Ilus, tark ja hea!

Your result for The House, MD Personality Test...

Dr. Lisa Cuddy

Congratulations, you're Dr. Lisa Cuddy! You've got a healthy balance of confidence, kindness, and general oddity (because asking a person who works for you to stick a needle in your butt is odd, no matter how hot he may be). You're probably an excellent leader with a good sense of humor. You also probably have a vulnerable side that not many people know about.

Take The House, MD Personality Test at HelloQuizzy

Keskea rõõmud....

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks. See pole sugugi kindel. Näiteks kasvab mul siin sulgvõhik, mis on kaugel lõunamaal shamaanidel kasutuses kui... Olgu, ma täpsemalt ei kirjuta, muidu arvate äkki, et ka mina harrastan siin mingeid kahtlasi riitusi, sulgvõhiku leht hambus!
2. Seks ühekohalises voodis ei tule kõne allagi. Ei meeldi jah, ma jumaldan laiu voodeid juba aastaid, et mitte öelda aastakümneid (sündinud keskealisena?).
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Ma ei joo õlut!
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. Kui on ikka hea raamat näppu sattunud, siis võib ju erandi teha, eksju!
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Kuulan raadiot haruharva, aga mis siin salata, mu lemmikloodest enamik kuulub eelmisesse aastatuhandesse küll!
6. Sa jälgid ilmateadet. Pidevalt - sest nii naljakas on! Kaartidega ennustamine annab ka täpsemaid tulemusi.
7. Su sõbrad abielluvad, mitte ei “käi”. Paluks, kas keegi tahaks abielluda? Pole nii ammu pulmas käinud! Või siis vähemalt hakaku keegi käima mõne uue ja huvitava tegelasega.
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust. Mnjah, ma olen siin viimased 4,5 aastat "puhanud".
9. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa. Vot see on küll õige point, aga - nad pole seda minu jaoks kunagi tähendanud.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse siis, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib. Ei helistanud, kuigi kiusatud oli suur. Selle asemel helistasin pidutsejatele, kiitsin neid suurepärase muusikavaliku eest ja palusin jätkata mõnel teisel päeval.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt. Minu ema pole end "täiskasvanute nalju" rääkides kunagi minu vanusest heidutada lasknud ja muid väga palju vanemaid sugulasi mul pole.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Ei tea tõesti, kas peaks?
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Mul polegi autot!
14. Su koer on teaduslikul dieedil mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid. Ee, nii ja naa!
15. Diivanil magamine paneb selja valutama. Oleneb diivanist, meie uuel sohval tukkuda on suisa lust ja lillepidu, kuig ma eelistan ikkagi oma voodit.
16. Sa teed lõunauinakuid. Juba aastaid igal võimalusel (mida kahjuks enamasti pole).
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus. Ma pole oma abikaasaga õhtul väljas käinud vähemalt 3 aastat, kahjuks!
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab su seedimist. Ma jumaldan öist söömist (ja siis imestan, miks mu kehakaal küll ei taha langeda!).
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomide järel. Eeee, piinlik küll, aga nii seda kui teist tuleb ette!
20. 50 kroonine veinipudel ei ole enam “päris hea kraam”. Võimalusel ei tarbi üldse alkoholi, aga üldiselt võin juua ka odavamat veini.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Üritan!
22. “Ma ei jõua enam nii palju juua, kui vanasti” asemel ütled sa “Ma ei joo enam kunagi nii palju”. Seda võin küll rahuliku südamega öelda, sest kui ma nii palju jooksin, siis oleksin juba ammu surnud!
23. 90% ajast, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks. Kui on tööd, mida teha.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida. Seda tegime me justnimelt nooruses, kui raha oli vähe. Praegu võiks siiski baarist napsu võtta, kui sinna satuks (vt ka punkti 17).
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Kindlasti!
Boonus:
26. Sa loed terve nimekirja läbi ja otsid paaniliselt üht punkti, mis sinu puhul ei kehti. Sa ei leia seda. Siis saadad sa selle nimekirja aadressi paarile vanale sõbrale või lausa lingid oma blogis, sest sa tead, et see meeldiks neile ka.
Nagu näete, leian ma palju punkte, mis ei klapi - ja ometigi ei tee see mind vähem keskealiseks. Aga kuna keskealine saab olla mitut moodi (mine ja vaata oma silmaga muusikali "Mamma Mia!"), siis ei lase ma end häirida ei sellest lõbusast testist ega ka muust.
Tervitades
Kudzu

