ikka leidub meie elus inimesi, kelle olemasolu jääb tähtsaks ka siis, kui neid meie seas enam ei ole. Tänasel päeval mõtlen ma oma emmele, kes on minu jaoks üks neist inimestest. Emmel on täna sünnipäev, ilusal kevadisel ajal, just siis, kui kõik õitseb ja elab täiel rinnal.
Mul on emmest väga palju mälestusi, palju hetki, mida hoian soojuse ja armastusega oma südames. Mäletan, et me olime palju kahekesi koos maal ja toimetasime oma toimetusi ning olime eluga rahul. Mäletan ühiseid retki maasikale ja mere äärde, palvemajja ja tädi Ellile külla. Mäletan meie vestlusi ja mäletan, et temaga koos oli turvaline ja soe olla. Mäletan maamaja enne remonti ja mäletan, kuidas see lõhnas - ema oli alati pahane, kui maalt tulime, sest terve maja sai maalõhna täis. Mäletan, kuidas emme oma säästudest suutis lasta maja korda teha ja võttis alustuseks mulle koera, keda ma olin igatsenud juba pisikese lapsena. Mäletan, kuidas ma õmblesin endale riideid emme antud kangastest vana koliseva õmblusmasinaga. Kuidas ma öösiti lugesin ja päeval kiikusin kiigel, mille emme oli maja juurde meisterdanud. Mul oli tegelikult mitmeid kiikesid ja mitme koha peal. Seal ma siis istusin ja laulsin, nii et küla rõkkas (ou mai gaad!). Mäletan hetke, kus ma imestusega vastasin, et emme on minust pisem ja ei jõua enam minuga sammu pidada. Mäletan, et kogu lapsepõlve jooksul ja hiljemgi veel oli emme alati olemas, tema oli pelgupaik, kuhu tormata oma valu ja murega, pisikese inimese suure valu ja suure murega.
Alati kui maal käin, siis tuleb kõik meelde. Ja teeb haiget. Ma ei tea, mida ma annaksin, et emme oleks veel elus. Et ta oleks siinsamas minu juures, kooks kindaid ja räägiks sinna vahele lugusid oma lapsepõlvest. Et ma saaksin teda hoida ja kaitsta, nii nagu tema kaitses ja hoidis mind. Ja kuidas ma ei saa endale andeks anda neid halbu asju, mis ka vahel meie vahele tulid. Kuidas ma võtaksin tagasi iga kurja sõna ja vale teo. Aga nüüd on hilja. Pole rohkem jäänud, kui kalmuküngas ja mõned Sinu asjad, emmekene. Sinu värvilised pearätid ja Sinu valge Haapsalu sall, mille kudus ema noore tüdrukuna Sulle kingituseks. Ma kandsin terve talve seda salli, terve raske ja pika ja külma talve. Ja siis ma vahel mõtlen, et lein Sinu surma pärast, see ei saa kunagi otsa. See jääb minuga igal hetkel ja mõnikord lõikab nagu noaga.
Emme on olnud üks neist inimestest, kes lasi mul olla nagu ma olin, kes armastas mind just täpselt sellisena nagu ma olen. Kes teadis, kui hädine ma olen, ja kes ei oodanud, et ma oleksin tugev ja hoolimatu, terasest kestaga müürilõhkuja. Kes iialgi ei öelnud, et kasvata endale lõpuks ometi paksem nahk või et mis sa vingud siin jälle.
Ma ei tea, kas ma olen suutnud sajandikkugi Sinult õppida, aga ma tean, et kindlasti Sa mind mõjutasid omal vaiksel moel. Ja selle eest olen ma Sulle tänulik. Selle ja kõige muu eest!
Kudzu
PS Pean lisama, et öökuninganna on endale kasvatanud õienupu. Loodetavasti on kusagil jaanipäeva paiku võimalik meie juures õit imetleda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar