I´m going slightly mad...

laulis Freddy M. Täpselt minu mõte! Ja mis siin üldsegi imestada on? Pinge säriseb igas keharakus sellise hooga, et tahaks karjuda, röökida ja pead vastu seina peksta. Korraliku tuima eestlasena ma niisugust asja endale muidugi ei luba, selle asemel korjan kõik endasse ja tunnen hulluse vaikset, kuid järjekindlat saabumist. Käin mööda tuba edasi-tagasi, edasi-tagasi, peas vasardamas tuhat mõtet, et ma ei saa aru, milleks kõik see vajalik on, miks ma üldse siin olen, miks ma üldsegi olen niisugune mannetu tropp, loll ja rumal inimeseloom, miks miks miks? Väljas paistab päike, ilm on soe, aga mina istun arvutis ja püüan päästa mis päästa annab. Kui annab üldse midagi päästa. Ja kui kuradi kaua võib elada nii, et iga päev on nagu Normandia dessant millegi päästmise nimel! Ma tahaksin lihtsalt ELADA. Hingata, süüa, magada, lastega mängida, õues nokitseda, kududa ja nii edasi. Mitte mõelda stiilis, et see veel, siis järgmine asi, siis järgmine ja isegi kui tundub, et lõpp hakkab lähenema, tuleb uus miski, mille päästmise nimel vaja end poolsurnuks ajada. Mulle tundub, et ma elan väga valesti. Või et see pole mingi elu.

Kindlasti on kõik kinni minu peas. Kuskil elab üks perfektsionismisundus, et ma pean tegema ainult head tööd, ma ei saa teha asju ülejala. Ja ei suuda endale andestada, kui miski läheb valesti või mitte nii hästi. Kui ei saa tehtud head tööd, siis parem ei tee üldse. Usun, et niisugune sundus on mul kaasas lapsepõlvest, kuna väga elementaarne oli, et mul on kõik viied, et ma joonistan ja käin näiteringis jne jne jne. Ega mind ju ei kiitnud keegi niisuguse asja eest, ma sain hoopis pähe, kui miski viltu läks. Sellest ajast on hirm milleski eksida üha kasvanud ja kasvanud ning võtnud niisugused mõõtmed, et ajuti ma ei tule sellega üdse toime. Ma mäletan, kui omal ajal kaitsesin ära seminaritöö ja sain B. Ma olin muideks ainuke oma kursalt, kes tegi selle õigel ajal. Minu ema küsis seepeale, miks sa A-d ei saanud? Näete siis, see on minu lapsepõlvekodu ja suhted ja kasvatus, mis selle mõtte on pähe raiunud, et ma pean tegema ainult väga häid asju.

Ja nüüd ma kardan meeletult, et vean alt oma juhendajat ja kurat teab keda, kui ma ei tee seda kunstiprojekti perfektselt. Samas olen ma tõesti väga väsinud, mul pole energiat millekski. Ma ei räägi sellest, et mul pole oma kodus korralikku tööruumi, kus üldse midagi teha saaks. Et mul pole kedagi aitamas, sest just täna, kui on vaja töö välja trükkida ja köita, istub abikaasa hambaarstil. Loomulikult tekkis tal eile koletu hambavalu (teate, lapsed jäävad ka haigeks, kui nende ema on suure pinge all). Ja ma ei saa üksi maale seinalt võtta, servi korrigeerida ja neid pildistada, sest need on suured tööd. Ja kui see jääb tegema, siis ma ei saa neid panna lisadena kirjaliku osa juurde. Ja üleüldse - miks ma pean seda neetud projekti kaitsma? Parem hüppan kuskilt alla või kuhugi sisse, või söön midagi või nüsin midagi. Õudus õudus õudus!

Tegelikult ütleb vaikne hääleke, et pole midagi: sa ei pea kaitsmisele minema, kui sa ei jaksa. Sa ei pea seda tööd esitama, kui see pole piisavalt hea sinu jaoks. Sa ei pea tegelikult mitte midagi. Ja ei ole vaja kurvastada selle pärast, et vead kedagi alt. Teised inimesed vastutavad enda eest ise. Sina oled püüdnud anda parima, nüüd on lihtsalt jõud otsas. See pole keelatud, see on normaalne, et iga inimene väsib vahel ära.

Kui ma nüüd suudaks enda mõistlikumat poolt kuulda võtta, siis võiks kõik kukele saata ja loivata õue muru niitma.

Kudzu