Head teed (tööd) Sul minna, töö!

Eesti hullemaid bürokraatiamasinaid kaotab pisikese tähtsusetu ülekvalifitseeritud mutrikese. Lugesin täna mõnuga uut töötajate hindamise juhendit, kus erinevalt kogu maailmas levinud süsteemist on "A" madalaim hinne (anna andeks, Jumal, harimatutele, sest neid siin leidub) ja kus viimane tase on "töötaja on ülekvalifitseeritud". Hurraa, need ülekvalifitseeritud saab kõik lahti lasta või siis sundida end vähem harima. Äkki aitaks ajuoperatsioon nt poole aju eemaldamine?
Meie linn haritud inimesi ei vaja, jebedijee! Mul juba teine kõrgharidus käsil, mis mul siin enam teha on, eksju! Miks peaks ülikoolilinnas linna juhtima intelligentsed, kõrgelt haritud, kõrgelt motiveeritud ja südamega töötavad spetsialistid? Pole vaja neid, sest neile peaks ju äkki ka inimväärset palka maksma. Praegune 9800 krooni miinus maksud kõrgharidusega spetsialistile on isegi Eesti tingimustes naeruväärne. Põnev, et meie organisatsioonis ametnikud, kes tegelevad ehitistega, saavad ikka kenakesti rohkem palka kui inimestega tegelejad; need ju palka ei vajagi. Soovitatakse, et minge minema, kui ei meeldi ja just seda me ka teeme. Mingit tunglemist meie ametikohtadele pole, kaader voolab mõnuga, uued töötajad päästavad uppuvat laeva, aga kauaks, seda ei tea Liisu ega lapsed. Äkki (peab ju ometigi mõtlema positiivselt) peale valimisi tuleb miski muutus? Äkki terve mõistus võidab ja refomikaid enam ei valita? Äkki....
Minema siit uppuvalt laevalt, rumalate ja enesekesksete masininimeste maailmast! Minema paberiarmastajate pesast, perverssete reeglite loojate taevast, kadeduse, intriigitsemise ja võimuahnuse paradiisist!
Head teed igavesti, aamen!
Kudzu

Jõulud kollase plastkausiga

Mis on kõige kindlam viis vältida ülesöömist? Loomulikult haigestumine kõhuviirusesse, ja just täpselt niimoodi meie peres juhtuski. Kõigpealt oksendas öösel vastu kolmapäeva meie MM, kes veetis järgneva päeva kodus koristustöödel abistades ning oli üldiselt väga reibas juba sama päeva õhtuks. Mina oma lihtsameelsuses arvasin, et nüüd on siis kõik möödas. Vorpisin 24.dets 5 kilo kartulisalatit valmis teha, küpsetasin suure hunniku pidusaia ja siis tuli Jõuluvana ning kõik sõid ja olid rõõmsad (Jõuluvana küsis MM-ilt, et mis tema ka teha oskab, kas kõrvu liigutada vms, mille peale MM surmtõsise näoga võttis oma kõrvalestadest kinni ja kukkus nendega vehkima. Ingel ei julgenud üldse vanaga tegemist teha, aga ülejäänutel oli nalja palju). Ja siis hakkas mul vaikselt kõhus keerama, keeras ja keeras ja palavik kerkis ja süda läikis ning täitsa õudne oli olla. Hommikul selgus, et ka armas abikaas oli vahepeal potti embamas käinud. Ja siis oli jälle minu kord ja siis tema kord ja siis minu kord ja vahepeal käis vanem poeg ka oma osa andmas. Mul oli kohe kollane plastkauss voodi all, et kui jälle üks hoog tuleb, siis saab kiiresti asjad aetud, ei pea läbi külma koridori WC-sse tormama. Jõle romantiline, kas pole? Külalised ei saanud ükski tulla ja emal soovitasime ka piletid tagasi müüa ning saarde jääda, sest haigus tundus päris nakkav olevat.

