seekord ma kirjutan, miks mul on kahju töölt lahkuda.
Esiteks muidugi kliendid, kellest osadega on kujunenud soojad ja meeldivad suhted. Isegi kirjalikult on positiivset tagasisidet antud. Et oma kliente vean ma mõneski mõttes alt ja see teeb mind kohe ikka väga kurvaks.
Lepingupartnerid on mul väga armsad inimesed, kellega ka on kujunenud mõnusad suhted. Kuna ma kahe kuuga olen ju ikkagi ka millestki aru saama hakanud st ma ei vasta enam, et pean kelleltki küsima, siis eks neilegi saab olema keeruline jälle uue inimesega kohaneda.
Näen, et ma saaksin korraldada erinevaid võrgustikku loovaid üritusi, isegi hoolimata sellest, et tänasel (minu korraldatud) ümarlaual koolide sotsiaalpedagoogidele osales neid tervelt 2 . Aga õnneks olid mu lepingupartnerid kohal ja me saime ühiselt arutada, mida ja kuidas teha, et teenused jõuaksid lasteni. Ilmselt ei ole koolide sotsiaalpedagoogid kursis, et viisakas on teatada, kui ei saa osaleda, aga see selleks. Mina olen ikkagi rahul, sest kõik muu sujus.
Täna oli ka grupitöö päev, aga sellest ma kirjutan mingil hetkel eraldi postituse. Niipalju võin öelda, et üks armas vanaproua ütles, et kui mina oleksin psühholoog, siis ta tuleks kohe minu jutule oma muredega. Ja see on minule küll üks viimaste kuude parim pai. Ja kinnitus, et ma olen õigel teel.
Ja kõige krooniks sain ma sodipodipoest sinise-valgega portselani (Winterlingi portselan) ja kaks käsitsimaalitud kaussi. Minul ON surres kõige rohkem asju, või vähemalt serviise kindlasti, aga samas on mul ka päris mitu last - saan oma ema kombel igale perekonna naisolevusele pärandada vähemalt ühe portselanserviisi, kui mitte rohkem (tema jagab niimoodi küll hoopiski ehteid, aga ega selles polegi point).
Tervitades
Kudzu
1 kommentaar:
Tr, & ilusat sygise l6ppu! Q koorem liiga raskex l2heb, siis ongi vaja yht-teist seljast maha visata. Aga q tundub, et elu ikka veel raske & murederohke on, siis astu l2bi Kaarnablogist, qs kirjeldataxe minu viimseid n2dalaid vabaduses (irw)
Maailma tuleb parandada!
Postita kommentaar