Mina olen viimaste hulgas. Mul on praktiliselt juba neljas nädal iga päev palavik. Kõrghetkedel kuskil 37,5-37,6, muul ajal pisike 37,2 ringi. Ilmselt ei ole tegu ohtliku palavikuga, kuid uskuge mind, see on kohutavalt kurnav. Ja väsimus tekitab meeleheidet muudkui juurde. Neil päevadel, kui ma ei tee kooliasju, siis mul on natuke parem olla. Päevad, mis kuluvad kooliasjadele, on nagu üks kena pirakas põrguskäik. Ma tean, et tuleb veel täpselt nädal vastu pidada. Siis tehakse kõik analüüsid ja kui need on korrast ära, saab miskit abi. Kui ei ole korrast ära, siis kinnitab see veelkord diagnoosi ja ma saan vähemalt ravimid, mis loodetavasti hakkavad minu põrgut tasapisi millekski muuks muutma.
Mind ajab kurjaks iseenesest juba see, et ma pean kaks kaitsmist läbi tegema. Et ühest stressist on nagu vähevõitu, tuleb ikka täiega panna. Ellu jäävad tugevaimad. Ehk siis inimesed, kelle stressitaluvus on ülikõrge ja kes suudavad töötada öösel ning päeval, kohaneda pidevate muutustega ja olla sealjuures ikka rõõsad ning roosad. Minul tuleb paraku tõdeda, et vanus ja laste hulk ning stressirohke töö on jätnud oma jälje, ma ei jaksa enam sekunditki selle kõigega rinda pista. Muideks, väga põnev fakt: minu isa õde põeb skisofreeniat. Ja emapoolses suguvõsas on kõik vanatädid jäänud dementseks. Liigne stress ja pärilik eelsoodumus - huvitav, millega see kõik lõpeb.
Kui lauba tuleks maailma lõpp nagu lubatakse, mul kahju ei oleks. Samas on selge, et niisugune siuh-viuh variant on paraku inimkonna jaoks liiga lihtne. Ilmselt saame me hukka küll, aga ikka piinarikkalt ja pika aja jooksul. Jumalal on ju ikka olnud omamoodi arusaamine huumorist, mõelgem siinkohal kõigile õudustele, mis maailm on tänaseks päevaks läbi elanud. Jah, kes heidab nalja, kes meelt...
Kudzu
5 kommentaari:
Meeleheite maailmameistrivõistlused...
Mul on läinud paremaks. Tasapisi, aga järjekindlalt. Kuu aega on juba pisikesi valgeid asju manustatud, mingeid teraapia-töövihikuid urgitsetud, olen meelega otsinud head seltskonda, rahulikku ümbrust (alati küll ei õnnestu), pisikesi hetki igas päevas, millega võib rahule jääda ja mille üle isegi õnnelik olla. Veel olen leidnud viisi ärevuse mahavõtmiseks, aga seda ei saa niiviisi kirjutades paari sõnaga õpetada. Kokku võiks millalgi saada.
Loodan kõigest südamest, et adekvaatne ja tõhus abi lõpuks sinuni jõuab!
Aitäh, kallis Lendav! Võiksime saada kokku ja katsetada vööpunumist, pluss meeldiv seltskond, meie õitevahus aed ja linnulaul. Igasugune punumine ja nokitsemine mõjub rahustavalt ja väga tervistav on ka lihtsalt istuda ja niisama olla:)
Viimased poolteist õudsat nädalat on mul veel vaja vastu pidada, siis toime tulla pingelanguse tõttu tekkiva eriti sügava masendusega, pärast läheb lihtsamaks. Olen endale pidulikult lubanud, et mingeid kaitsmisi minu ellu rohkem ei tule (vähemalt lähema viisaastaku jooksul).
Arvestades seda, kui palju stressi kui pikalt ja pidevalt sa oled välja kannatanud, tuleb sinu stressitaluvust küll väga kõrgeks lugeda. Mina andsin kohe alla, kui meri enam põlvini polnud vaid lainekene juba ninna tikkus.
Eesti rahvuslikud talispordialad on veel ka viina viskamine ja kõrvale hüpped. Võime olümpia korraldada.
Ma ei saa viina visata, sest mul on aastatega välja arenenud ülikõva enesekontroll, mis teatavasti alko mõjul väheneb ja seetõttu ma lihtsalt ei joogi (see on nüüd selleks siin, et ennast populaarseks teha~:) teine põhjus on väga lihtne - mul hakkab kergesti pähe ja kole kergesti halb). Aga kõrvale hüpped - jummal, saaks kuidagi oma mehega hakkama, rohkemaks küll jaksu pole. Seega jääb üle tikkimine ja kudumine, alleaa!
Aga muru niitmise vm fyysilise töö mõnusused ei ole samuti mitte väixed. Võin soovitada.
Noh, ma siin yxi ka, on aega ning võimalusi liiva riisumisest mecalangetamiseni.
Postita kommentaar