Ja kui me ei oksendanud, siis me magasime, mis tähendas, et pisikesed tegid, mis ise tahtsid. Täna oleme juba tund aega seda "ise tahtsid" tagajärge likvideerinud. Hull lugu oli, et ei jaksanud midagi teha, seega lükkus ahju kütmine kaugustesse ja toad olid külmad, ning vähe sellest, et me ise ei saanud midagi süüa, ka lapsed pidid leppima maisihelveste ja piimaga, sest paljas mõte toiduvalmistamisest kutsus esile võimsa öögatuse. Lastekaitsjana mõtlesin, et lapsed peaksid sellises olukorras vist olema turvakodus, sest kui ikka mõlemad vanemad on puruhaiged ja võrgustikku netu, siis mismoodi peaks üks pere oma elu korraldama. Aga noh, täna on õnneks juba parem, lonksan kohvi juua (ilma piimata) ja pole veel öökima pistnud, nii et on lootust päeva jooksul ka midagi hamba alla saada. Mida teha 5 kilo kartulisalatiga, vat seda ma ei tea. Kahju ju prügikasti visata.

Sellised vahvad jõulud meil siin.

Kudzu

PS Ja ma ei tee enne uue aasta esimesi minutied mingit kokkuvõtet eelnenud aastast, sest iialgi ei tea, millal jälle mõni "tore" üllatus uksest, aknast või muul moel sisse poeb.

Häid pühi!

Siit metsast me tervitame teid, kuulates Püha ööd, süües pidusaia ja vanaisa lihapalle. Kõik on rõõmsad, kõik on rahulikud ja kõik on õnnelikud. Kingipakid on Jõuluvanalt kätte saadud (kes liigutas kõrvu, kes tegi kätekõverdusi) ja lahti harutatud ning nüüd siis nosib igaüks omi asju ajada, kindlas teadmises, et ülejäänud tegelased on kusagil siinsamas olemas. Alati.
Kudzu ja Co

Fucking jõulud

ausalt, ma kohe vihkan seda aega, kus terve maailm särab ja õilmitseb, ainult mina tunnen end saamatu õnnetusehunnikuna, kelle miski ei õnnestu ja kes tahaks üle kõige kuhugi lumehange peitu pugeda. Kaks kõige hullemat aega on jaanipäev ja jõulud. Siis on väline surve olla rõõmus ja õnnelik nii tugev, et poo või üles - paljud muuseas seda teevadki.

Mis on sel aastal minu jõulud? Esiteks tuleb koristada ära kogu majapidamine, kuna ma ei suutnud sügisest alates siin lillegi liigutada. No mis sa liigutad, kui peale töölt naasmist teed söögi valmis, sööd ja magad tunnikese, siis tõused üles ja sööd veel natuke ja lähed uuesti magama. Ja nädalavahetusel magad muidugi 12h jutti ja siis veel lõuna ajal 2-3h. Minu perekond ei suuda majapidamisega toime tulla, see on ka nüüdseks täiesti selge. Ikka tuleb oodata nädal aega, kuni lõpuks pr ema kellal patareid ära vahetab ja uue pirni pesasse keerab, WC-poti puhtaks küürib ja üürgab, et võiks lõpuks õuest nöörilt seal vähemalt 3 nädalat mädanenud pesud tuppa tuua. Kusjuures ma ise pool aega olen kodust ära, seega määrin ju kõige vähem. Aga mentaliteet, et küll Kudzu teeb ja toimetab, on meie perekonnas nii tugev, et minu surma korral upuks terve meie maja kaki sisse ja seda ikka kohe päris kiiresti (armas Jumal, palun lase mul pilve piirilt seda pilti nautida, ma kohe tahaks seda näha, pliiiiiiis!). Seega homme õhtuks, kui ma olen majale tiiru peale saanud, olen ma läbi nagu läti raha ja ainult nutan, istun kusagil kägaras nurgas ja ei mingit jõulu. Ei ole ma saatnud sel aastal ühtki jõulukaarti, ei ole ma ise oma kätega teinud ühtki kingitust, ei ole ma piparkoogitainast suutnud kooke valmistada (1 pannitäie tegime, ülejäänu lähen mingil hetkel lihtsalt prügikasti), kuusk on tóanurgas ehtimata, sest ma ei suuda sundida end ülisegamini köögikapist ehteid otsima jne jne jne jne.

Mis on hästi? Hästi on see, et mu pojad lähevad mõne aasta pärast kodust minema ja vähemalt nende laga ma enam koristama ei pea. Hea on see, et varsti saan siit hullumajast nädalaks minema. Ja see on ka hea, et ma kohe päris kindlasti ei ela igavesti. Annab lootust, eksju!

