Professor Koti seiklused...

tegelikult vist peaks ütlema, et prof Kohvri seiklused, kuna minu legendaarne kohver sai kolme aasta jooksul peaaegu et osaks minust enesest. Aga see selleks, räägin parem nagu asi oli.

Nädalavahetus möödus suurte kahtluste tähe all. Olin oma teemaks valinud üksinduse ning arutlesin essees selle üle, et üksindus võib olla nii põrgu kui paradiis, koos näidetega muidugi. Ja maalisin kaks suurt abstraktset maali (117X164), mis olid loodud sarnases tehnikas, kuid eri koloriidis. Kuna ma ei saanud korralikku lõuendit endale lubada, siis põdesin eriti just selle pärast. Noh, et pole perfektne ja üleüldse. Pühapäevaks oli mu hullus saavutanud haripunkti, roomasin ringi ja halisesin sisemiselt ning esmaspäeva hommikul vaatasin veelkord tööd üle ja võtsin nõuks, et mina neid kaitsma ei hakka. Et selliseid kärakaid ma üleüldse üles ei pane ja punkt. Tööd võtsin kaasa, et saan neid juhendajale näidata vähemalt ja saada näpunäiteid, kuidas edasi minna. Aga ei! Juhendaja ütles, et ei mingit juttu, too tööd siia ja vaatame üle, et tema ütleb, kui ei kõlba, aga kui on Ok, siis läheb kaitmiseks. Abikaasa tassis tööd kohale, kahekesi juhendajaga panid need üles, lisasid valgustuse ja ei jäänudki mul muud üle, kui kaitsta. Ja uskuge või mitte, aga ma sain "A". Pr Skulptor, keda ma üldse kõige rohkem kardan, leidis, et ma olen teinud midagi enneolematut, nimelt maalinud sellel teemal minimalistlikud tööd (tavaliselt on põrgus ju palju kollionusid ja muid elukaid) ja suurepärane formaat, ja üleüldse väga hea. Ja et essee oli huvitav, kuigi oleks võinud seal nipet-näpet ka muuta. Ma pidin pikali kukkuma imestusest. Pr Skulptor on nimelt õppejõud, kes kohe alustuseks teatas, et B on üldse parim hinne, mida temalt võiks saada. Ja kui tema juba ütleb, et ohhoo, no siis peab midagi seal ikka olema.

Ja nüüd ongi nii, et koolitöödega on ühel pool. Kui ma just pole patoloogiline õppija, nagu minu teadustöö juhendaja ütles, siis võiksin minna edasi doktorantuuri, sest magistrit mul otseselt vaja pole. Tema arvas küll nii, et ma võiksin tegutseda vabalt terapeudina, kui ma saaksin tehtud ka magistrite praktikatunnid 18 EAP-i ulatuses, sest muus osas on mu ettevalmistus piisav. Mille peale ma kohe mõtlesin, et neid asju saaks korraldada ju ka läbi avatud ülikooli. Aga no näis! Hetkel on mul väga lühiajalised plaanid - elada õhtuni ja siis edasi vaadata. Pluss ikkagi eneseteostus kunstnikuna - selleks pole vaja muud, kui tegeleda loominguga. Ateljee on mul küll nagu tilluke karp, kus pole õieti mingit ruumi, aga vähemalt on see olemas. Ja kunstiprojekti juhendaja on valmis mind nõu ja jõuga toetama, et ma saaksin edasi minna. See on ju see, mida ma tegelikult olen tahtnud lapsest alates, see on kutsumus ja vere hääl, selle vastu võitlemine ei vii mujale, kui järjekordsesse auku. Ja vot sellest praegusest august ma loodan ravimite abil ja suvepäikese toel end välja vedrutada.

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et see kõik on nüüd möödas. Oijeerum küll!

Kudzu

Finish...

jah, nii ongi. Tehtud see värk! Ei usu isegi ja ei jaksa ka rohkem hetkel kirjutada, aga nii on. Ja tänud neile, kes kaasa elasid ning mõttes toetasid:)

Kudzu

Tere tulemast põrgusse!

Kunsti loomine peaks olema meeldiv tegevus. Tavaliselt ju ongi, kuigi minu puhul on kaks olukorda, kus loomine on talumatu. Esiteks ei suuda ma teistega ühes ruumis viibides ei maalida ega joonistada. Ma ei suuda. Ma ei taha, et keegi oleks lähedal, kui ma midagi nokitsen ja eriti koolis olen pidanud end sundima, või suisa vaimu vägistama, et kohustuslikes kunstiainetes kuidagi oldud saaks. Teine õudus on oma kunsti esitamine mingile väljapanekule, näiteks kunstiprojekti kaitsmisele. Ma ei taha oma töid tegelikult kellelegi näidata. Mul lihtsalt pole vaja. Ma ei taha üldiselt olla nähtav, tahan olla nähtamatu olematu inimene, kuskil oma varjudes peidus ja turvatud. Kui pean töid eksponeerima, siis ma ei saa nähtamatu olla. Ja kohe kaob see rõõm üldse ära, et ma midagi teinud olen. Jääb ainult hirm kriitika ees ja eriti enesekriitika ees, sest eks ma leian ikka tuhat viga ja peksan end vaimus ning piinan nende vigade eest. Mis siis, et ma olen toimetanud oma võimaluste piirides, see pole õigustus. Ja pole õigustust teha kehva kunsti ning seda veel kellelegi näidata.

Ma ei tea tänase päevani, kas ma lähen oma käkerdistega esmaspäeval üldse kohale. Saate aru, asi pole hindes. Hinne on hinne. Asi on nõudmistes, mis ma ise esitan endale ja mis teised esitavad mulle. Ma ei ole võimeline neile nõudmistele hetkel kuidagi vastama. Ja ma ei suuda, ma ei suuda, ma ei suuda minna viletsate töödega kaitmisele. Parem ei lähe üldse. Kunst on minu jaoks nii püha, et siin ei saa olla sellist asja nagu "tee lihtsalt midagi ära!" ja "katsu lihtsalt kuidagi midagi esitada!". Selliseid sõnumeid võtaksin vastu pigem teadusprojekti tegemisel, mis ei puuduta minu isiksust üldse nii sügavalt ja nii intiimselt. Kunst sõnumeerib inimestele otseselt tema looja tundeid ja emotsioone ja valu ja rõõmu, see pole lihtsalt üks neutraalne tekst millegi kohta. Kunst on tema looja peegelpilt ja ma ei taha olla looja, kes on nagu mingi käkrus hunnik.

Eile rääkisime tohtriga suitsiidist. Ma ütlesin, et mulle pole need mõtted võõrad, kuid endale kätt külge ma ei paneks. Mitte et ma tahaksin ilgelt elada, ei, kuid samas saan ju aru, et lapsed pole süüdi minu õnnetustes ja hädades ja ma ei saa neid selle eest karistada, et olen niisugune mannetu tegelane. Samas ma ikka loodan, et äkki ma kuidagi ise vaikselt-vaikselt kustun. Noh, et pole vaja endal nagu kaasa aidatagi. Aga ma olen väsinud ootamast.

Ma ei taha midagi muud, kui olla vaikuses ja pimeduses, oma kodus oma teki all, ümberringi sebimas mu oma pere. Ja ma arvan, et peale kõike seda, mida olen viimasel kahel aastal läbi elanud, ei tõuse mu käsi enam kunagi pintslit võtma. Õudus on selleks liiga suur.

