MIs päev täna on?

küsis minult tänaval kord vanaproua, kellega ma olin eelnevalt kümneid kordi kokku puutunud ja kelle kohta arvanud, et tegu on dementse vanainimesega, mida ei tahtnud kuidagi uskuda minu kolleeg, kelle vastutusalasse asi kuulus. Eks tal olid omad põhjused, miks ta ei tahtnud kuulda ega näha sümptomeid, mis lausa kisendasid tähelepanu järele. Selleks hetkeks, kui me vanaprouaga tänaval kohtusime, oli mammi unustanud minu näo ja nime ning ei ilmutanud nädalapäeva küsides mitte mingeid äratundmise märke. Mnjaa, paneb mõtlema, eksole. Eriti kui laual on paks kohustusliku kirjanduse kategooriasse kuuluv "Psühhiaatria", milles on põhjalikult kirjeldatud kõikvõimalikke vaimse tervise häireid, mida saab edukalt endale külge pookida, eriti peale vastava peatüki lugemist. Noh, esimesed sada lehekülge andsid mulle kinnitust, et skisofreeniat ma ei põe, ja kui peaksingi ootamatult haigestuma (naistest teatud osa haigestub peale menopausi, kuna östrogeen pidavat kaitsma skisofreenia tekkimise eest nagu ma aru sain), siis prognoos oleks küllalt hea. Järgmine suurem peatükk oli depressioonist ning kui ma siis lugesin sümptome, siis ma sain aru, et mul ikka oli oktoobris-novembris tõsine ja raskekujuline deprekas, mis muide kordub aastast aastasse sügiseti. Ma ei saa aru, kuidas minu perearst suutis ingoreerida nii selget probleemi ja ma ju isegi ütlesin välja kaks olulist asja: väsimus, kaalulangus, sh emotsionaalne väsimus. Miks ta mind edasi ei uurinud või ei ravinud, Jumal ise teab, aga õnneks möödub depressioon ka ilma ravita, ja õnneks suutsin ma oma mehele selgeks teha, et järgmisel korral tuleb mind vedada arsti juurde. Inimene, kes kannatab sügava masenduse käes, on reeglina nii jõuetu, et ta ei jaksa hakata ise abi otsima, mina näiteks ei suuda isegi kellelegi helistada, et oma kurbust välja elada. Need, kes seda teevad, pole ilmselt veel nii sügavas masenduses või on neil mõni muu tõbi, millega lihtsalt kaasnebki teatud depressiivsus.

Nojah, kui ma nüüd jõuan dementsuse peatükini, võib juhtuda, et leian ka sealt endale sobiva jupi, kes teab. Isiksusehäirete peatükist aga kindlasti. Sest kes meist poleks natuke kummaline ja natuke häirunud. Peaasi muidugi, et häirumine ei põhjustaks kannatusi meie lähedastele. Ma alati imestan Kati Murutari üle, kes oma eraelulist infot süüdimatult mööda maailma laotab. Kuidas tunnevad tema lapsed end olukorras, kus nende ema elu on pidevalt kõigi silme all. Aga ju siis mõni inimene vajab maailma tähelepanu niisugusel määral, et see käib üle mõistuse enamikule teistele ja eks seegi ole miskine häire, mida inimkond ei suuda või ei pea vajalikuks ravida.

Kudzu

Pühi ise ka!

Hõissaa!!! Kahjuks takistab pidustuste läbiviimist meie peres esteks see, et täna on emme surma-aastapäev, pole nagu sobilik hõisata, ja teiseks jäin mina täiesti ootamatult haigeks. Olen aru saanud, et minu vana kere on üksiti ka minu kõige suurem sõber. Kui ma ikka muudmoodi aega maha ei saa, siis sõna tõsises mõttes võetakse mind jalust maha. Palavik õnneks ei ole väga kõrge, aga on piisav, et ma tunneksin end tavapärasest veel palju rohkem väsinuna ning sellises konditsioonis teadustööd teha on suhteliselt võimatu. Iga lause kokkuseadmine nõuab niisugust pingutust, et ise ka imestan. Eks ma seepärast paningi kraadiklaasi, et imelik justkui oli olla, pea kohe üldse enam ei lõiganud ja pidev külmatunne hoolimata kõigist pongestustest sooja saada (kaks kampsunit, ingveritee jne) ei andnud kuidagi järele. Nüüd ma siis longin voodisse ja loodan, et ma saan kuidagimoodi homseks terveks, sest mul on tuli takus oma tööga ja pole aega haige olla.