Ega siis midagi, asun koristustöödele. Abikaasa teeb oma tööd. Las teeb, onjä. Mina lähen täiesti vabatahtlikult 31.12 tööle, siis ma saan ka endale vastu rindu taguda ja tähtsat nägu teha, et mul on töö ja ma ei saa seetõttu kodus toimetada (huvitav, mida mina olen sügisest saadik teinud? Kui see polnud töö, mis see siis oli? Ja ikka pean ma üksi siin allkorrusel kraamima. Kas pole haige, ah?).

Kudzu

Kuidas aru saada, et oled surnud?

Tuled koju, avad ukse - tuba on soe, puhas, kõik asjad on oma koha peal ja mitte keegi mitte midagi ei taha.
Terv
Kudzu

Padjaraamat ja teised raamatud...

nii, sellel aastal mul rohkem pikka sessi ei tule. 22. detsembril on veel hommikune Renee Nõmmiku tund, ja siis tuleb kooli minna jällegi uuel aastal. Ongi hea, sest ma olen ikka väga väsinud. Sellel sessil tegin ilmselt oma elus siiani kõige halvemini sooritatud eksami, sest ma olin täna Ingli haigusele ja õppimisvõimaluste puudumisele täitsa läbi omadega ja lihtsalt ei suutnud asju meelde jätta. Aga noh, eks see ole ju kõigest eksam ju, eks siis teen uuesti, kui läbi kukkusin või väga kehva hinde saan. Esimene hetk peale eksamit oli väga närune olla, ja mulle tundus, et ka teistega oli samamoodi. Õppejõud kinnitas viimases loengus, et tegu ei ole päheõppimise eksamiga. Hiljem selgus kurb tõsiasi, et siiski tuli enamik asju justnimelt pähe õppida ja seda ikka päris suures mahus. Neid asju, mida ma oleksin paremini teadnud, nt grupitöö, seda ei küsitud üldse. Aga järgmine kord olen targem, selle õppejõu materjalide õppimisega alustan varem ja taon kõik detailselt pähe, sest eksamitulemustest sõltub ka minu edaspidine rahaline seis.

Sirje Runge oma loengus näitas meile filmi "Padjaraamat". See on lummav film, mille pildikeel võtab pikaks ajaks sõnatuks ja ka süzhee on hingelõikav. Üldse tundub kogu Jaapani kultuur mulle müstiline ja on ühtaegu nii õrn kui traagiline kui erootiline, ning seda oma erilisel moel. Mul oli peale filmi lõppemist tunne, et tahaksin ainult nutta. Aga siis läksime "Nimeta" baari sööma, rääkisime niisama maast ja ilmast, baari omanik kinkis meile kõigile pisikese pudeli Escada lõhna ja filmi lummus selleks korraks hajus. Aga ma tahaksin kindlasti seda filmi uuesti vaadata, sest esimese korraga ei suutnud nagunii kõike hoomata.

Siis tegime endale oma mandala. Minu oma võite edaspidi ka teie näha, minevik on selja taga, naiselik pool vasakul, tulevik ees ja mehelik pool paremal. Esialgsed kujundid tuli joonistada mittetöökäega ja silmad kinni ringi sisse, mille igaüks oma mõõtude järgi paberile oli tõmmanud. Pärast sai kõik kujundid omavahel ühendada. Minu mandala sisaldab vana head tuttavat kera motiivi, mis iseloomustab praktiliselt kõiki minu töid. Ju ma siis vajan hetkel palju kindlustunnet ja turvalisust, millega see kujund seostub nagu ma samas loengus teada sain.

Ja siis käisin ma Tlnas Rahvusraamatukogus raamatulaadal. Tänu sellele on minu riiulis nüüd Doris Kareva uusim luulekogu, suurepärane raamat "Siil udus" (selle kinkisin ma tegelikult oma abikaasale, aga olgu, meie raamaturiiulid on nagunii ühised, esteks; teiseks - valik sai tehtud lähtuvalt raamatu sügavast sisust ja sellest, et kakskümmend lehekülge suudab ka minu abikaasa oma elu jooksul läbi lugeda), Taevapuu II ja III osa, "Varaste isand" ja veel paar odavat lasteraamatut.