"Mamma Mia"...

eile käisin üle hulga aja kinos. Abba lood ja ilusad inimesed, Kreeka loodus, tants, laul ja tagaajamine, ja-jah, oli see vast film, ütleks siinkohal Bullerby laste vanaisa ja ma ühinen temaga selles osas täielikult. Näitlejad mängisid mõnuga, neid on hea vaadata, seda enam, et Meryl Streep hiilgab loomulikus ilus (loe: ei ole lasknud endale teha plastilisi operatsioone igavese nooruse säilitamiseks) ja üldse andis kogu film kinnituse ammutuntud tõsiasjale, et elu algab 40-aastaselt. Ainus asi, mis mind häiris, oli see, et ei tohtinud valju häälega kaasa laulda ja vahepeal püsti karata ning tantsu lüüa. Aga ma luban, et selleks otstarbeks saab ostetud "Mamma Mia" dvd. Ja siis ma tantsin nagu noor Jumal, uskuge mind!

Mul on nüüd unistus selles muusikalis Donna osa täita, ma ei tea veel, kuidas see teoks peaks saama, aga küll ta saab kui vaja on. Ja kolida Kreekasse tahaksin ka, sest minu pere ja muud loomad sobiksid sinna nagu rusikas silmaauku, vot!

Kudzu

PS Aitäh, Moorike, et mind kinno kutsusid!

Taaskasutusest...

mis on kah kunst omaette. Või vähemalt sisaldab endas teatud kunsti- ja loovuse elemente. Võtame kasvõi eilse juhtumi.

Külastasin Annelinnas üht sodipodipoodi, kus midagi põnevat silma ei hakanud ja leidsime abikaasa seepeale, et läheks õige üle hulga aja taaskasutuskeskusesse. Keskus oli kenasti lahti, kila-kola mägede kaupa, mina sobrasin raamatuid, lapsed näppisid vanu mänguasju ja kõik olid eluga rahul. Ühtäkki torkas mulle pähe idee, et vaja natuke veel ringi vaadata ning siis avastsin ma ülejäänud kolude ja riistade vahelt - tigudiivani, täiesti ehtsa, vana ja ausa tiguka. Teatavasti on vanaaegne mööbel minu nõrkus ja kuna ma elus ühe tigudiivani olen juba peost lasknud, ei kavatsenud ma seekord sama rumal olla. Hinnaks küsiti tuhat eeku, mis polegi tigudiivani eest teab mis summa (võite ise osta.ee-st järele kontrollida). Ja nii me siis realiseerisime abikaasa sünnipäevakingist tuhat ja ükssada krooni, kuna müüjaks oli keegi vanapapi ja ta kauples meilt sada eeku juurde. Sealtsamast organiseeriti meile ka transport ja saabuski koju meie kaunikene. Enne muidugi tuli tublisti nuputada, kuhu toppida mõningane kogus mööblit, meil on ju see häda, et oleme siin allkorrusel pead-jalad koos, kuna MM-i ja Ingli tuba pole veel valmis neid teisel korrusel majutama. Seega on all natuke rohkem asju, kui tulevikus olema saab. Aga nagu öeldakse, kui Jumal annab diivani, annab ka koha diivani jaoks ja nüüd on meil teleka ja kamina ees suur ja mugav sohva. Muidugi ei kulgenud kogu protsess nii õlitatult, sest kojusaabunud sohva seest vaatas meile vastu üks Auk, millest olid pead välja pistnud katkised vedrud. Ei jäänud muud üle, kui oma pead tööle panna ning kõva traaditüki, toruteibi, kummist vooliku, pesusvammi ja mööbliriide tüki abil see õnnetus likvideerida. Üldiselt sai tehtud tööd hoole ja armastusega ning kui meie perekond sohval iga päev üksmeelselt hüppama ei hakka, siis peaks meie paik ilusti vastu pidama. Üksiti julgen ma reklaamida, et kui teil on vaja essust saia teha, siis meie abikaasaga oleme õiged persoonid, keda appi kutsuda.

Aga see polnud veel kõik - selgus, et meie sohva seljatugi vajub lössi. Tuli välja, et ühes kohas oli miski nael, mis hiljem osutus vedruks ja mis tuli üldsuse heaolu nimel eemaldada. Seejärel selgus, et seljatugi londitab ka metalltoestusest hoolimata. Nii ei jäänudki muud üle, kui üks kena priske laud sohva taha kruvida ja uskuge või mitte, see esiteks ei paista välja ja teiseks toimib ilusti. Noh, ja lõpetuseks ostsime Vanishit, mis teeb vaibad nii puhtaks kui ka säravaks, mistõttu saime endale tunduvalt meeldivama diivani kui seni. Ja mis selgus kõige lõpuks - see polegi tavaline tigudiivan, vaid rohkem nagu kanapee, see asi, millel on pea toetamiseks suur ja muhe käetugi ja jalgade toetamiseks väiksem, nind ka seljatugi on pea juurest kõrgem kui jalgade poolt. Palun väga, vat milliseid asju võib leida taaskasutuskeskusest!

Tervitades

Kudzu

Ja koobaltiga ning kullaga tassi sain üldse tasuta!

Ka üks on võitlusväljal sõdur!

Saatsin meie juhataja selgitused vähendatud palga maksmise kohta soolise võrdõiguslkkuse büroo töötajale, kellelt ma viimati oma küsimustele vastuse sain. Esialgu veel ei nimetanud ma kohta, kus töötan (kuigi jah, tänapäeval pole selle asja teadasaamiseks muud vaja kui natuke googeldada). No kui meie juhataja väidab, et temal on õigus personaalselt nö nägude järgi palka määrata, siis tahaksin ma veel eriti teada saada, kas tema õigused ikka võivad olla vastuolus üldiste õigustega.

Vaatame, mis siis vastatakse.

Praegu on hea sellega tegeleda, kuna ma ei tööta hetkel ja nii kurb kui see ka pole, keegi ei saa takistada mul kohemaid lapsehoolduspuhkusele minemast. Lõppude lõpuks vajatakse Maximasse pidevalt koristajaid ja vaevalt, et ükski töökeskkond saab olla hullem, kui meil.

Tervitades

Kudzu

Suvi Vättal vol 3

Niisugune suvi!

Kudzu

Suvi Vättal vol 2

Kuna minu ülemus mõjub mulle väga inspireerivalt (ma peletan tema tekitatud ülinegatiivseid tundeid eemale kauniste kunstidega), siis on saabunud järg "Mammud II"-le.

MM-ist said valmis juuksed, muu on veel pooleli, aga meie pisike puravik peaks olema nüüd siis jäädvustatud.

Tervitades

Kudzu

Kunst olla ISE...

see pole mõnes mõttes antud blogi teema, aga kuna minu head lugejad mäletavad minu võitlust selle eest, et lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötajad saaksid teistega võrdset palka, siis ma ikkagi kirjutan siin.

Ma olin täna dilemma ees, kas säilitada head suhted oma juhatajaga ja enda jaoks muutuda argpüksiks sõnadeloopijaks, või olla aus ja sirge seljaga, aga saada endale tõsine vihavaenlane. Valisin viimase ja saatsin juhatajale edasi soolise võrdõiguslikkuse voliniku nõunikult saadud kirja, õigemini osa kirjast. Ma ei tea, mis minust nüüd saab, ilmselt hakatakse otsima põhjuseid minu töölt eemaldamiseks, aga mul ükskõik. Ma ei müü maha oma põhimõtteid ja üks neist on: "Julged teha, julge ka tunnistada!", et kui ma julgesin uurida seda asja, siis ma ka julgen juhatajale oma seisukoha välja öelda.

Närvis olen küll, higi voolab ja süda puperdab, aga nagu öeldud, julge hundi rind on rasvane ja las juhataja praeb nüüd ka natuke oma rasvas, sest kui ta mulle midagi vastu mögiseb, siis ma saadan tema kirjad kohe edasi soolise võrdõiguslikkuse nõunikule ja palun neil ametlikult asjaga tegeleda. Vot nii!

Kudzu

Suvi Vättal...

ehk "Mammud II". On esialgu lõpetamata, sest esiteks sai otsa valge värv (jälle!) ja teiseks sai otsa aeg (nagu ikka!). Nii et ärge siis heituge, et lastel pole õiget nägu ega tegu, nemad pole veel esialgu mustandist kaugemale maalitud. Ja kadakaid maalisin esimest korda elus - mitte päris peast, üks suvine foto on siin abiks olnud.

Kuu paistab, kooljas sõidab....

kuigi täna on hoopis kuuvarjutus (foto autor on minu abikaasa, kes orienteerub meie fotoka hingeelus kõvasti paremini kui mina - ausalt öeldes kahtlen sügavalt, kas sellel seebikarbil üldse hingeelu on, äkki peab end tõepoolest kätepesuvahendit sisaldavaks plastmassjullaks).

Tulime mõned tunnid tagasi väikeselt seeneretkelt ja Kuu saatis meid suure ja ümmarguse ja lahkena. Nüüdseks on Kuust jäänud järele hädine juustuviil...

5 raamatut, mis muutsid minu maailma....

Leidsin selle idee blogimaailmast ja ei saa jätta siia ka enda jaoks olulisi raamatuid kirja panemata.

1. Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad".

Ma olin 10-aastasena plikana lastelaagris, kui sellest raamatust esmaskordselt kuulsin. Nimelt soovitas paar aastat vanem naabriplika "Minu pere..." lugeda, tegu olevat hästi naljaka raamatuga. Ja ma lugesin, lugesin ühe korra, teise korra jne korra ja kui aega oleks, loeksin veel ja veel, sest see raamat ei ole mitte ainult naljakas, vaid ka soe, südamlik ja armas nagu peaks olema üks õnnelik lapsepõlv. Kindlasti oli ka Durrellide peres tormisemaid hetki, aga need ei ole raamatu põhiteemaks või kui ongi midagi mainitud, siis humoorikalt ja mõnusalt. Alati, kui külm külje alla poeb, tasub võtta riiulist "Minu pere..." ja nautida oma mõtteis Korfu saare sinist merd, kõrget taevast ja klaasikest kohalikku veini.

2. Tennessee Williams "Klaasist loomaaed ja teisi näidendeid".

Kui ma selle raamatuni jõudsin, oli ikka päris katki. Elu oli viletsusest pungil, lootusetusetunnet hästi palju ja südamevalu ning meeleheide igapäevased. Lugesin Tennessee Williamsit ja tundsin kõiki neid tundeid, mida peategelasedki, elasin nendega koos läbi kogu maailma valu ja pettumuse ja kõik koleduse. Ja ma sain üksiti ka aru, et on veel hullemaid elusid, kui see, mis minul parasjagu käsil.