Kudzu

Olulised inimesed...

ikka leidub meie elus inimesi, kelle olemasolu jääb tähtsaks ka siis, kui neid meie seas enam ei ole. Tänasel päeval mõtlen ma oma emmele, kes on minu jaoks üks neist inimestest. Emmel on täna sünnipäev, ilusal kevadisel ajal, just siis, kui kõik õitseb ja elab täiel rinnal.

Mul on emmest väga palju mälestusi, palju hetki, mida hoian soojuse ja armastusega oma südames. Mäletan, et me olime palju kahekesi koos maal ja toimetasime oma toimetusi ning olime eluga rahul. Mäletan ühiseid retki maasikale ja mere äärde, palvemajja ja tädi Ellile külla. Mäletan meie vestlusi ja mäletan, et temaga koos oli turvaline ja soe olla. Mäletan maamaja enne remonti ja mäletan, kuidas see lõhnas - ema oli alati pahane, kui maalt tulime, sest terve maja sai maalõhna täis. Mäletan, kuidas emme oma säästudest suutis lasta maja korda teha ja võttis alustuseks mulle koera, keda ma olin igatsenud juba pisikese lapsena. Mäletan, kuidas ma õmblesin endale riideid emme antud kangastest vana koliseva õmblusmasinaga. Kuidas ma öösiti lugesin ja päeval kiikusin kiigel, mille emme oli maja juurde meisterdanud. Mul oli tegelikult mitmeid kiikesid ja mitme koha peal. Seal ma siis istusin ja laulsin, nii et küla rõkkas (ou mai gaad!). Mäletan hetke, kus ma imestusega vastasin, et emme on minust pisem ja ei jõua enam minuga sammu pidada. Mäletan, et kogu lapsepõlve jooksul ja hiljemgi veel oli emme alati olemas, tema oli pelgupaik, kuhu tormata oma valu ja murega, pisikese inimese suure valu ja suure murega.

Alati kui maal käin, siis tuleb kõik meelde. Ja teeb haiget. Ma ei tea, mida ma annaksin, et emme oleks veel elus. Et ta oleks siinsamas minu juures, kooks kindaid ja räägiks sinna vahele lugusid oma lapsepõlvest. Et ma saaksin teda hoida ja kaitsta, nii nagu tema kaitses ja hoidis mind. Ja kuidas ma ei saa endale andeks anda neid halbu asju, mis ka vahel meie vahele tulid. Kuidas ma võtaksin tagasi iga kurja sõna ja vale teo. Aga nüüd on hilja. Pole rohkem jäänud, kui kalmuküngas ja mõned Sinu asjad, emmekene. Sinu värvilised pearätid ja Sinu valge Haapsalu sall, mille kudus ema noore tüdrukuna Sulle kingituseks. Ma kandsin terve talve seda salli, terve raske ja pika ja külma talve. Ja siis ma vahel mõtlen, et lein Sinu surma pärast, see ei saa kunagi otsa. See jääb minuga igal hetkel ja mõnikord lõikab nagu noaga.

Emme on olnud üks neist inimestest, kes lasi mul olla nagu ma olin, kes armastas mind just täpselt sellisena nagu ma olen. Kes teadis, kui hädine ma olen, ja kes ei oodanud, et ma oleksin tugev ja hoolimatu, terasest kestaga müürilõhkuja. Kes iialgi ei öelnud, et kasvata endale lõpuks ometi paksem nahk või et mis sa vingud siin jälle.

Ma ei tea, kas ma olen suutnud sajandikkugi Sinult õppida, aga ma tean, et kindlasti Sa mind mõjutasid omal vaiksel moel. Ja selle eest olen ma Sulle tänulik. Selle ja kõige muu eest!

Kudzu

PS Pean lisama, et öökuninganna on endale kasvatanud õienupu. Loodetavasti on kusagil jaanipäeva paiku võimalik meie juures õit imetleda.

Nagu naksti...

käidud tervisekontrollis, aga ei viitsi ma sellest siin pikalt pajatada. Nagunii ju tulemusi veel ei tea. Rohud saab uuel nädalal, sinnani pean oma igapäevast vaeva taluma nii hästi-halvasti kui suudan. Ega see õudus ju kuhugi väljapoole ei paista, see on kõik ainult minu sees ja ma suudan end ikka päris hästi kontrollida, elu on õpetanud. Tegelikult on nii, et sisuliselt saavad olukorrast aru pmst need, kellel on endal sama häda. Muud inimesed ikkagi suhtuvad stiilis "mis sa vingud!" või "vaat kus mul alles!". Kuidas sa teed selgeks, et kehakeemia mõjutamine ei ole teps mitte enda teha ja et ma ei telli endale igal aastal seda haigust uuesti ja et see ei sõltu ainult mõtlemisest, vaid on selgelt seotud teatud ainetega, mis ajus ringlevad. Nohu, köha ja bronhiidi puhul millegipärast ei peeta vajalikuks teisele ninna karata, et see on tühiasi või ära kujuta endale ette. Samas ma ei sooviks ühelegi inimesele samu tundeid, mida ma ise iga päev tunnen. See on lihtsalt liiga õudne. Nii et ärgu siis mõistetagu, olen parem üldse vait ja püüan oma asjadega ise vaikselt toime tulla.

Päike paistab, täna tuleb muruniitmise päev. Ja magamise päev. Ja viimane puhkepäev enne homme algavat lõpuspurti ning kogu jõledust, mis sellega kaasneb, eriti minu pisikeses peakolus. Ja muidugi pole veel hilja käega lüüa, kuigi ma saan selgelt aru, et sel pole ka mõtet. Millel siis on mõtet? Istuda õhtul lastega koos ja ajada naljajuttu. Rääkida abikaasaga elust ja asjadest. Unistada. Üritada lugeda. Vaadata, kuidas maailm on õisi täis ja sumiseb kevadiselt. Hoolitseda toalillede eest. Suhelda sõpradega. Sügada suurt ja sõbralikku setterkoera. Ja kasse. Ja Tullut. Loota, et ilmad lähevad soojemaks, et saaks ujuma minna. Nii et ei saa öelda, et miski korda ei lähe. Esialgu vähemalt, sest kui ma olen kaitsmisel käinud, siis ilmselt saabub päris shokk ja vaat sellest ma ei julge veel isegi mitte mõelda.

Kudzu

Sünnipäevanädal...

eile sai noorem poeg 19, tulemas on õe, emme ja MM sünnipäevad, mis kõik veel maikuusse ära mahuvad. Sellega seoses on mul pisike üleskutse:

Ootame saabuval laupäeval Padjaklubi liikmeid koos lastega ja teisi toredaid inimesi MM-i sünnipäevale. Ma loodan südamest, et tuleb ilus ilm ja me saame aias istuda. Arvan, et kusagil pealelõunal oleks sobiv aeg nt kellu nelja paiku. Kaasa võtta hea tuju ja muidugi võib alati ennustusvahendeid ligi haarata! Peale soodsalt kulgenud maailmalõppu on kindlasti hea aeg uuteks ennustusteks! Parandused ja ettepanekud aja ja muu osas saab jätta siia blogisabasse.

Loodetavasti olen ma ise laupäevaks kosunud ka juba. Hetkel on küll segane tunne, magasin halvasti, ärkasin öösel õudusega üles ja ei tulnud ka õhtul und. Mõtlen juba kurbusega vahepealse pideva magamise perioodi peale, küll oli ikka hea koguaeg magada ja magada ja magada. Magamatus on kole ja eriti kole on, kui pead und nagu hingeõnnistust ootama. Aga arstiaeg läheneb kiiresti, veel natuke ja saabub mingi selgus.

Kudzu

Omgd

hulluksminek ukse ees, nüüd juba päris tõsiselt. Enam pole tegu vaikse visinaga, vaid ikka kärakate ja mürakate ja paukudega, alates röögatustest oma mehe peale ja tunnikese nutmisega. Ma tunnen nii tugevaid negatiivseid tundeid, et see on täiesti väljakannatamatu ja mitte miski ei aita. Neljapäeval ma ilmselt rooman arsti ukse taha. Üldse tundub mulle tänast päeva meenutades, et minu koht on kusagil vaikses asutuses seitsme luku taga, teate küll, valge polsterdatud tuba, hullusärk ja ravumid ning personal, kes on nii leebe, nii leebe... nagu suvine tuuleke.

Aga aias õitseb mitukümmend tulpi, õunapuud ja murel, kirsid, ploomid. Ma näen seda kõike ja samas ei näe ka. Minu ümber on ainult üks lõputu hallus ja mure ja kurbus ja hirm. Homme pean end lohistama pealinna, sest veel on asju, mis vajavad tegemist ja ajamist. Ma pean suutma selle päeva üle elada, oh õudust! Ma nimelt peaksin esitama teise osa oma lõputööst, see on küll valmis, aga ma ise pole üldse rahul (noh, imelik ka, kui oleksin). Ja nagu ma täna juhuslikult teada sain, siis minu kaitsmispäev ei olegi 31. mai, nagu me juba sekretäriga kokku leppisime, vaid hoopis 30. mai. See on nii normaalne, et pidevalt peab ümber kohanema ja jälle kõik ümber planeerima, kusjuures ma ei ela üksi ju, lapsehoidja ja transport teise linna, see kõik on ju vaja korraldada. Ja teate, ma olen sellest pidevast ümberkohanemisest ka juba surmani väsinud. Samas tempos jätkates muidugi ei pea seda va vikatimeest ilmselt enam väga kaua ootama. Ma lihtsalt lõppen otsa ja vananen minutite, mitte tundidega. Ausalt öeldes, ega ma ei näe ka vaeva kena välja näha, mul ükstakama. Eile seisime korraks autoga Piro ääres, kus tudengid möllasid. Ingel ütles seepeale nutikalt, et sina oled ju ka üliõpilane. Olen jah, vastasin mina, aga ma olen liiga vana seal läbustamiseks. Inglike hakkas naerma ja ütles, et ei ole sa vana, sul pole ju habet, ja kepiga sa ka ei käi. Nii et mul on lootust, sm kaasvõitlejad, võin minna küll veel muru peale õlli libistama.

Maailmalõpp möödus vaikselt ja rahulikult. Tegime maal tööd. Aga nagu öeldi, pidi see pika perioodi jooksul toimuma, nii et jõulukinkidega polevat sel aastal muret. Hea teada, et mingigi mure on vähem:)

Kudzu

Kudzu

I´m going slightly mad...

laulis Freddy M. Täpselt minu mõte! Ja mis siin üldsegi imestada on? Pinge säriseb igas keharakus sellise hooga, et tahaks karjuda, röökida ja pead vastu seina peksta. Korraliku tuima eestlasena ma niisugust asja endale muidugi ei luba, selle asemel korjan kõik endasse ja tunnen hulluse vaikset, kuid järjekindlat saabumist. Käin mööda tuba edasi-tagasi, edasi-tagasi, peas vasardamas tuhat mõtet, et ma ei saa aru, milleks kõik see vajalik on, miks ma üldse siin olen, miks ma üldsegi olen niisugune mannetu tropp, loll ja rumal inimeseloom, miks miks miks? Väljas paistab päike, ilm on soe, aga mina istun arvutis ja püüan päästa mis päästa annab. Kui annab üldse midagi päästa. Ja kui kuradi kaua võib elada nii, et iga päev on nagu Normandia dessant millegi päästmise nimel! Ma tahaksin lihtsalt ELADA. Hingata, süüa, magada, lastega mängida, õues nokitseda, kududa ja nii edasi. Mitte mõelda stiilis, et see veel, siis järgmine asi, siis järgmine ja isegi kui tundub, et lõpp hakkab lähenema, tuleb uus miski, mille päästmise nimel vaja end poolsurnuks ajada. Mulle tundub, et ma elan väga valesti. Või et see pole mingi elu.

Kindlasti on kõik kinni minu peas. Kuskil elab üks perfektsionismisundus, et ma pean tegema ainult head tööd, ma ei saa teha asju ülejala. Ja ei suuda endale andestada, kui miski läheb valesti või mitte nii hästi. Kui ei saa tehtud head tööd, siis parem ei tee üldse. Usun, et niisugune sundus on mul kaasas lapsepõlvest, kuna väga elementaarne oli, et mul on kõik viied, et ma joonistan ja käin näiteringis jne jne jne. Ega mind ju ei kiitnud keegi niisuguse asja eest, ma sain hoopis pähe, kui miski viltu läks. Sellest ajast on hirm milleski eksida üha kasvanud ja kasvanud ning võtnud niisugused mõõtmed, et ajuti ma ei tule sellega üdse toime. Ma mäletan, kui omal ajal kaitsesin ära seminaritöö ja sain B. Ma olin muideks ainuke oma kursalt, kes tegi selle õigel ajal. Minu ema küsis seepeale, miks sa A-d ei saanud? Näete siis, see on minu lapsepõlvekodu ja suhted ja kasvatus, mis selle mõtte on pähe raiunud, et ma pean tegema ainult väga häid asju.

Ja nüüd ma kardan meeletult, et vean alt oma juhendajat ja kurat teab keda, kui ma ei tee seda kunstiprojekti perfektselt. Samas olen ma tõesti väga väsinud, mul pole energiat millekski. Ma ei räägi sellest, et mul pole oma kodus korralikku tööruumi, kus üldse midagi teha saaks. Et mul pole kedagi aitamas, sest just täna, kui on vaja töö välja trükkida ja köita, istub abikaasa hambaarstil. Loomulikult tekkis tal eile koletu hambavalu (teate, lapsed jäävad ka haigeks, kui nende ema on suure pinge all). Ja ma ei saa üksi maale seinalt võtta, servi korrigeerida ja neid pildistada, sest need on suured tööd. Ja kui see jääb tegema, siis ma ei saa neid panna lisadena kirjaliku osa juurde. Ja üleüldse - miks ma pean seda neetud projekti kaitsma? Parem hüppan kuskilt alla või kuhugi sisse, või söön midagi või nüsin midagi. Õudus õudus õudus!

Tegelikult ütleb vaikne hääleke, et pole midagi: sa ei pea kaitsmisele minema, kui sa ei jaksa. Sa ei pea seda tööd esitama, kui see pole piisavalt hea sinu jaoks. Sa ei pea tegelikult mitte midagi. Ja ei ole vaja kurvastada selle pärast, et vead kedagi alt. Teised inimesed vastutavad enda eest ise. Sina oled püüdnud anda parima, nüüd on lihtsalt jõud otsas. See pole keelatud, see on normaalne, et iga inimene väsib vahel ära.

Kui ma nüüd suudaks enda mõistlikumat poolt kuulda võtta, siis võiks kõik kukele saata ja loivata õue muru niitma.

Kudzu

Kes heidab nalja, kes meelt!

Mina olen viimaste hulgas. Mul on praktiliselt juba neljas nädal iga päev palavik. Kõrghetkedel kuskil 37,5-37,6, muul ajal pisike 37,2 ringi. Ilmselt ei ole tegu ohtliku palavikuga, kuid uskuge mind, see on kohutavalt kurnav. Ja väsimus tekitab meeleheidet muudkui juurde. Neil päevadel, kui ma ei tee kooliasju, siis mul on natuke parem olla. Päevad, mis kuluvad kooliasjadele, on nagu üks kena pirakas põrguskäik. Ma tean, et tuleb veel täpselt nädal vastu pidada. Siis tehakse kõik analüüsid ja kui need on korrast ära, saab miskit abi. Kui ei ole korrast ära, siis kinnitab see veelkord diagnoosi ja ma saan vähemalt ravimid, mis loodetavasti hakkavad minu põrgut tasapisi millekski muuks muutma.

Mind ajab kurjaks iseenesest juba see, et ma pean kaks kaitsmist läbi tegema. Et ühest stressist on nagu vähevõitu, tuleb ikka täiega panna. Ellu jäävad tugevaimad. Ehk siis inimesed, kelle stressitaluvus on ülikõrge ja kes suudavad töötada öösel ning päeval, kohaneda pidevate muutustega ja olla sealjuures ikka rõõsad ning roosad. Minul tuleb paraku tõdeda, et vanus ja laste hulk ning stressirohke töö on jätnud oma jälje, ma ei jaksa enam sekunditki selle kõigega rinda pista. Muideks, väga põnev fakt: minu isa õde põeb skisofreeniat. Ja emapoolses suguvõsas on kõik vanatädid jäänud dementseks. Liigne stress ja pärilik eelsoodumus - huvitav, millega see kõik lõpeb.

Kui lauba tuleks maailma lõpp nagu lubatakse, mul kahju ei oleks. Samas on selge, et niisugune siuh-viuh variant on paraku inimkonna jaoks liiga lihtne. Ilmselt saame me hukka küll, aga ikka piinarikkalt ja pika aja jooksul. Jumalal on ju ikka olnud omamoodi arusaamine huumorist, mõelgem siinkohal kõigile õudustele, mis maailm on tänaseks päevaks läbi elanud. Jah, kes heidab nalja, kes meelt...

Kudzu

Uimane...

päev, ma ütlen. Väljas on külm ja tuuline, köetud majas on tunduvalt mõnusam olla. Jah, ka sel aastal ei ole kütteperioodi saanud veel lõppenuks kuulutada, ja puid õnneks jätkub. Muidugi lootsin ma oma lihtsameelsuses, et äkki jagub ka sügiseks mõni haluke, aga praegu tundub küll, et sama ilma jätkudes on vaja ikka edasi kütta. Loomulikult on meie pere tabanud tatitõbi jätkuvalt hoos, minul on ka palavik (aga noh, see on mul konstantselt), abikaasal on nohu ja kurk haige, kuid ta on pääsenud palavikust. Lapsed õnneks (ptüi! ptüi! ptüi!) on terved ja pakatavad energiast. Eriti väljendub see õhtuses naljategemises, sest uni ei taha ju kuidagi tulla. Lastel on uus viis oma õhtust aega sisustada: MM "loeb" Inglile muinasjutte, mille ta ise välja mõtleb. Eile õhtul juhtusin kuulama, kuidas MM lõpuks teatas, et ma ei jaksa enam lugeda! Selle peale ohkas Ingel kuidagi eriti rahulolevalt ja ronis siis pisikeste jalgade põntsudes minu juurde, et ka mina ühe jutu "loeksin", muidu ei tulevat hea uni. Nii ma siis õhtuti luuletan kokku pisikesi miniatuure tegelastest, kellel ei tule und ja siis lõpuks ikka tuleb. Mõnikord on vaja rääkida kolm lugu, mõnikord piisab ühest. Jaa, sellised hetked teevad lastekasvatamise tõesti mõnusaks ja kuidagi helgeks. Selle taustal ununeb isegi koristamata elamine! Ma siin tükkhaaval ikka üritan midagi korda saata, eile nakitsesin pool päeva aias, et lillepeenrad ema tulekuks korda saaksid. Naadid olid nii lopsakad juba, et kasvõi söö! Kahju, et mul pole kedagi ökoinimest tutvusringkonnas, kes tahaks neid naate siit söögiks viia - ma annaks tasuta ära! Turult sain ka natuke ühtteist aeda juurde, sh mõned vanaaegsed kevadlilled, mida müüvad tädikesed oma aiast. Need on nii armsad kõik, nii kodused, ja ma ei räägigi sellest, et erinevalt aiandusärist ostetutest on turumemmede lilled meie kliimaga kenasti kohanenud.

Aed on juba väga lopsakas. Esimest aastat on meie pihlakal peal õiekobar, ka murel on esimest korda õied peale ajanud, nii et on saagilootust. Loomulikult tuleb meil üüratutes kogustes punaseid sõstraid, kaks põõsast on üle minu pikkuse ja kuigi ma ei hoolda neid (meelega muuseas, tahaks, et nad vähem kannaksid), on põõsad üleni õiekobaraid täis. Kes tahab suvel punaseid sõstraid, palun meie aeda korjama tulla! Ma ise ei jõue neid ealeski kõiki moosiks keeta või sügavkülma toppida. Õunapuud, pirnipuu ja osad ploomid on paksult õisi täis, ja nüüd tuleb loota, et ei tekiks põuda või liigniiskust, mis saagi untsu ajab. Oma aiast korjatud õunad, pirnid ja ploomid on ikka hoopis teise maitsega, kui kuskilt poest ostetud.

Kui ma vaatan akanast õue ja näen kogu seda lopsakust ja rohelust, mis akna taga on, mõtlen, et ilus on elada just siin. Praegu ei tahakski kohemaid kolida kuhugi kaugele soojale maale, sinna igatseks uuesti sügisest. Ja kes teab, äkki teengi oma unistuse teoks, on tekkinud soodsad asjaolud, mis heal juhul võivad sellele kaasa aidata. Ideaalis võiks olla üks elamine soojal maal (talveperioodiks) ja teine siin (suveks). Unistada tuleb - siis on, mille poole püüelda!

Kudzu

Puhkus tarviline vara...

vahepeal tuleb ikka aeg maha võtta, midagi pole teha. Mis tähendab, et täna tahaksin mina puhata ja mängida. Eile sai käidud päälinnas, asju ajamas, koolitööde lõpp ei ole ka enam kaugel ning et jaksaks selle püha ürituse kuidagimoodi lõpule viia, siis tasuks korraks natuke lõbutseda. Minu jaoks tähendab lõbutsemine omaette nokitsemist: kas lugemist või paelapunumist või muud käsitööd, aias tuleks ka umbrohule punast tuld näidata (huvitav, kas see aitaks: näitaks naatidele punast lambikest ja nad korjaksid end ise minu lillepeenardest kokku?). Ilm muidugi ei soosi tegevusi õues, vaatasin netist just järele, meil siin on sooja ainult 9,7 kraadi. Vaat see on tavaline Eestimaa kevad, ma ütlen. Kõigepealt ajab kuumalaine taimed hulluks ja siis tuleb jahedus ning vihmasadu. Aed on tänu vihmale muutunud erakordselt lopsakaks, muruniiduk on vaja talvekorterist välja tõsta ja üles putitada, muidu on meil varsti siin džungel, millest ka niiduk end läbi ei näri.

Eile sõitsin rongiga koju ja mõtlesin, et miks küll inimesed eelistavad sõita täistunnibussidega. Need on alati umbselt täis, olenemata nädalapäevast ja kellaajast, ma olen igaks juhuks viimasteks sõitudeks piletid ette ostnud, muidu ei pääsegi bussile. Ma ei räägi sellest, et aknaaluse koha saamiseks tuleb ilmselt juba öösel stardivalmis olla, sest ükskõik kui vara mina ka kohale ei jõuaks, on aknaalused kohad täis. Ja katsu sa tukkuda vahekäigupoolsel istmel: pea käib ainult jõnks ja jõnks, lõpuks on kael kange nagu Buratinol. Lohutan end iga kord bussis istudes, et pole midagi, viimased sõidud veel, varsti on see kõik lõppenud. Eile vaatasin vihmast halli taevast pealinna kohal ja mul oli tunne, et seal ongi alati pime, hall ja kõle.

Järgmisel nädalal lähen arsti juurde, saan lõpuks ka uuringud ja ravimid. Kuna minu häda on muutunud krooniliseks, siis tasuks üks kord elus katsetada ka ravimeid, eksole. Ma ei ütle, et enam hullemaks minna ei saa, vabalt et saab, aga ennetamise mõttes võiks raviga alustada, nagunii tekib ravimite mõju alles kahe nädala pärast peale ravimite tarvitamise algust. Pmst olen ma ju siiani kuidagi hakkama saanud, asi siis paar nädalat oodata pole. Kes kannatab, see ...

Järgmisel nädalal on mulle ema külla tulemas. Ja nädalavahetusel tuleb minna maale muru niitma ning viimast sodi põletama. Tegelikult tuleks ka vetsumaja ehitada, ning selle püha ülesande pean ma delegeerima oma suurepärasele abikaasale. Kes on tõesti suurepärane, ilma irooniata. Vähemalt mõnes asjas on minusugusel hädavaresel siinilmas vedanud!

Ja nüüd ma lihtsalt lähen ja molutan ning vaatan, kauaks mul selleks kannatust jätkub!

Kudzu

Käib töö ja nohu koos...

eile käisime maal hoolimata külmetusest, mis tekitab eriti vastikut nohu ja kurguvalu. Täna muidugi aevastan ja tatistan nii et vähe pole, taskud on täis paberit, millesse nina nuusata, pea on paks nagu oleks keegi sinna pärmitaigna kerkima pannud, kuid ikkagi olen rahul. Kuna saime lapsed jätta äia (ja tema suguvõsa) hooleks, siis suutsime ühe päevaga ära teha rohkem, kui eelnevate aastate jooksul kokku. Muruniidukit meil kaasas polnud ja seetõttu tuli leiutada mingit muud tööd, milleks oli nii umbes kuus aastat kogutud sodi ja võsalõikamisjääkide põletamine. Saime kogu puidu tükeldatud ning suurema osa ka ära põletatud, kuigi üks suur hunnik meie teisel krundil on veel ootamas. Siis istutasime 20 kaske, mille tõime teeäärsest kraavist, kus need puukesed varem või hiljem teehooldustööde tõttu hävineksid. Neid on seal veel, kavatsen kõik meie krundile istutada, nagunii ju mingit heinamaad seal pidada pole mõtet (kes niidab?). Lõpuks sõitsime Põlvamaalt läbi, haarasime eriti unised ja väsinud lapsed ning sõitsime koju. Teel tuli mul veel hulk mõtteid, mida võiks teostada: WC ehitamine roigastest, vanale saunale murukatuse tegemine, pisike kartulimaa ja väliköök. Ainus mure, et kas mul jätkub energiat oma mehe motiveerimiseks, sest kuigi tema teeb füüsilist tööd rohkem, olen mina asja hing ja aju ja süda ehk pean andma endast maksimumi, et teda üldse tööle ahvatleda. Kõik minu projektid tunduvad talle ilmvõimatud, samas hiljem on ta ise väga rahul, kui selgub, et võimatut pole midagi ja asjad tehtud saavad.

Täna pean veel natuke koolitöid tegema, kui lapsed trenni lähevad. Loodan, et minu pärmiataignane aju on pingutusteks ikka võimeline. Homme pean end päälinna vinnama, viima juhendajale essee lugeda, andma ära I osa praktikapäevikust ning viima sõidupiletid, et saada tagasi raha, mille kulutasin akrediteerijatega kohtumisele sõitmiseks. Tegevust jätkub, kuid õnneks rõõmustab mind õhtul tore teleseep ja mõte, et ma ei pea päälinnas olema minutitki kauem, kui peab.

Maal mõtlesin, et kuigi me näeme hullu vaeva, et oma maid ja maju hallata, on maakoht ikkagi nii tore. See olemine iseenesest, enda tempos toimetamine ja linnulaul ümberringi, see on väga tervendav. Jääb üle ainult imestada, miks kõik inimesed pole maale kolinud või vähemalt endale pisikest maalappi hankinud, et saaks sõrmed mulda pista (meie maal tuli selleks eelnevalt tonn saasta minema kärutada, aga see selleks). Abikaasa tädi arvas, et võiks meie maal teha talgud, see on hea mõte muidugi: kutsuda inimesed kohale ja öelda: kaevu pole, joogivesi võtke kaasa, elektrit pole, seda ei saa kahjuks kaasa võtta, süüa teha saab lõkkel või grillmasinal, WC asemel käige lähedalasuvas põõsastikus. Aga muidu on super - ilus loodus, toredad naabrid ja kui veel soojemaks läheb, siis enesehävitajad ja muidu riskialtis inimesed võivad minna tiiki ujuma. Selle info peale tahab ju igaüks meile talgutele tulla!

Kudzu

Vihmasaju ootel...

tahaks, et hakkaks sadama. Juba kaks õhtut oleme aeda kastnud; karulaugud kuivavad, nurmenukkudel on õied lontis - no kaua võib. Päike on tore ja soojus on tore, ja tegelikult on kasta ka tore (eriti kui õnnestub seda laste eest salaja teha, muidu käib üks lõputu kaklus teemal, kellel on õigus voolikut hoida), aga torudest voolav vesi teatavasti maksab ja mitte vähe. Mina eelistaksin antud olukorras ühte kena tugevat vihmasadu, mis aia põhjalikult läbi leotaks ja võimaldaks taimedel suure hooga kasvama hakata. Eks nad muidugi kasvavad praegugi, nt naat ja teised umbrohud, kuid erinevalt eeltoodud taimedest vajavad püsikud ja suvelilled eluspüsimiseks ikka vett ka.