Ülejäänud maailm aga pidutsega, veini ja viina voolaku joana, naisi ja neide ... noh, see on juba maitseküsimus.

Valleraa!

Kudzu

PS Ja kuidas olla haige, kui allkorrusel kaklevad vahetpidamata lapsed, poes on käimata, pidevalt peab puid katla alla ajama, mustus kasvab üle pea koos mustapesuvirnadega? Ma peaksin vist ikka palavikust hoolimata jalad alla võtma ja panustama oma perekonda. Tundub, et ilma minuta nad hukkuvad.

Jäälilled

aknal, milline sulnis vaatepilt! Aga ei, lubatakse, et läheb soojemaks, küll siis jäälilled ka kaovad. Ilu on küll oluline, kuid olgem ausad, igast asjast saab ükskord villand! Mul on üldse selline villandi saamise tunne (misasi on villand?), sest asjad ei edene ja miski ei liigu ja pea on vatist ning ei suuda mõelda. Teisipäevaks peaks loogiliselt võttes valmis olema minu bakatöö, aga ta ei ole seda teps mitte. Ma enam väga ei muretsegi, meil on pealegi juhendajaga kokkulepe, et saadan talle oma asju jupikaupa. Muidugi tekib minus kerge paanika, kui kuulen, et teistel ongi tööd valmis. Aga ei saa ju võrrelda vabu ja vallalisi, kellel on loengud suuremalt jaolt võetud, kes elavad samas linnas ja võivad töötada ka õhtuti. Mina seisan õhtul pliidi ääres ja vaaritan ning kui siis kell kukub, poen põhku, ei ole minust hetkel küll mingit öist töölooma.

Eile lõin üles uute kinnaste teise randmeosa, plaanin nimelt kududa kaks kinnast korraga välja arvatud randmeosad, mis ühel on valmis, mustrisse koon ikkagi mõlemad korraga. Lisaks olen endale hankinud peenvillast valget, millest saaks kududa Haapsalu salli, ja et minu emal juhuslikult oli kaks Haapsalu salli raamatut (ühe kinkisime meie ja teise sai kusagilt mujalt kingituseks), siis mul on ka õpetus ja mustrid olemas. Ainus, mida pole, on aeg. Püüan end lohutada, et küll see hullus saab varsti läbi, aga kas ikka saab? Alati tuleb uusi kohustusi ja uusi muresid ja uusi tegevusi, millele peab keskenduma. Noh, on lootust, et kui pinsile jään, siis koon ja tikin, aga sinna on kahjuks lõputult veel aega, paarkümmend aastat ja rohkemgi.

Mind ootab jälle töö, oijeerum-oijeerum! Pidin mina, vana inimene, siis endale seiksed kohustused kaela võtma, millest jõud ei taha üle käia!

Kudzu

Pakane-Punanina

tekitab nohu. Küllap vist seepärast, et tal on nina endal punane ja eks peavad ka kõigi teiste nosplid sama värvi olema. Minu puhul on tal õnnestunud saavutada enneolematut edu, sest selle aastanumbri sees on mul esimest korda nohu. Nii me siis pruuskame siin üksteise võidu ja püüame reipalt oma asju ajada olukorras, kus ninahingamine on jäänud kaugele selja taha ja tuleb kasutada suud või kes on osavam, siis kõrvu. Mäletan, et kui ma MM-i ootasin, oli mul pidevalt jube nohu. Nina oli umbes, hingamine raskendatud ja eriti keeruline oli söömine, sest kui hingad läbi suu ja see on parasjagu toitu täis, siis vahepeal oled lihtsalt ilma hapnikuta. Mnjaa, siukest õudust pole õnneks rohkem minu elu olnud!

Kolisin oma arvuti üles telekatuppa, sest täiesti võimatu on all töötada, kuna varbad külmetavad ja kampsunite kuhi ka ei anna sooja. Imestan ikka oma toalillede vastupidavust, sest aknalaual on kindlalt miinuskraadid. Jõulukaktus on muidugi endale jälle paar õit peale ajanud, ilmselt arvab (ja ilma vaadates täiesti õigustatult), et kena jõuluaeg on käes. Õitseb ka üks orhidee, mis pole papusid taeva poole visanud ning kalamondiingi kasvatas kolm õit, mis hetkel on juba kroonelehed maha visanud ja kui nüüd vähegi jaksab, siis kasvatab ta neist ka paar vilja. Lisaks õitseb Mona Lisa punahuul. Ülejäänud taimed mõtisklevad ilmselt elu mõtte üle ja et kas olla või mitte olla.

Tegelt lubati, et läheb soojemaks. Ma loodan ka, sest kui mu abikaasa veel kaua peab ööpäev läbi iga kahe tunni tagant kütmas käima, siis varsti olen ma auväärne lesk, kuna inimene siiski peaks mõned tunnid ööpäevas ilma ärkamisteta magama ja mehed on eriti õrnakesed selles osas. Sest imiku toitmine iga paari tunni tagant ja nii isegi aastaid järjest, pole veel ühtki naisinimest hauda ajanud. Natuke hulluks, jah, seda küll, nt vaadake mind, aga ei midagi rohkemat. Naised on lihtsalt niimoodi üles ehitatud, nad reageerivad imikule juba enne, kui laps üldse suu avab. Kuigi ma mäletan oma titetoitmise ajast, et kui öösel sai üles ärgatud, ega ikka ei olnud väga lihtne uuesti magama jääda, kuna väsimus oli muutunud nii suureks, et uni enam ei tulnud. Kui arvestada, et MM ei maganud kusagil neljandast elukuust kuni kolme-aastaseks saamiseni mitte ainsatki ööd ilma kuus kuni kaheksa korda ärkamata, siis on meil mehega pikaajalised kogemused öises pikali-püsti süsteemis elamisega, aga mingil hetkel võiks sellele siiski lõpp tulla.

Esitasin ära õppetoetuste avaldused ja mõtlesin, et see süsteem on ka haigevõitu. Arvestatakse kõigi tulemuste keskmine, mitte semestri oma. See annab eelise nt esimesele kursusele, kelle on ju kõvasti vähem sooritusi ja võimalus, et saadakse kõrgem keskmine, on ka suurem, eksole. Kuigi ma sain eelmisel semestril kõik A-d (kolm hindelist eksamit oligi), ei kaota see ära nt inglise keele kehva hinnet, mis sai tehtud eelmisel aastal. Kindlasti peaksin ma saama nn sõidutoetust ja selle rahaga käin ilusti ühe korra kuus pealinnas ära. Aga kool on mul kahjuks sagedamini kui kord kuus, nii et ma ei teagi hetkel, mis saama hakkab. Püüan olla siiski rahulik ja rõõsa, kuna minu muretsemine ei aita siinkohal. Aga jah, vanasti arvestati ikka konkreetse semestri sooritusi, nii et süsteemid muutuvad aina ebaoogilisemaks. Mis põhjusel, vat seda mina ei tea.

Nuuskan nina puhtaks ja hakkan tööle. Ja loodan, et nohule ei lisandu veel midagi nt palavikku, sest hetkel mul ei ole mingit aega haige olla.