"Mulle öeldi, et sõitku ma trammiga, mille nimi on "Iha", seejärel istugu ümber teisele sildiga "Kalmistu", sõitku kuus kvartalit edasi ja tulgu - Elüüsiumi Väljadel maha!" Kas pole kõnekas?

3. Penelope Lively "Kuutiiger".

See on lugu ühest naisest ja tema elust, või nagu ütleb saatesõna, omamoodi ajalookäsitlus, mis kulmineerub II MS-iga Egiptuses, kus saab hukka ka peategelase armastatu. Kõik ülejäänu on tema elus vaid järelkaja toonastele sündmustele. Väga oluline on side peategelasel oma vennaga ja hoopiski sidetu või pidetu suhe tütrega. Peategelane on omamoodi piiride ületaja, piirangute murdja ja vastuhakkaja, naine, kes elab oma elu oma isiklike standardite alusel. Ühesõnaga - keegi, kellele ma sooviksin mõneski mõttes sarnaneda.

4. Ivan Bunin "Hämarad alleed".

Imelised lood armastusest, nii et mina ei oskagi siinkohal midagi tarka lisada, las lood räägivad enda eest ise.

"See kõik on väga põnev ja imelik: meil siin on päike, lilled, rohi, kärbsed, kumalased ja liblikad, me võime mängida ja joosta, meil on jube, aga ka lõbus siin kükitada, aga nemad lamavad seal alati pimeduses, nagu oleks öö, paksudes ja külmades raudkastides; vanaisad ja vanaemad olid kõik vanad, aga onu alles noor... "Miks ta end ise maha laskis?". "Ta oli väga armunud, ja kui ollakse väga armunud, siis lastakse end alati maha..." .

Hea, et mul pole armunult kunagi relva käepärast olnud....

5. Svend Age Madsen "Jutustada inimesi".

See on raamat, mis mulle niiväga meeldib, et käsitlen seda kui testi, kas teine inimene on minu hingekaaslane või mitte. Mingis mõttes meenutab "Jutustada..." Marquez'i "Sada aastat üksildust", aga on keerukam ja tunduvalt rikkalikuma tegelaste galeriiga, kes moodustavad üha uusi lugusid, mis aina põimuvad ja keerduvad, et siis jällegi laiali hargneda. On absurdi, on fantastikat ja mis siin salata, ka päris kõvasti filosoofiat, aga see selgus muidugi alles siis, kui olin mõned aastad ülikoolis õppinud. Soovitan soojalt, kuigi usun, et minu sõpruskond on "Jutustada.." ammugi läbi lugenud või siis käega löönud ja igaveseks pooleli jätnud.

Ei saa jätta lisamata, et kõigi laste sünni juures on mul olnud kaasas Tove Janssoni "Muumitroll", see siniste kaantega paks tellis, mis meie peres on suhteliselt kapsaks loetud (a mul on teine ka ostetud, nii et pole hullu!).

Mul on väga kahju, et nimekiri nii lühike peab olema, sest ma lisaksin siia veel Kafka, Murdochi, Lessingi, Borgese, Grassi, Bölli, Söderbergi, Fowlesi, Murakami, Dostojevski, Pelevini, Tolkieni, Kareva, Üdi, jne jne jne jne jne raamatud, sest nad kõik on mind mõjutanud. Ja nii raske on teha valikud, kui kõik on ühtmoodi armsad ja ühtmoodi olulised.

Ja mis siin salata, kõige enam muutis minu maailma Now, kes väga palju väärt raamatuid mulle lugeda tõi, mind innustas ja julgustas (mind ka praeguse abikaasaga kokku viis), nii et kui ma oma elust kunagi raamatu kirjutan (nagu aastaid tagasi suure suuga lubatud sai), siis Sinule ma pühendan eraldi peatüki. Või kaks.