Niimoodi siis!

Kudzu

Selline lugu...

et öösel hakkas Ingel vigisema ja vähkrema ning kui me ta oma voodisse tõstsime, selgus, et lapsel on kõrge palavik. Lasime tal ikka jupp aega kõrge palavikuga olla, et viirused saaksid kõrvetada, ja siis võtsime temperatuuri ibuprofeeniga maha (mina ei kasuta paratsetamooli, sest sellel ei ole mingit mõju, sama hästi võiks kriiti või munakoori süüa). Seepeale muutus Ingel eriti seltskondlikuks ja rääkis valjuhäälselt igausugu huvitavaid asju ning kui ma palusin tal väheke vaiksemaks võtta, teatas lapsuke valju ja selge häälega:"Mina tahan rääkida!". Mõne aja pärast tundis ta huvi, kes krabistab. Kui ütlesin, et keegi ei krabista, küsis Ingel selle peale:"Miks?". Ma ei osanud vastata. Loovuse jumal oli mind peale väsitavat nädalavahetust ja veel väsitavamat ööd ajutiselt maha jätnud.

Hommikul olin dilemma ees, kas minna kooli või mitte minna? Kas vedada oma suur kohver endaga kaasa või mitte? Lõpuks otsustasin, et käin koolis ära, aga katsun endale teisipäeva vabaks organiseerida ja siis tulen õhtul Tartusse tagasi, sest nii kurb oleks oma pisike haige konnake siia maha jätta. Plaanid õnnestusid suurepäraselt, kuigi tuleb tunnistada, et Ingel on täitsa kõbus, viskab nalja ja askeldab ringi, aga olgu. Ma tahangi kodus rahulikult õppida, kolmapäeval on eksam ja ma pole veel õppima hakanudki. Muud koolitööd, mida ma siin hirmsa kiiruga tegin, on valmis, ja nii hea on teada, et peale pisiparanduste pole nendega rohkem vaja tegeleda.

Hommikul oli meil Rene Nõmmiku tund või mis tund, 3,5 tundi jutti. Ja kõik puhas liikumine, niisugune liikumine, et mul jooksis higi ojadena ja vahepeal oli selline tunne, et suren sinnasamasse. Aga kui siis lõpuks venitusharjutused (oi-jee, mul tõusevad juuksed püsti, kui nende peale mõtlen) ka tehtud sai, siis oli ikka väga uhke tunne. Noh, natuke võib-olla aeglasemalt kappasin kui teised (kujutage ise ette, et te peate 3,5h jooksma, hüppama ja kargama ikka edasi ja tagasi mööda saali või tegema tasakaaluharjutusi või käänama oma puusi jne, ja te pole oma vana paksu keret liigutanud juba viimased viiskümmend aastat!), aga see-eest visalt ja järjekindlalt. Eks see homme tunda ole, kas mul on mõni koht, mis ei valuta, kuigi pean enda üllatuseks tunnistama, et hetkel polegi väga hullu lihasvalu. 22. dets on jälle sama tund. Ja ma suisa ootan juba, sest tegelikult on tore liiguta ja eks neid pekke saab ju ka natuke vähemaks selle koormuse juures - ma loodan vähemalt.

Nüüd ma siis lähen Tallinnasse tagasi kolmapäeva hommikul (loodetavasti) ja olen reedeni ja siis ongi detsembris veel ainult hr Nõmmiku tund ning selleks aastaks saab kooliga ühele poole, jaanuaris jätkuvad loengud ja eksamid, aga sinna on ju veel hulk aega.

Tervitades

Kudzu

PS Ma käisin Suva poest endale etnosokke ostmas. Väga kuulid sokid, rahvusmustritega ja puha. Siis sain endale veel hästi nunnud pehmed villased sokid (sellised natuke karvased, jääkaru piltidega!) ja paksud punased sukapüksid. Ühesõnaga - sel aastal toob Jõuluvanu minu sõpradele etnosokke, kuna mul endal kahjuks pole aega ise kinke nikerdada, aga need sokid on ikka nii ägedad, et neid tahab igaüks kingikotist leida.