Muidugi tekivad vihmaga omad dilemmad. Olen iga päev arvuti taga istunud, mitte aias lebotanud ja umbrohtu katkunud. Nüüd, kus kohe-kohe terendab nädalavahetus ja koolitöödevaba aeg, kipub sadu tulema ehk siis aiatööd tuleb edasi lükata. Midagi sain ka eile õhtul valmis, nt ühe kastipeenra koos meeldiva avastusega, et kompostihunnikusse on tekkinud muld, kuid sellest ei piisa, et endale vastu rindu taguda ja kevadtööd lõppenuks lugeda. Pealegi pidime me lapsed laupäeval äiale hoida viima, et ise maale minna. Kui nüüd sadama hakkab, siis ei ole põhjust lapsi ära sokutada, sest mis neil seal äia sünnikodus vihmaga ikka teha on. Ükspäev tuli juttu vanaemadest ja jälle sai MM-ile räägitud tema isapoolsest vanaemast. Ta üldiselt eitab sellise inimese olemasolu hoolimata meie pongestustest olukorda selgitada, no umbes samamoodi nagu indiaanlased polevat valgete laevu osanud vaadata. Lõpuks ütlesin otse, et see on see tädi, kes on vanaisaga sageli koos. Vaat siis nagu nokkis ära. Muidugi me eriti ei räägi ämmast, ja et ta siin üldse ei käi (raputan endale tuhka pähe, see on minu otsus, ja mul ongi õigus ise valida, kes meie kodu külastavad), siis on lapsel raske aru saada, mis tädi nendest kümnetest tädidest, keda ta kohanud on, võiks olla lugupeetud vanaema. Noh, ja kuna ämm pidavat ka nädalavahetusel Põlvamaal olema, siis lapsed saavadki temaga paremini tuttavaks (meie aga abikaasaga saame kahekesi olla, kauaoodatud sündmus!) - kuni nad ta jälle ära unustavad.

Ma ei saa aru - Apollo kodulehel on raamat müügil, aga ainult netipoes. Ja seda juba mitu päeva jutti. Tahaks väga osta endale ja asuda uusi paelu punuma (ning samas "ega püüagi pääseda püüdjate paelust"), kuid ei täi maksta postikulu. Loodetavasti homme saab selle ka tavalisest poest kätte, sest mul on viimane reedehommikuna praktika ja nagunii olen päeval linnas. Mingid asjad hakkavad lõppema. Ja see on hea, sest muidu lõppen mina enne.

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Meil on müstilised naabrid, ausalt! Mina kasvatan hoole ning armastusega hekke ja istutan puid-põõsaid. Naabrid saevad kõike, millele saag peale hakkab, ühtki uut puud või põõsakest pole nad oma aeda pannud. Ja nad teevad massiliselt peenraid täpselt meie aia äärde. Nii huvitav on ju suvi läbi rohida teiste krundi kõrval ja piiluda, mida ka naabrid head teevad. Haige värk! Kuidas inimesed ei hinda üldse privaatsust? Et tuled töölt koju, vinnad oma kere naabrite aia äärde ja kukud rohima, kõrvad kikkis ja silm sirkel ning nina vinkel? Mina eelistaksin üldse kahemeetrist müüri, kui see oleks lubatud, kahjuks pean piirduma hekiga, ja see pole veel suvist lopsakust saavutanud. Nii ei saagi ma praegu rahulikult oma terassil vaikset õhtut nautida, kuna naabriproua on end meie krundi äärde rohima seadnud.

Kudzu

Olla või mitte olla?

Postimehest võib lugeda artiklit depressioonis inimeste suurepärase otsustusvõime kohta. No ma ei tea. Depressioonis olles vähemalt minul on väga suured raskused otsustamisega, kohati isegi nii hullusti, et ma muutun täiesti otsustusvõimetuks. Rääkimata mõtlemisvõime kaost ja mäluhäiretest, mis on suhteliselt tülikad, eriti kui on vaja asju ajada. Samas endalegi imestuseks suutsin sooritada psühhopatoloogiate eksami ja sain A. Mis näitab, et mõistusega pole veel kõik lõplikult kadunud ja kuigi Alzheimeri tõvega kaasnevad ka depressiooninähud, mäluhäired ja arusaamatu kaalulangus, siis tundub, et minu puhul pole asjad veel nii lootusetud. Jään esialgu tavalise depreka juurde. Üldiselt soovitan soojalt lugeda erinevaid psüühikahäireid käsitlevaid materjale, võite kindlad olla, et enamik asju on ka teil esindatud. Ainus, mida ma ei suutnud endale külge pookida, oli skisofreenia, just täpselt nii nagu üks tuntud tegelane tuntud raamatust ei leidnud endal olevat põlvekedra paistetust. Midagi peab ju ka varuks jääma!

Püüan end kuidagi töölainel hoida, mis ei taha eriti hästi õnnestuda. Väsimus on väga suur, ei teagi, kas füüsiline väsimus muudab aju süldiks ja võtab ära kogu jõu või on see vastupidi, et emotsionaalne kurnatus mõjutab füüsilist keha. Vahet tegelikult pole, tulemus on ikka üks ja sama. Eile oli meil auto remondis ja seetõttu käisime lõuna ajal jala poes, nii umbes 4 kilti edasi-tagasi. Koju saabusin nagu vana kaltsunukk ja kõigist motiveerivatest sisekõnedest hoolimata olin sunnitud magama minema. Ilmselt on 4 kilti alustuseks liiga palju, sest talv läbi pole ma end praktiliselt rohkem liigutanud, kui trepist üles ja trepist alla kõndimine ning need hetked, kui on olnud vaja end kodust välja venitada. Hea oleks muidugi ka natuke rattaga sõita, aga et minu ratas on varastatud ja kusagilt ei terenda ka uue ostmise raha, siis tuleb leppida kõndimisharjutustega. Kepikõnd tundub hetkel liiga kurnav, parem on jalutada niisama.

Minu peas areneb hiilgav idee, et kui üldse enam kodust välja ei lähe ja üldse midagi ei tee, kas siis süütunne jääb vähemaks? Noh, et kui midagi ei tee, siis ei saa ka milleski eksida. Ja kui üldse ei suhtle, siis ei saa ka haiget ja ei saa haiget teha. Mõtlen, mis tunne võiks normaalne olla. Mis tunne võiks olla see, kui ei elagi enam pimedas kotis, vaid näed maailma värvilisena. Mis tunne võiks olla, kui iga tegu, iga otsus ei tekitaks muret ja ärevust? Ma olen hakanud unustama, et võiks elada ka kuidagi teisiti kui pidevas painavas õuduses. Igatahes kavatsen ma isoleerumise järgi proovida ja nii umbes kuu aja pärast see võimalus mul ka avaneb. Kui selleks ajaks muidugi ei ole miskid ravimid mind mõistusele toonud.

Täna kavatsen ma natuke koristada. Ei saa enam seda tegevust edasi lükata, muidu tuleb siin hakata buldooseriga kõntsa kokku kühveldama.

Kudzu-Koristusmasin

Viimane, viimane, hapukoore-piimane...

koolipäev oli eile. See ei tähenda, et kool oleks lõppenud, aga õppenädalaid rohkem ei ole. Ja et täna jäi üks loeng ära, siis ma suurima rõõmuga vedasin end eile õhtul peale eksamit rongile ja sõitsin koju. Mitte et ma nüüd teab mis rõõmus oleksin olnud, eksamilt tulles ei ole rõõmu kuskil, aga see mõte, et ööbimised pealinnas on lõppenud, vat see mõte andis küll hea tunde - loodetavasti on mõistetav, et kohvriga mööda suurt linna sõitmine, elamine kaasa pakitud, on kokkuvõtes üks kurnav tegevus, eriti kui harrastada seda üle nädala. Kurb on muidugi, et sõpradega suhtlemisele tuleb vahe sisse, sest olgem ausad -mina enam ilma põhjuseta pealinna ei roni ja siia, meie juurde, satutakse harva. Ja sõbrad on olemas ka siis, kui neid iga päev ei näe.

Õues on suur suvi, soe ja mõnus. Aias õitsevad tulbid ja mõned nartsissid (mis mul ei taha üldiselt kasvada), muru vajaks juba niitmist ja peenrad rajamist. Pean end kokku võtma ja mõningase koguse tubaseid toimetusi ära tegema, siis saan aiale pühenduda. Tundub uskumatu, et polegi vaja nädalate kaupa arvutis istuda, muretseda ja stressata, vaid saab natuke puhkust ja mängimist. Äi käis täna meil (mina temaga ei kohtunud, magasin maha), selgus, et tema suvekodus on kuni neljanda juulini võimalik puhata. Näis muidugi, kas meil on sellisteks lõbustuseks raha ja aega, eriti kui ma mõtlen sellele, et olen kodus asjad täielikult käest lasknud. Koristanud pole juba varsti kaks kuud, põrandate pühkimine on ainus tegevus, mida olen suutnud vahetevahel ellu viia. Kapid ajavad üle ääre, ma ei tea, mis neis peidus on, ilmselt midagi, mis poegib või pooldub. Suveriided tuleks üles otsida ja kappidesse panna, paksud kampsunid ära pesta ja talve ootama viia. Aga see kõik peab veel natunatukene ootama.

Ootan vaba aega. On ilmunud tore raamat heegeldatud loomakeste tegemisest, siis on ilmunud veel paeltepunumise raamat (poodi pole kahjuks saabunud), tikandite raamat ja palju muud toredat. Käsitööd tee suvel, talvel maga talveund!

Kudzu

Meditsiinijuttu ka...

nii, mul on nüüd ametlikult diagnoositud d-tähega algav haigus, mida põevad inimesed, kes pole piisavalt tugevad või on liiga tundlikud või muidu häirunud tegelased, aga see selleks. Ravimite kasutamist lükkasime koos arstiga natuke edasi, kuna ta soovitas osaleda ühes ravimiuuringus, kus tehakse ka miljon muud analüüsi, ja seda kõike täiesti tasuta, pluss veel ravimid tasuta nagu ma aru sain. Mis mul saab selle vastu olla? Mitte kui midagi. Peaasi, et sain ka korra elus arsti juurest ära tulla ilma süümepiinadeta, et ma raiskan kellegi aega ja et pole mul häda midagi, sest on ju normaalne olla surmväsinud, kaotada kaalu ja muretseda end poologaraks. Ja et viimasel ajal on nii palju perearstidest räägitud, kes on kurnatud tööst ja tülikatest patsientidest, siis ongi õigem nende häirimisest loobuda ja pöörduda kuhugi, kust ka mingit abi saab.

Panen siia igaks juhuks üles ka, kui palju kaaluvad meie lapsed: MM-23 kg, Ingel 20 kg (olgu tõe huvides ka mainitud, et ta ei astunud minu meelest kaalule korralikult peale, nii et see kaal võib ka tibake kõrgem olla). Eile keeldus MM söömast, talle ei maitsenud. Ingel, kes oli õhtulauas korraliku portsu kartulit, kastet ja lihapalle sisse vitsutanud, teatas hiljem, et ta sõi MM-i portsu ka ära. "Muidu see läheks hallitama!" oli tema põhjendus. Tore, kui keegi muresteb ka seepärast, et toit võib raisku minna.

Nüüd asun midagi jälle tegema. Peab, peab, peab....

Kudzu

Ise tehtud, hästi tehtud?

Ämmad ja vanaemad, hoidke võtmed väljapoole, kui te lahkute, et võiks tulla keegi külla ... jah, ja et võtmed ära ei kaoks teps mitte. Roosa põhjaga võtmehoidja on minu emale, punase põhjaga ämmale!

Valleraa!

Kudzu

Reisusihiks oli medel Roterdam...

ämm just olevat sealt helistanud ja uurinud, mis suurust kleite meie lapsed kannavad. Mnjaa, see tuletab mulle meelde iseenda prohvetlikke sõnu sellest, et meie lapsed hakkavad ämmale pakkuma huvi alles siis, kui nad on "piisavalt suured" (kasutades siinkohal ämma enda sõnu). Et see aeg, kui lapsed olid pisikesed, MM ei maganud 3 aastat öösiti ja oli ka muidu rahutu laps, kui oli väga-väga raske, siis pold ämma kuskil. Nüüd aga, kus saab lapselastega kekutada ja kõigile rääkida, millised tublid, targad ja andekad nad on (muidugi tänu pr Ämma geenidele!), käib ämma väljamaal poes lastele riideid ostmas ja mängib head vanaema. Eks ta iseenesest ju tore ole, meie ei osta ammu midagi päris poest, eelistame kaltsukaid ja heade inimeste käest saadud teise ringi riideid, aga noh, ämmal on ka teised võimalused, kui meie perel ja las ta siis teeb oma südametunnistusele pai, et küll ta ikka on tubli ja tore. Mul pole kahju, mul on hea meel, kui inimesed oma ego suudavad koos hoida. Noh, ja kade muidugi ka, tahaksin samuti olla õnnelik, rõõsa ja roosa ning kindel iseenese õigsuses.

Uudis on see, et MM sai sisse K-kooli, kus poisid varem õppisid. Meie ei treeninud teda koolikatseteks üldse (noh, minu seisund ei võimalda lihtsalt seda hetkel), aga näed, ikka sai sisse. Ja me otsustasime, et panemegi ta sinna, kuna see on väiksem kool ja me tunneme sealseid õpetajaid ning kes teab, äkki leiaksin ka mina rakendust kunagi. Juhul, kui ma kooli ära lõpetan. Eks ma vaatan, mis homme psihhiaater ütleb. Ma ise ei taha midagi teada ei koolist ega lõpetamisest, sest mu kunstiprojekt on nõme, ma ise olen nõme ja mul pole jaksu ega tahtmist sellega tegeleda. Tahaksin esitada väga hea töö, aga hetkel no power! . Ja kehva tööd käsi ei tõuse esitama, rääkimata sellest, et mingite kärakatega ei lasta mind juhendaja poolt nagunii tööd kaitsma (tehagi kärakas? kohe saaks vaevast lahti!).

Ma kurvastan kõige rohkem seepärast, et minult eeldatakse automaatselt eriti häid tulemusi. Et juba ette kõik on kindlad, et Kudzu PEAB tegema hästi. Ma küsin, mis õigusega? Mis õigusega ei võiks minagi olla lihtsurelik, tavaline inimene (ja ma ju olengi)? Mis teised võivad, aga mina ei või? Miks teistele on madalamad nõudmised kui mulle? Ja ma tõesti, tõesti, tõesti ei jaksa hetkel neile nõudmistele vastata.