Tervitades

Kudzu

Tartuff

on üks selline sündmus, millest ma alati tahaksin osa võtta, aga ei leia kunagi võimalust. Pisemad lapsed on veel natuke väikesed, et nendega õhtul vabaõhukinno minna, eriti kui tegu filmidega, mis neile huvi ei paku. Aga "Taarkat" tahaks ju näha küll, sest esteks on mu pojad otsapidi setud ja teiseks on meil Setumaal maatükk, nii et me kah natuke nagu setud või nii. Nüüd ma ei teagi, kas mul õnnestub kuidagi vanemale poisile auk pähe rääkida, et saaks kinoje minna.

Meil oli plaan festivali raames toimuvale fotonäitusele mõned pildid saata. Nimelt toimub fotokonkurss "Tartu armastus" ja meil on oma plikadest mõned eriti head fotod, mis oleksid sobinud. Aga kuna nende üleslaadimine ebaõnnestus, sest megabaite on liiga vähe, siis jäid pildid saatmata. Panen nad siis siia, kah kunst ju! Ja seekord on autoriks minu abikaasa.

Tervitades

Kudzu

Filmifriikidele....

uudiseks, et vähemalt Tartu Kaubamajas Videoplaneti Filmipoes on augustikuine sooduskampaania, kust saab filme täiesti ajuvaba hinnaga. Läksin sinna eesmärgiga osta film "Silent Hill", aga ei suutnud jätta kaasa krabamata ka 15.- eegust Takeshi Kitano "Nukud" ja 25.- eeguse tükihinnaga Woody Alleni "Matshpalli" ja "Kõmulugu" ning sama hinnaga filmi "Eikunagimaa", kus mängib Sir Ian McKellan, keda ma olen nõus vaatama ükskõik kus. Lihtsalt on teine selline muhe onkel! Ja "Silent Hilli" sain kah 20 krooni odavamalt, nii et eluga poodi, kel filmihuvi. Valik on veel üpriski suur ja hinnad head, mina lihtsalt valisin kõige odavamad head filmid, aga kui on natuke rohkem raha, siis saab ka kallimaid filme (mis on kokkuvõttes ikkagi odavad).

Iseasi, kust võtta aeg, et kõiki neid filme lõpuks vaadata....

Teie
Kudzu

Sõrad ja sarved...

ehk siis lugu sellest, kuidas ma hoolega õpin inglise keelt. Tegelikult polekski keeleõpe kunstiblogi teema, aga kuna kirjandus teatavasti on ka kunst, siis raamatujutud, aga ka filmimõtted ja muu sarnane saab selle blogi osaks.

Ühesõnaga otsustasin ma lugeda läbi R.Jordani raamatu "Maailma silm" ingliskeelse järje "The Great Hunt". Mulle meeldib väga fantaasiakirjandus, loen suure naudinguga erinevate autorite loomingut, aga seesamunegi Jordan jättis mulle eelmisel suvel nii hea mulje, et ostsin kohe endale kaks järgmist osa, ja seda siis inglise keeles (eesti keelde pole neid paraku tõlgitud). Tegelikult tundub, et olen astunud ämbrisse, ja seda mitte ühe, vaid suisa kahe jalaga. Lugemine ei edene kohe sugugi. Terve tekst kubises kõikvõimalikest rüüsid, ürpe ja põlvpükse, sulgi, sõrgu ja lakkasid tähistavatest sõnadest, millest ma pole elu seeski midagi kuulnud. Pean häbiga tunnistama, et see inglise keel, mida ma kunagi keskkoolis õppisin, ei andnud küll mingit erilist sõnavara. Ja ülikoolis omandasin ma psühholoogiat ning sotsiaaltööd puudutava spetsiifilise sõnavara, aga sulgedest, sabadest ja sõrgadest ei rääkinud keegi. Huvi pärast vaatasin korraks ka kaltsukast ostetud Ian McEwani raamatusse "On Cecil Beach" ja sain enam-vähem kõigest aru. Seega ma väga suurde masendusse ei lange, kuna selgub, et puudujäägid keeleoskuses on ainult osalised. Aga kuna ma olen esteks väga järjekindel ja teiseks erakordselt kangekaelne inimene, kes naudib ülejõukäivaid ülesandeid, kavatsen ma selle raamatuga jätkata. Kui mitte enne, siis pensioniea alguseks saan ta kindlalt läbi, kui just mõni kena inimene pole vahepeal kõiki osi ää tõlkinud.