Aruanne

nii, järgmiseks nädalaks on vaja teha: referaat värvusõpetuses (tehtud), essee loovuse teooriates (tehtud), kolm ruumilist kompositsiooni (üks tehtud, kaks välja mõeldud ja kokkupanemine käib siuh-vilks Tlns), neile juurde mõelda kontseptsioonid ja ühele ka selgitav vaade (tehtud), kirjutada kaks kirjalikku tööd loovuse teooriate põhjal (tegemata, teha homme - eksam on teisipäeval), lugeda läbi ja ära õppida materjalid eksamiks aines "Sissejuhatus kunstiteraapiatesse" (pole olnd aega, eksam on kolmapäeval, nii et ega ei põle ju ka veel!), lugeda läbi üks ingliskeelne artikkel (alles reedeks, ja suht lihtne tekst, pole veel seega alustanud), kirjutada terviseõpetuses 1-2 lk eesti tervishoiust mingi uuringu põhjal (tehtud), kirjalik töö sellest, kuidas ma juurutan tervislikke eluviise (teen millalgi: ma üritasin hommikuti süüa, ega eriti ei õnnestunud küll, seega pole suurt midagi kirjutada), välja printida kompade fotod, et saaks analüüsida, mida edasi või tagasi (homme). Lisaks oleks meeldiv, kui ma loeksin läbi ka paar raamatut, aga noh, ilmselt ei ole selleks enam aega, mistõttu tuleb piirduda tähtsa näo tegemisega või "küsi sõbralt" õlekõrrega.

Aga ei karda raskusi pioneer ja nagu me Morgie'ga eelnevalt leidsime, et kui peale ülikooli lõpetamist suudab inimene eristada vasakut ja paremat poolt, tunneb end peeglis ära ja suudab põit kontrollida, siis on kõik hästi.

Oeh, kes on see inetu vanamammi, kes mulle just peeglist vastu naeratas?

Kudzu

Maailma naba

on minu ema, vähemalt nii ta elab. Hiljuti juhtus selline lugu, et ema saatis mulle paki, millele ma ülisuure koormuse tõttu ei saanud järgi minna, ja osaliselt ka muidugi seepärast, et ma olin kaks korda sessil vahemikus, kui pakk Tartu Postkontoris vedeles. Ütlen ausalt, ma ei teadnud, kui kaua pakki postkontoris hoitakse, sest pakikviitung oli mehe kotis ja ma ei vaadanud seda enne, kui hilja. Ja kui ma siis emale helistasin, et selline paha lugu juhtus, ema vihastas niimoodi, et oli kohe peale minu kõne lõppemist õele helistanud, nutnud toru otsas ja öelnud, et tema enam kunagi Tartusse ei tule. Normaalne!

Minu arvates on tegu erakordselt lapsiku käitumisega, kus esiteks reageeritakse üle (ahhaa, sina ei toonud MINU saadetud pakki välja ja mina sinuga enam ei suhtle!) ja teiseks on selline suhtumine lapsikult enesekeskne, sest kordagi ei tekkinud küsimust, mis minul antud olukorras kohe tekiks - "kulla laps, mida sa endaga teinud oled? ma tulen ja aitan sind oma võimaluste piirides kasvõi lapsehoidmisega, et sa saaksid natuke puhata". Samuti ei saa ema aru, et kui tema tartusse ei tule, siis ei näe ka õelapsed oma vanaema ja nemad pole ju süüdi, et mina unustasin postkontorisse minna. Loomulikult ma tean, et minu ema egotsentrilisse maailmapilti niisugused mõtted ei mahu ja ega ma ei kurvasta ka selle pärast. Püüan lihtsalt oma lastega teisiti käituda ja kasutan vana head taktikat - mitte suhelda inimesega, kellega suhtlemine on ülejõukäiv, haigettegev ja ebanormaalne.

Tervitades

Kudzu

Olla või mitte olla?

Ei ole just eriti keeruline küsimus. Mina näiteks eelistan mitteolemist, üldse poleks kahju, kui kohe praegu meteoor pähe kukuks või lendav taldrik laiaks litsuks. Ma saan aru küll, et elu on vahel imeilus ... kellelgi, kusagil kaugel maal. Einoh, mis kaugel maal, Tallinn polegi ju nii kaugel, aga seal ikka vahel tekib tunne, et tahaks maailma armastada. Siin, kodulinnas, igapäevaselt 9-12 tunniseid tööpäevi tehes kaob igasugune isu üldse kedagi armastada.

