Viimane, viimane, hapukoore-piimane...

koolipäev oli eile. See ei tähenda, et kool oleks lõppenud, aga õppenädalaid rohkem ei ole. Ja et täna jäi üks loeng ära, siis ma suurima rõõmuga vedasin end eile õhtul peale eksamit rongile ja sõitsin koju. Mitte et ma nüüd teab mis rõõmus oleksin olnud, eksamilt tulles ei ole rõõmu kuskil, aga see mõte, et ööbimised pealinnas on lõppenud, vat see mõte andis küll hea tunde - loodetavasti on mõistetav, et kohvriga mööda suurt linna sõitmine, elamine kaasa pakitud, on kokkuvõtes üks kurnav tegevus, eriti kui harrastada seda üle nädala. Kurb on muidugi, et sõpradega suhtlemisele tuleb vahe sisse, sest olgem ausad -mina enam ilma põhjuseta pealinna ei roni ja siia, meie juurde, satutakse harva. Ja sõbrad on olemas ka siis, kui neid iga päev ei näe.

Õues on suur suvi, soe ja mõnus. Aias õitsevad tulbid ja mõned nartsissid (mis mul ei taha üldiselt kasvada), muru vajaks juba niitmist ja peenrad rajamist. Pean end kokku võtma ja mõningase koguse tubaseid toimetusi ära tegema, siis saan aiale pühenduda. Tundub uskumatu, et polegi vaja nädalate kaupa arvutis istuda, muretseda ja stressata, vaid saab natuke puhkust ja mängimist. Äi käis täna meil (mina temaga ei kohtunud, magasin maha), selgus, et tema suvekodus on kuni neljanda juulini võimalik puhata. Näis muidugi, kas meil on sellisteks lõbustuseks raha ja aega, eriti kui ma mõtlen sellele, et olen kodus asjad täielikult käest lasknud. Koristanud pole juba varsti kaks kuud, põrandate pühkimine on ainus tegevus, mida olen suutnud vahetevahel ellu viia. Kapid ajavad üle ääre, ma ei tea, mis neis peidus on, ilmselt midagi, mis poegib või pooldub. Suveriided tuleks üles otsida ja kappidesse panna, paksud kampsunid ära pesta ja talve ootama viia. Aga see kõik peab veel natunatukene ootama.

Ootan vaba aega. On ilmunud tore raamat heegeldatud loomakeste tegemisest, siis on ilmunud veel paeltepunumise raamat (poodi pole kahjuks saabunud), tikandite raamat ja palju muud toredat. Käsitööd tee suvel, talvel maga talveund!

Kudzu