Nii palju siis ilukirjandusest ja tänasest blogimisest.

Tervitades

Kudzu

Madonna lapsega...

saab siia endale eraldi postituse.

"Madonna lapsega, I", 2008. Õli, lõuend, 40x40. Kinkisin selle inimesele, tänu kellele ma jälle maalima hakkasin...

"Madonna lapsega, II", 2008. Õli, lõuend, 40x50. Teise augusti pärastlõunal valminud töö. Pere magas kõrvaltoas õiglase und, aga mina muudkui maalisin ja maalisin.

Kudzu

Et kõik ausalt ära rääkida...

tuleb mul alustada sellest, kuidas mind omal ajal ühe depressiivse väikelinna ametikoolist välja visati. Põhjuseid oli mitmeid, osa kindlasti minu endaga seotud ja osa teiste inimestega, aga fakt on see, et ma lahkusin koolist teadmisega, et kaunite kunstide valdkonnas olen ma küündimatu. Ja see pani mind maalimisest loobuma pikkadeks aastateks. Ega ma varemgi teab mis maalermeister polnud, pigem joonistaja, eriti meeldis mulle joonistada pikki seeriaid peredest - et kuidas nad õnnelikult elasid, mis neil seljas-jalas oli jne.

Sel kevadel tabas mind tõeline keskea kriis. Sain aru, et olen oma valikutega kenakesti rappa jooksnud, et mu töö pole päris see, mida teha tahaksin ja et midagi on ikka kohe väga kõvasti puudu. Sattusin tänu headele inimestele ühele koolitusele, kus, imede ime! sain aru, mis mul lisaks vabale ajale puudu on. Või oleks õigem öelda - mida ma olen endas alla surunud ja ära peitnud pea viimased 15 aastat. Koolituselt tulles lasin endale kinkida maalimistarbed, panin lõuendile esimesed tööd ja sellest hetkest võin üht-teist ka ette näidata. Lisaks asun sügisest omandama teist kõrgharidust, mis on samuti kaunite kunstidega seotud, sest nagu ootamatult selgus, polegi ma nii küündimatu.

"Tants õlgkübaratega", 1994. Õli, papp, 18x30. See on siis üks vana aja töö ja hetkel minu ema omanduses.

"Surma kallike", 2008. Õli, lõuend, 24x30. Esimene maal peale pikka-pikka pausi.

"Hoian sind oma südame süles...", 2008. Õli, lõuend, 35x27. Siukene teraapiline pilt, kui nii võib öelda.

"Mammud", 2008. Õli, lõuend, 50x35. Peale vastikut uudist maalisin endale turvalise ja muheda lapsepõlve.

"2pluss2võrdub4", 2008. Õli, lõuend, 30x40. See maal on natuke poolik veel, võib-olla jääbki pooleli...

"Kohtumine Kõrbes", 2008. Õli, lõuend, 40x30. Ma ei ole kunagi kõrbes käinud, nii et pidin ise välja mõtlema, kuidas seal võiks olla...

"Pöial-Liisi", 2008. Õli, lõuend, 30x24. Kingitud kallile sõbrale...

"Natüürmort", 2008. Akvarell, 37x26. Tahtsin katsetada, kas ma oskan veel akvarellidega maalida. Kahjuks selgus, et Novaluxist ostetud akvarellipintslid ajavad karva ja on ka muidu abitud, mistõttu maal sai suhteliselt visandlik.

Ega siis muud kui aga pintslid pihku ja maalima!

Kudzu