Kudzu

Lõputu talv

koos lõputute jamadega, eksole. Piisab ainult, kui võtta lahti ajaleht ja vaadata, mis toimub. Lugesin uudiseid Haapsalu lastekodu kohta ja see tundub väga õudne, süütasin ka küünla hukkunud laste mälestuseks ning kappan täna kohe koju täiendavaid suitsuandureid ostma. Tuleõnnetused on selle talve pidevateks saatjateks, kuna on olnud pikk, külm ja lumine talv, kõik muudkui kütavad täiel rinnal, sest ega ei ole ju ka valikut. Kui kodus on ikka külm, mis sa siis muud teha saad. Meie allkorruse põrandad on täitsa jäised, mistõttu mul on mõlemad lapsed tõbised - loomulikult, ma pean ju kiiresti-kiiresti tööd kirjutama. See on raudne reegel, et kui on tähtaeg kukil, siis lapsed jäävad haigeks. Ingliga sai eile käidud kõrvakliinikus, temal on keskkõrvapõletik ja antibiotsi vaja süüa, MM-il on nohu, kurk haige ja natuke köhib ka. Täna viisime nad siiski hoidja juurde, kus vähemalt on soe. Palavikku neil pole, tuju oli hommikul mõlemal hea ja et seal ei käi ka teisi lapsi, siis on lootust, et nad mingit nakkust juurde ei korja. Istuda haigena kodus, eriti kui koridoris on suisa miinukraadid ja eriti, kuna kisutakse riided seljast ja kapatakse paljalt toast välja külma kätte, pole just kuigi tervislik.

Noorem poeg on kodus käimas. Teagi, mis tast edasi saab, praegu lihtsalt on siin, sööb ja magab ning aitab natuke ka tüdrukutel silma peal hoida. Nädalavahetused on alati nii tormilised, et ei ole aega ninagi nuusata, rääkimata sellest, et saaks tõsist juttu ajada. Põhitegevuseks on lapsehoid, kütmine, kokkamine, kütmine, lapsehoid jne jne jne. Olen õnnelik, kui saan õhtul paar lehekülge raamatut lugeda, siis on päev täie ette läinud, isegi kui ühte lehekülge tuleb kaks korda üle lugeda, kuna möhhigi ei saa aru või ei jää meelde. Lisaks hankisin ma uued akrüülid, imelisi toone, mida mul varem pole olnud ja tahaks väga maalida. Samas on vaja hoopiski midagi kirjutada, midagi analüüsida ja tegeleda teaduskirjanduse lugemisega, mis tundub kuidagi eriti ebaõiglane, sest kuidas mina saan kunstnikuna ennast arendada, kui mul pole aega isegi pintslit kätte võtta? Kuid olgem positiivsed - ma olen end varustanud töövahenditega, asi seegi.

Nüüd pean ma end kokku võtma ja ronima läbi jäise koridori duši alla ning pärast seal kuidagi välja ronima. Maja soojustamine tuleb kindlasti ette võtta lähiaastatel, muidu ei ole siin varsti võimalik üldse elada.

Kudzu

Nõutud nõu, mitte liiga vara hommikul...

eile saabusin pealinnast, kus oli väheke külmavõitu, aga muidu polnud väga vigagi. Sain mõned asjad korda aetud ja käisin ka külas ning vaatasin ühte dokumentaalfilmi Ruandast. See pani mind tõsiselt mõtlema selle üle, milline olukord valitseb maailmas, kus õigused on ainult valgetel inimestel. Ja et kui palju koledusi oleks olnud olemata, kui meid siin natukenegi loksutaks mustanahaliste elu kaugel Aafrikas. Mulle on see alati muret valmistanud millegipärast, sest igasugune ebaõiglus on raske taluda, isegi kui see mind otseselt ei puuduta.

Koju naastes selgus, et ema oli helistanud. Kõllasin talle ja sain teada, et kuigi minu poeg käis rõõmsalt terve aasta koolis, ei olnud tema klassijuhataja suvatsenud tema hindeid ametlikult sisse kanda ja et ta visati koolist välja ühe kahega!!! Mida ta muuseas ka suvel parandamas käis. Nüüd siis on selgunud, et tal tuleb õhtukoolis teha ainult kaks ainet ja et eelmise klassijuataja juhmuse ja lohakuse tõttu kaotas mu laps võimaluse sügisest minna lõpuklassi, sest meil ei õnnestunud pool aastat tema dokumente koolist kätte saada. See viimane sai korda tänu meilile, mille mu abikaasa saatis. Ja hinded saime kätte tänu minu emale, kes kohale läks ja skandaali korraldas (ma vähemalt arvan nii - tundes oma ema).

Natukese aja pärast rääkisin msn-is ka oma lapsega, kellel on raskused isiklikus elus ja ma umbes tund aega püüdsin teda lohutada, julgustada ja tegeleda kasvatustööga. Lapsevanema elu ei ole meelakkumine, ma ütlen. Eriti kui pead oma vanem distantsilt ja eriti kui asi puudutab südameasju, kus on ju üldse raske mingit nõu anda või pigem isegi, kus saab ainult olemas olla, kuulata ja kaasa elada. Selle kõrval tunduvad mulle pisikeste laste pisikesed mured tõesti väikesed, sest neid saab kuidagimoodi ju alati lahendada. Aga suure lapse südamevalu ei saagi leevendada, see tuleb tal endal üle elada. Ainus, mida ma kinnitan pidevalt, on see, et me oleme tal olemas, et alati saab meiega rääkida ja et kodu ootab alati.

Külm on ikka väga vinge, vannitoas kipub üks toru ära külmuma. Ja külmakraade muudkui lisandub. Eks siis paneme kolm kampsi ülestikku, kütame aga keskkütet ja pliiti ja kaminat ning veame oma kodinad teisele korrusele, kus on ikka tunduvalt soojem olla, eriti lastetoas, kus on lisaküte elektriradika näol.

Ma sain oma sõbralt linast lõnga. Nüüd on juba natuke sedamoodi, et varsti võiks vöökudumisega algust teha, kui pr Lendaval on aega ja kui mina saan oma kiired kooliasjad ühele poole ehk siis peale 15. märtsi. Selle hetkeni pean loomastunult töötama ja nagu isegi näete, eelistan ma teha kõike muud, ainult mitte teadustööd. Mnjaa, tähtaeg pole ju veel ukse ees, eksole! Aga hea uudis on see, et 40h tunni praktika asemel pean ma tegema ainult 20 tundi, sest 20 tundi saan ma kirja oma uurimisgrupi juhtimise eest. Juhendaja arvas, et olen nii suure töö ära teinud, et oleks patt jätta see praktikana sisse kandmata. Nii saan ma natuke aega juurde ja võin oma tegemisi planeerida pikema aja peale, sest asjad, mis praktika kestel plaanis on, tahaks mina igal juhul ära teha. Kuna see on huvitav ja kuna see on väljakutse ja kuna on lubatud.

Tahaks, et oleks kevad. Et veed vuliseksid ja saaks õues käia ilma külmetamata ja kodus kanda õhukesi riideid ning istuda arvuti taga külmetamata. Unistada ju ikka võib!
Kudzu

Uunikum

meie auto nimelt. Sõidame suvest alates poollahtise esiaknaga, kuna akna elektroonika ei tööta juba enam ammu ja keegi ei oska seda ka parandada. Aken on teibiga kiletatud, et tuul sõidu ajal kõrvu peast ei imeks. Bensiinipaagi kaas seisab ka teibiga kinni, kuna on lahti roostetanud ja ei püsi enam muud moodi auto küljes. Positiivne kogu loo juures aga on see, et meie romu on vähemalt siiani käivitunud iga ilmaga, ei heiduta teda kuumus ega jäine külm, sõidab ikka, mis siis, et paari aasta pärast võib juhtuda, et istud autosse, haarad rooli ja kõik plekid vajuvad ümbert laiali, nii et istudki oma toolil, rool peos ja naudid ümbruskonda kõige vahetumal moel. