vahepeal tuleb ikka aeg maha võtta, midagi pole teha. Mis tähendab, et täna tahaksin mina puhata ja mängida. Eile sai käidud päälinnas, asju ajamas, koolitööde lõpp ei ole ka enam kaugel ning et jaksaks selle püha ürituse kuidagimoodi lõpule viia, siis tasuks korraks natuke lõbutseda. Minu jaoks tähendab lõbutsemine omaette nokitsemist: kas lugemist või paelapunumist või muud käsitööd, aias tuleks ka umbrohule punast tuld näidata (huvitav, kas see aitaks: näitaks naatidele punast lambikest ja nad korjaksid end ise minu lillepeenardest kokku?). Ilm muidugi ei soosi tegevusi õues, vaatasin netist just järele, meil siin on sooja ainult 9,7 kraadi. Vaat see on tavaline Eestimaa kevad, ma ütlen. Kõigepealt ajab kuumalaine taimed hulluks ja siis tuleb jahedus ning vihmasadu. Aed on tänu vihmale muutunud erakordselt lopsakaks, muruniiduk on vaja talvekorterist välja tõsta ja üles putitada, muidu on meil varsti siin džungel, millest ka niiduk end läbi ei näri.
Eile sõitsin rongiga koju ja mõtlesin, et miks küll inimesed eelistavad sõita täistunnibussidega. Need on alati umbselt täis, olenemata nädalapäevast ja kellaajast, ma olen igaks juhuks viimasteks sõitudeks piletid ette ostnud, muidu ei pääsegi bussile. Ma ei räägi sellest, et aknaaluse koha saamiseks tuleb ilmselt juba öösel stardivalmis olla, sest ükskõik kui vara mina ka kohale ei jõuaks, on aknaalused kohad täis. Ja katsu sa tukkuda vahekäigupoolsel istmel: pea käib ainult jõnks ja jõnks, lõpuks on kael kange nagu Buratinol. Lohutan end iga kord bussis istudes, et pole midagi, viimased sõidud veel, varsti on see kõik lõppenud. Eile vaatasin vihmast halli taevast pealinna kohal ja mul oli tunne, et seal ongi alati pime, hall ja kõle.
Järgmisel nädalal lähen arsti juurde, saan lõpuks ka uuringud ja ravimid. Kuna minu häda on muutunud krooniliseks, siis tasuks üks kord elus katsetada ka ravimeid, eksole. Ma ei ütle, et enam hullemaks minna ei saa, vabalt et saab, aga ennetamise mõttes võiks raviga alustada, nagunii tekib ravimite mõju alles kahe nädala pärast peale ravimite tarvitamise algust. Pmst olen ma ju siiani kuidagi hakkama saanud, asi siis paar nädalat oodata pole. Kes kannatab, see ...
Järgmisel nädalal on mulle ema külla tulemas. Ja nädalavahetusel tuleb minna maale muru niitma ning viimast sodi põletama. Tegelikult tuleks ka vetsumaja ehitada, ning selle püha ülesande pean ma delegeerima oma suurepärasele abikaasale. Kes on tõesti suurepärane, ilma irooniata. Vähemalt mõnes asjas on minusugusel hädavaresel siinilmas vedanud!
Ja nüüd ma lihtsalt lähen ja molutan ning vaatan, kauaks mul selleks kannatust jätkub!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar