on mul täiesti olemas), kust siis see palgafond leitakse? Lastakse keegi lahti minu pärast?

Nüüd on mul kuri plaan informeerida lepingupartnereid, et puuetega lastest meie linnas ei hoolita piisavalt, pigem eelistatakse kulusid kärpida vajalike ametikohtade arvelt, kui et austet linnaisad oma taskuid natuke koomale tõmbaks ja endale vähem palka maksaks. Aga seda, kuidas meie riigis säästueelarvet tehakse, nägime me suurepäraselt hr Pavtsi autoliisingu loost. Et ehteestlaslikult "esialgu sööme sinu palga ja siis alles igaüks oma".

Ja mind täitsa huvitab, kes järgmistel valimistel valima läheb. Mina ei näe küll kedagi, kelle poolt oma väike häälekene anda. Selge, et ma ealeski pole valinud ega ka hakka kunagi valima Reformi. Keskerakonnast käin ma kah suure kaarega mööda, sest teist nii kahepalgelist erakonda on raske leida. Rahvaliit koos oma nalja- napsu- ja naistemeestest koloositirektorite kambaga (ausalt, ma pole kirjaoskamatu, aga nii hästi kõlab "koloositirektor") ajab nutu peale ning sotsdemmid ei ole oma põhimõtetele kindlaks jäänud, vaid on roninud ühte paati Reformi ja Mavt Laavi ning tema sõbra Juhan Pavtsiga - need viimased sobivad igatahes väga hästi kasvõi ainuüksi huumoorimeele puudumise tõttu. Eks neil ole muudki ühist, aga las jääda see siinkohal igaühe enda nuputada. Roheliste hääl on hüüdja hääl kõrbes, teised, käsist-jalust omavahel seotud rahamasinad ronivad neist lihtsalt üle.

Ühesõnaga - kui ma varem käisin valimas kasvõi ainuüksi seetõttu, et mitte valida kesikuid, siis nüüd pole enam vahet. Ühed hullud kõik ja ega ei tea, kas kesikud saaksid olla hullemad kui reformarid - ei tahaks uskuda.

Tervitades

Kudzu

PS Ja härra Mulder, kui Sa salaja minu blogi lugemas käid, jõudu sulle selles, loodan, et saad targemaks. Ja saad üksiti ka teada, mis meeleolud meil siin allpool valitsevad ning ka seda, et kui meilt võtta jõulupreemia, puhkusetoetus, õigus pikemale puhkusele ning õppelaenu tagasimaksmise võimalus, siis andke andeks, mütsivormija brutopalgaga 13 000.- kuus on parem valik, kui meie niru palgaga (9800 miinus maksud) olla ametnik, keda igaüks, absoluutselt igaüks võib kottida. Ilmselt siis tulebki tööle võtta lihunikud ja tänavapühkijad ning koristajad - neist mõned saavad veel natuke vähem palka. Äkki nad on nõus soojemas ruumis töötamise eest ühiskonna jalamatiks olema.

Kui programm läheb lolliks...

siis on ikka päris keeruline töötada. Nii ma siis nüüd ootan ja ootan, millal ma saaksin jälle pihta hakata mingite lõputute skaneerimistega, mis ootavad pikisilmi minu käekesi. Ja eks ma ju seepärast olengi kõrged koolid läbi kolistanud, et maksimaalselt palju skännida, pabereid produtseerida ning arvutikuvarit jõllitada.

Eile käisin läbirääkimistel, viimane daatum lapsepuhkusele jäämiseks on 01. jaanuar 2009. Lubasin oma otsusest mingil hetkel teada anda. Võimalik, et minu koht läheb siis ka koondamisele, noh, mis seal siis ikka, eriti kahju pole, sest eks siis jällegi makstakse koondamishüvitist. Aga meeleolu on küll hoopis helgem, kui olen mingi otsuse teinud.

Tervitades

Kudzu

PS Programm hakkas jälle tööle, mis rõõm!

Veel Tartu (Võlu)Ülikoolist

Laenutasin oma lihtsameelsuses ülikooli raamatukogust mõned raamatud ning ühe raamatu laenutustähtaeg oli kahe päeva pärast. Mille ma jätsin tähelepanuta, sest mulle seda EI ÖELDUD, oli asjaolu, et tagastus peab toimuma minutilise täpsusega. Ja kujutage ette minu õudu, kui avastasin, et mulle on tekkinud 9.- kroonine viivis, sest raamat sai tagastatud kell 12.09 (mis siis sellest, et abikaasa viis raamatu tagastuskasti kell 11.30), aga oleks tulnud tagastada 10.0 - jah, mis siis sellest, et laenutatud sai raamat 14.30 - polegi minu käes kaht ööpäeva olnud. Nüüd siis viin tagasi ka teised võetud raamatud, edaspidi ma põhimõtteliselt EI LAENUTA KOJU mitte midagi, teen koopiad kohapeal ja kui tõesti Tartu Linnaraamatukogus vajalikku raamatut pole, siis lihtsalt pole (vahel ju ei ole aega ka koopiaid tegemas käia). Ning kui siis Alar Karis huilgab üle terve Eesti, et meile mahub siia ainult üks TEADUSülikool, vastaksin mina, et Tartu Ülikool see kindlasti olema ei saa. Sest Tartu Ülikool oma pedantsuses, bürokraatias ja eneseimetluses on praeguse seisuga ajale ikka kohe kõvasti jalgu jäänud.
Tervitades
Kudzu

haiguspoiss

Kogu tramburai tulemusel on mul tekkinud kummaline palavik koos väsimuse ja higistamisega. Kui ma käin, siis tunnen, kuidas kogu keha muutub ligedaks ning suudan vaevu jalgu jala ette tõsta. Esmaspäeval lähen kindlasti perearsti juurde, sest see on küll üks kahtlane lugu. Aga koolis katsun ikka kuidagi käia ja ega tööasjadest ka pääsu pole. Eile lõpetas minu õhtu töökõne ja täna hommikul alustasin meili saatmisega ühe kliendi teemadel.
Varsti, varsti pääsen priiks!
Kudzu

Tehtud-tehtud!

Noh, sain siis hakkama sajandi sammuga ja saatsin oma teenistuse juhatajale meili, kus teavitasin oma soovist jääda lapsehoolduspuhkusele ja andsin teada, et minule sobiks 01.detsember. Kui ma täna bussis istudes sain kõne kolleegilt, kes rääkis mingist kodanikust, kes olevat saanud kelleltki mingi kirja, millega olevat tema lapsel keelatud invatakso teenuse kasutamine ja et nüüd on laps kadunud ja mis nüüd saab, siis viskas mul lõplikult üle. Mida ma peaksin küll tegema? Paluma bussijuhil buss peatada ja Tartusse tagasi hääletama? Ega ma muud ei osanud öelda,kui et minu mäletamist mööda on meil kõik ametlikud kirjad registreeritud ja kui pole näha, et mina oleksin mingit kirja saatnud, siis ma polegi seda teinud. Kusjuures minu kolleegi arvamus, et ma peaksin teadma kõiki kliente nimepidi, on kah veits kummaline. Ma töötan alles kaks kuud oma ametikohal, sellest kahest kuust olen kuu aega koolis ära olnud. Kas ma peaksin kohe teadma peast öelda kesk bussisõitu, et kes on kes ja mis on mis? Milleks mulle seda kõike ikkagi vaja on? Noh, jään koju, olen vaene ja siis? Kes ei riski, see shampust ei joo, eksju. Ja olgem ausad, praeguse tempo juures pole mul jaksu ka uut töökohta sebida. Seevastu minu abikaasale pakutakse aina tööd ja tööd, eks ma siis hoian kodu korras ja lasen temal rohkem rabada. Praegu ongi minul ainult kolm töökohta ja kool tema ühe töökoha vastu. Ja oma raha puudumine on tühiasi selle kõrval, kui ma suudan kodus olla ärkvel ööpäevas umbes 3 h, seega ei saa ma oma isikliku raha eest ostetud raamatuid ja filme nagunii nautida. Kas ma käin tööl selleks, et elada või elan selleks, et tööl käia?

Niimoodi siis - et see isekas koer võtab nüüd oma pea selga ja marsib minema, tehke mis ise tahate.

Tervitades

Kudzu

Hää ja halb käsikäes....

nagu elus ikka. Aga heast tuleb muidugi rohkem kirjutada ja eks ma seda nüüd üritangi.

Neljapäevast hakkasin veel üht lisatööd tegema. Nimelt andsin juba suvel sõna, et kui kooli sisse saan, siis viin läbi mõned korrad grupitööd grupis, mis on mõeldud konkreetsele sihtrühmale, mis konfidentsiaalsuse huvides jääb siinkohal mainimata. Ja kuna tõepoolest olen ma koolist saanud juba praeguseks hetkeks kaasa korraliku komplekti harjutusi, siis oli mul eelmisel kuul hea kerge kinnitada, et ma olen jätkuvalt nõus gruppi vedama. Kolmapäeval ja neljapäeval valmistasin ette harjutused ja kui ma siis õhtul kella kuueks läbi pimeda ja porise Tartu kohale jõudsin, oli ikka jänes püksis küll. Et kas ma ikka saan hakkama ja kuidas ma üldse vastu pean kaks tundi, kuna eelmisel ööl magasin halvasti ja olen üleüldse kehvas konditsioonis viimasel ajal (nt puhkesin teisipäeval tööl nutma, kuna oli mingi segadus paberitega). Lisaks ei teadnud ma ette, et kui palju inimesi kohale tuleb ja mis vanuses ja mis soost jne nad on. Aga jah, sain kohale, pakkisin oma kraami lahti, tuttav ja tema kaasliider pagesid kodukülastusele ning töö algas grupiga, mis koosnes eri vanuses naistest (12 inimest). Alustuseks lasin kirjutada kõigil oma nime ja siis selle kaunistada nii nagu me lapsena tegime. Esialgu muidugi tekkis väike tõrksus (oi, ma ei oska, ma pole kunagi nii teinud jne), aga ma kiitsin ka ilusa käekirja eest ja nii me siis saimegi kõik omavahel tuttavaks. Siis tegime kiire kohvipausi ja järgmiseks harjutuseks oli suvemeenutus, kus tuli paarilise käest küsida, mida ta suvel tegi ja miks see talle oluline on (kõik pidid küsima kõigi käest ja üht sama asja ei tohtinud mitu korda öelda) ja seejärel tehti kuuldu põhjal pilt, pildi järgi valiti endale grupp ja siis koostati ühiselt oma gruppi iseloomustav töö. Pandi grupile ka nimi ja tutvustati oma gruppi teistele, seejärel mõeldi välja, mida positiivset väike grupp kogu grupile annab. Järgmiseks harjutuseks pidi igaüks mõtlema välja mingi küsimuse või tunde, mis hetkel aktuaalne on ja selle üles joonistama(värvima) mittetöökäega kusjuures. Seejärel anti pilt edasi naabrile, kes pilti täiendas, teadmata, millest tegelikult jutt käbi. Nii tehti 6-liikmelises grupis kuni oma pilt kätte saabus ja seejärel toimus jagamise ring, et mis ma küsisin, mis pildiga on juhtunud (kas sain vastuse oma küsimusele) ja kuidas oli teise pildile midagi lisada. Rahvas muutus päris ärksaks selle harjutuse peale, silmad lõid särama ja kohe lausa füüsiliselt oli tunda hea energia voogu ruumis. Siis tegime hoiakute harjutuse, kus ma lugesin ette mõned ametid ja palusin kirja panna esimese mõtte, mis pähe tuli. Seejäre toimus algul jagamine kolmeses ringis, seejärel suures ringis ja lõpuks leidis iga ring ühe tegelase, kelle ta endale gruppi võtaks. Mõtiskleti natuke ka hoiakute teemal. Siis tegime väikese lõõgastusharjutuse ja kokkuvõtva ringi (teema: mida ma täna õppisin) ning oligi enamvähem kaks tundi läbi. Inimesed olid reipad ja valmis järgmiseks kohtumiseks ülejärgmisel nädalal. Ning siis sain ma endale tõelise kingituse ühelt grupiliikmelt, kes küsis, et kas saigi läbi ja täna rohkem ei joonistagi? Küsijaks oli proua, kes algul ütles, et tema ei oska joonistada ja temal midagi välja ei tule. Nii et jää sai murtud ja ma ütlen ausalt, et kui gruppi minnes olin väsinud nagu vana ront, siis tagasi tulles mul olid tiivad jalgade küljes. Mul on väga hea meel, et sattusin kokku nende toredate inimestega, kes ilmselt eneselegi teadmata annavad mulle jõudu ja enrgiat edasikestmiseks. Järgmisel korral kavatsen gruppi väiksemateks gruppideks jagada natuke teistel alustel, kuna oli näha, et muidu jäävad vaiksemad kodanikud omavahele ja ei pääse teiste, aktiivsemate kõrval, löögile.

Aga reedel oli meil töökohas grupisupervisoon ja see lõppes nädala tundelooma joonistamisega. Minu loom on siin ja ma ei teagi, mida selle kõigega pihta hakata. Superviisor igatahes soovitas mul abi otsida. Eks ma siis mõtlen, kellelt abi otsima minna. Siiani pole igatahes suutnud välja mõelda muud kui põgeneda töökoha uppuvalt laevalt. Mingit sellist lootust, et mulle sealtpoolt mingi abi osutatakse, ma ei oota. Keegi kolleeg soovitas tööstiili muuta, aga kui ma pean tegema kuu aja töö ära kahe nädalaga, siis minu tööstiili (teha asju õigeaegselt, korrektselt ja põhjalikult)muutmisest küll nüüd kasu pole, pigem oleks kasu, kui minu äraolekul oleks mul asendaja (ja sellest ma võin meie majas ainult unenägusid näha). Ühesõnaga - muud võimalust peale kojujäämise hetkel ei koida.

Tervitades

Kudzu

PS Mul on uus printer, mis ka skännib ja kopeerib ning ma sain täna suurima mõnuga paljundada raamatut, mille kasutamine on kohustuslik, aga mille laenutamine üle 3 päeva korraga TÜ Raamatukogust ei ole võimalik. Raaamtukogus oli tore, raamatuid maa ja ilm täis, lisaks on seal siuke tore asi nagu laenutusautomaat, mida me abikaasaga kohe testima tormasime - kahju ainult, et pole aega seal pikemalt olla.