Mulle ei sobi ametnikutöö. Liiga palju mõttetuid pabereid, lollakaid reegleid ja vastutust. See nädal on olnud eriti hiilgav, sest ma vorpisin meeletul hulgal lepinguid, millel, nagu selgus, pole üldsegi rahalist katet. Ja ega ma ei jõudnudki kogu tööd tehtud. Homme on mul võetud puhkusepäev ja selle asemel, et oma kooliasju teha, kiman mina kaheksaks tööle, kuna ühel lapsehoidjal pole majandustegevuse registri kehtivat kannet. Vaat meie riigis on selline bürokraatia, et ei piisa tegevusloast, lisaks tuleb end üles anda ka majandustegevuse registrisse. Algul ma ei osanud registrit kasutada, kuna üldotsingu järgi polnud ka ühel teisel kodanikul lapsehoiuteenuse osutamise luba. Siis selgus, et on veel miski täpsem otsinguvõimalus, aga kui selle võimaluse järgi ka inimest registris pole, siis ma ei saa tema lepingut sõlmimisele saata. Ja seepärast olen sunnitud minema tööle, tema lepingu teiste hulgast eemaldama, võtma tema telefoninumbri ja helistama oma isiklikult mobiililt oma isiklikul vabal päeval oma isiklike kooliasjade tegemise aja arvelt, et kodanik ajaks asjad korda selleks hetkeks, kui ma päälinnast naasen. Sest mul ei ole asendajat, kes minu äraolekul nende asjadega tegeleks, aga südametunnistus ei luba jätta ka neid samme astumata.

Mul on nii kahju, et mu lapsed oma ema praktiliselt ei näegi, või siis normaalolekus ei näe, sest ma kas magan või olen kuri. Mul on kahju, et mu abielu laguneb, sest ma ei jaksa inimene olla. Ja ma olen enda peale väga vihane, et ma ei tulnud ära 01. detsembrist nagu ma tahtsin. Ükski raha ei kaalu üles seda jama, mis seal igapäevaselt on ja ma pean end jõuga tööle sundima. Mõni hommik ma lihtsalt nutan nagu väike laps, sest ma ei suuda, lihtsalt ei suuda. Kohati tundub, et osade kolleegide jaoks olen ma reetur - anti mulle koht ja lubati teenistust vahetada ja õppepuhkusele jne jne jne, aga mina täiesti alatult lasen paari kuu pärast jalga, selle asemel, et ühineda üldise kirumiskooriga ja ikkagi edasi rabeleda, hing paelaga kaelas. Häbi mulle!

Minu toanaaber on astunud lahkumise suunas ka väga konkreetseid samme ja saatis oma CV ühte töökohta (ma ise nägin!). Nii et viga ei ole siiski ainult minus ja minu tööstiilis, eksju.

Positiivse poole pealt - mitu klienti on välja öelnud, et neil on väga kurb minu lahkumise pärast ja üks koguni ütles, et tema ei soovi mingil juhul teise töötajaga suhelda, kuigi 01.01.09 alates on ta sunnitud seda tegema. Seega siis minu vaev ja hool pole olnud asjata ning põhimõte, et inimene tuleb inimese, mitte Ametniku juurde, on vilja kandnud. Ja täna oli mul viimane grupitöö üritus, meisterdasime jõulukaarte, väga tore oli, tegime lihtsaid asju - liimi ja sädeleva pulbri ja vildi ja traadiga. Tegelikult ju polegi teab mis imeasju vaja, et end hästi tunda - minul muidugi tiksus koguaeg see õnnetu leping peas, mis võttis osa rõõmu ära, aga üldiselt jah, meisterdamine on väga rahustav tegevus.

Niisiis, nüüd on aeg võtta üks unerohi ja lahkuda unemaale. Sest homme pean ma kirjutama valmis 3 lk referaati teemal "Värvid keskajal", kirjutama valmis essee oma loovusekogemusest ja mõtlema välja, millised 3 ruumilist kompositsiooni ma valmistan ning mida ma selleks kasutan st millist paberit.

Tervitades

Kudzu

Kas pole tore, et väide "Iga järgev aasta on eelmisest jäledam!" kehtib endiselt? Ometigi midagi püsivat siin patuses maailmas.