hulluksminek ukse ees, nüüd juba päris tõsiselt. Enam pole tegu vaikse visinaga, vaid ikka kärakate ja mürakate ja paukudega, alates röögatustest oma mehe peale ja tunnikese nutmisega. Ma tunnen nii tugevaid negatiivseid tundeid, et see on täiesti väljakannatamatu ja mitte miski ei aita. Neljapäeval ma ilmselt rooman arsti ukse taha. Üldse tundub mulle tänast päeva meenutades, et minu koht on kusagil vaikses asutuses seitsme luku taga, teate küll, valge polsterdatud tuba, hullusärk ja ravumid ning personal, kes on nii leebe, nii leebe... nagu suvine tuuleke.
Aga aias õitseb mitukümmend tulpi, õunapuud ja murel, kirsid, ploomid. Ma näen seda kõike ja samas ei näe ka. Minu ümber on ainult üks lõputu hallus ja mure ja kurbus ja hirm. Homme pean end lohistama pealinna, sest veel on asju, mis vajavad tegemist ja ajamist. Ma pean suutma selle päeva üle elada, oh õudust! Ma nimelt peaksin esitama teise osa oma lõputööst, see on küll valmis, aga ma ise pole üldse rahul (noh, imelik ka, kui oleksin). Ja nagu ma täna juhuslikult teada sain, siis minu kaitsmispäev ei olegi 31. mai, nagu me juba sekretäriga kokku leppisime, vaid hoopis 30. mai. See on nii normaalne, et pidevalt peab ümber kohanema ja jälle kõik ümber planeerima, kusjuures ma ei ela üksi ju, lapsehoidja ja transport teise linna, see kõik on ju vaja korraldada. Ja teate, ma olen sellest pidevast ümberkohanemisest ka juba surmani väsinud. Samas tempos jätkates muidugi ei pea seda va vikatimeest ilmselt enam väga kaua ootama. Ma lihtsalt lõppen otsa ja vananen minutite, mitte tundidega. Ausalt öeldes, ega ma ei näe ka vaeva kena välja näha, mul ükstakama. Eile seisime korraks autoga Piro ääres, kus tudengid möllasid. Ingel ütles seepeale nutikalt, et sina oled ju ka üliõpilane. Olen jah, vastasin mina, aga ma olen liiga vana seal läbustamiseks. Inglike hakkas naerma ja ütles, et ei ole sa vana, sul pole ju habet, ja kepiga sa ka ei käi. Nii et mul on lootust, sm kaasvõitlejad, võin minna küll veel muru peale õlli libistama.
Maailmalõpp möödus vaikselt ja rahulikult. Tegime maal tööd. Aga nagu öeldi, pidi see pika perioodi jooksul toimuma, nii et jõulukinkidega polevat sel aastal muret. Hea teada, et mingigi mure on vähem:)
Kudzu
Kudzu
1 kommentaar:
Iga minuti, iga sekundiga jõuab lähemale arstiaeg ja rohtude kättesaamise aeg. Ja uuringute aeg samamoodi (mis loodetavasti tulemusi annab). Ja see, et kaitsmispäev ühe päeva võrra ettepoole toodi, on ju ka hea, siis saab see jama ju rutem otsa!
Kudumiseni!
Postita kommentaar