Ikka kipub mõte emigreerumise peale. Muidugi on Eestis hea elada, meil pole mürkmadusid, on neli aastaaega ja pole ka mingeid väga hulle haigusi, aga see-eest oleme aastaringselt nohus, meil on kõigil krooniliselt mandlid haiged, liigesed valutavad ja muidu ka kipub raskemeelsus kummitama. Arvan siinkohal, et üks priske mürkmadu on etem variant, kui maikuus keskkütet kütta ja nina 24/7 nina rookida. Aga muidugi hea on see, et Külma Laine takistab aiatöid, mistõttu olen need kõrvale pannud. Nagu ka koristamise. Nagu ka kõik muud koduga seotud asjad. Ja kui neid veel kaua kõrvale panna, siis varsti peab meie perekonnale osutama kolimisabi, sest maja muutub tasapisi elamiskõlbmatuks.

Kudzu

Nothing to say...

no ei ole midagi öelda. Pusin siin esseed, aga ei tule. Lihtsalt nii tühi olen. Suure surmaga suutsin ära kruntida kaks lõundit, aga mida sinna maalida? Tühjust? Kusagil pakitseb pisuke viha maailma vastu, sest ma olen nii palju ära andnud aastate jooksul ja et veel sellele panusele miskit lisada? Tundub täiesti võimatu ülesanne. Pidevalt küsin endalt: milleks ma seda kõike teen? Milleks mulle seda vaja on? Loobuda oleks ju nii lihtne tegelikult, ei peaks isegi täielikult käega lööma, vaid võtma väikese pausi asjadest, mis käivad üle jõu. Samas on surve väljaspoolt väga tugev. Nagu ütles juhendaja minu argliku katse peale väita, et mul pole jõudu oma tööd esitada, et siis vaadatakse teda kui läbikukkujat. Ausalt öeldes ei näe mina siin mingit seost? Läbikukkuja on ikka minu tagasihoidlik isik. Kas oleks vaja end surnuks ajada selleks, et kellegi teise ego püsiks ühes tükis? Mulle tundub niisugune asi suht absurdimaiguline, kuid samas olgem ausad - suur osa inimeste mõtetest ja tegudest ongi absurdimaigulised. Ja ma olen aru saanud, et ega kedagi ümber ei veena. Kui inimesel on oma arusaamine asjadest, siis tal on see, ja kui niisugune pilt aitab maailmal koos püsida, heakene küll siis.

Püüan oma pead tühjana hoida ja mitte muretseda kõigi tuhandete tegemata tööde pärast, mis mul kaelas ripuvad nagu korralikud veskikivid. Ühel ööl ma mõtlesin liiga palju sellele ja tulemuseks oli 2,5 h magamist, mida on praeguses olukorras liiga vähe. Vaikselt samm-sammult üritan midagi ära teha, noh, ja kui ei jaksa teha, siis viskan lihtsalt kõrvale ja teen midagi muud. Näiteks eile punusin valmis teise säärepaela - hea rahustav ja piisavalt nüri tegevus, et end hästi tunda. Emadepäeva kingitused on vähemalt olemas, hea seegi. Sest eks emadki solvuvad, kui neid meeles ei peeta, ja eriti meie peres on see aktuaalne teema, millest ma siinkohal ei viitsi kirjutada. Seda teemat olen lahanud eest taha ja tagant ettepoole, kasu pole muud, kui lihtsalt väljakirjutamine, kuid miski ei muutu. Lihtsam on distantseeruda suhetest, mis teevad haiget ja mille sisukus pole ka eriti sügav, seda enam, et ma nagunii ei jaksa eriti hetkel suhetesse panustada.

Kudzu

Kaalujälgimine...

lõpuks pääsesin kaalule! Kodus ma siukest riistapuud ei hoia, tekitab ainult lisastressi, aga õnneks oli kaal olemas Aivari saunas ja nüüd siis sain teada, et olen aastaga jäänud 19 kg kergemaks. Praegu kaalun umbes täpselt nii palju, kui enne MM-i ja seetõttu sorteerisin eile vanu riideid, mille olin pööningule asumisele saatnud. Sain jalga vanad head teksad, mille ostsin kunagi TÜ-s õppides ja mida helluse ja armastusega olin säilitanud kui mälestust kondisest noorusest. Noh, et võtan aeg-ajalt kotist välja ja imetlen, et kuidas need mulle küll jalga läksid! Aga näed, nüüd osutusid nad hädavajalikuks, sest praeguse kaalunumbri juures vajab minu garderoob pidevat täiendamist ja vahelduseks on ju hea tasuta omaenda kaltsukotist täiesti kantavaid asju välja tõmmata. Sain ka hunniku koduseid riideid, sest näiteks enamik kodupükse seisab seljas tänu püksirihmale, samas ei saa rihmale ka ju lõpmatuseni auke juurde puurida. Lisaks vedasime mitu suurt kotitäit lasteriideid vanema poja sõbra titele, et äkki saavad sealt midagi. Kahju ju täiesti korralikke asju minema visata, eriti talvekombesid ja komplekte, mis on poest ostes üüratult kallid.

Aiatööd on hetkeks peatunud külmade tõttu. Ei tea, kas roosid elavad üle, et temperatuur nii järsku muutus? Ülejäänud aed on kevadiselt lopsakas, õitsema hakkas forsüütia ja Kuriili kirsipuu, mis ongi esimesed pääsukesed põõsaste rindel. Käin aiast ka karulauku ning murulauku noppimas, kuna praegusel ajal kuluvad vitamiinid hädasti ära ja hea võimalus talvest kosuda ongi rohelust näksida. Sünteetilisi kompleksvitamiini mina ei söanda võtta, kuna kõiki vitamiini ei pruugi puudu olla ja milleks oma niigi kurnatud organismile lisatööd anda keemiliste ainete eemaldamisega. Söön parem omakasvatatud taimi ja neid toiduaineid, mis minus isu tekitavad, eeldan nimelt, et organism on ise piisavalt tark oma vajaduste eest seismisel.

Kuna kohe-kohe saabub emadepäev, siis paar päevakest olen veetnud säärepaelu punudes. Ühe kireva etnovõtmehoidja sain valmis, teine on poole punumisega. Valisin erinevad taustavärvid, sest eks minu ema ja meheema ole erinevad oma iseloomult, vähemalt mõnevõrra. Teatud omadused muidugi kattuvad, ja seda sümboliseerib samasugune muster. Ma ei tea, kas nad oskavad minu näputööd hinnata, samas raha kingituse ostmiseks hetkel lihtsalt pole. Kevadine aeg - rehvivahetused jne, rääkimata kuludest, mis on olnud kooliga seoses. Ma ei taha isegi mõelda, mis on mulle maksma läinud kõik need tuhanded kilomeetrid bussid ja rongis või vahendid, mida olen ostnud oma tööde tegemiseks. Nüüd katsetangi märja lõuendi raamile tõmbamist ja asusin aga tööle kallale. Vaene töö! Mul on viimasel ajal nii viltu vedanud, et ta peaks suisa hirmu tundma, kui ma tulen, silmad põlemas peas (see on muidugi ilmne liialdus, energiapuuduse tõttu suudan ma vaevu silmi lahti hoida, põlema neid ei saa vist niipeagi).

Kudzu