Olla või mitte olla?

Ei ole just eriti keeruline küsimus. Mina näiteks eelistan mitteolemist, üldse poleks kahju, kui kohe praegu meteoor pähe kukuks või lendav taldrik laiaks litsuks. Ma saan aru küll, et elu on vahel imeilus ... kellelgi, kusagil kaugel maal. Einoh, mis kaugel maal, Tallinn polegi ju nii kaugel, aga seal ikka vahel tekib tunne, et tahaks maailma armastada. Siin, kodulinnas, igapäevaselt 9-12 tunniseid tööpäevi tehes kaob igasugune isu üldse kedagi armastada.

Mulle ei sobi ametnikutöö. Liiga palju mõttetuid pabereid, lollakaid reegleid ja vastutust. See nädal on olnud eriti hiilgav, sest ma vorpisin meeletul hulgal lepinguid, millel, nagu selgus, pole üldsegi rahalist katet. Ja ega ma ei jõudnudki kogu tööd tehtud. Homme on mul võetud puhkusepäev ja selle asemel, et oma kooliasju teha, kiman mina kaheksaks tööle, kuna ühel lapsehoidjal pole majandustegevuse registri kehtivat kannet. Vaat meie riigis on selline bürokraatia, et ei piisa tegevusloast, lisaks tuleb end üles anda ka majandustegevuse registrisse. Algul ma ei osanud registrit kasutada, kuna üldotsingu järgi polnud ka ühel teisel kodanikul lapsehoiuteenuse osutamise luba. Siis selgus, et on veel miski täpsem otsinguvõimalus, aga kui selle võimaluse järgi ka inimest registris pole, siis ma ei saa tema lepingut sõlmimisele saata. Ja seepärast olen sunnitud minema tööle, tema lepingu teiste hulgast eemaldama, võtma tema telefoninumbri ja helistama oma isiklikult mobiililt oma isiklikul vabal päeval oma isiklike kooliasjade tegemise aja arvelt, et kodanik ajaks asjad korda selleks hetkeks, kui ma päälinnast naasen. Sest mul ei ole asendajat, kes minu äraolekul nende asjadega tegeleks, aga südametunnistus ei luba jätta ka neid samme astumata.

Mul on nii kahju, et mu lapsed oma ema praktiliselt ei näegi, või siis normaalolekus ei näe, sest ma kas magan või olen kuri. Mul on kahju, et mu abielu laguneb, sest ma ei jaksa inimene olla. Ja ma olen enda peale väga vihane, et ma ei tulnud ära 01. detsembrist nagu ma tahtsin. Ükski raha ei kaalu üles seda jama, mis seal igapäevaselt on ja ma pean end jõuga tööle sundima. Mõni hommik ma lihtsalt nutan nagu väike laps, sest ma ei suuda, lihtsalt ei suuda. Kohati tundub, et osade kolleegide jaoks olen ma reetur - anti mulle koht ja lubati teenistust vahetada ja õppepuhkusele jne jne jne, aga mina täiesti alatult lasen paari kuu pärast jalga, selle asemel, et ühineda üldise kirumiskooriga ja ikkagi edasi rabeleda, hing paelaga kaelas. Häbi mulle!

Minu toanaaber on astunud lahkumise suunas ka väga konkreetseid samme ja saatis oma CV ühte töökohta (ma ise nägin!). Nii et viga ei ole siiski ainult minus ja minu tööstiilis, eksju.

Positiivse poole pealt - mitu klienti on välja öelnud, et neil on väga kurb minu lahkumise pärast ja üks koguni ütles, et tema ei soovi mingil juhul teise töötajaga suhelda, kuigi 01.01.09 alates on ta sunnitud seda tegema. Seega siis minu vaev ja hool pole olnud asjata ning põhimõte, et inimene tuleb inimese, mitte Ametniku juurde, on vilja kandnud. Ja täna oli mul viimane grupitöö üritus, meisterdasime jõulukaarte, väga tore oli, tegime lihtsaid asju - liimi ja sädeleva pulbri ja vildi ja traadiga. Tegelikult ju polegi teab mis imeasju vaja, et end hästi tunda - minul muidugi tiksus koguaeg see õnnetu leping peas, mis võttis osa rõõmu ära, aga üldiselt jah, meisterdamine on väga rahustav tegevus.

Niisiis, nüüd on aeg võtta üks unerohi ja lahkuda unemaale. Sest homme pean ma kirjutama valmis 3 lk referaati teemal "Värvid keskajal", kirjutama valmis essee oma loovusekogemusest ja mõtlema välja, millised 3 ruumilist kompositsiooni ma valmistan ning mida ma selleks kasutan st millist paberit.

Tervitades

Kudzu

Kas pole tore, et väide "Iga järgev aasta on eelmisest jäledam!" kehtib endiselt? Ometigi midagi püsivat siin patuses maailmas.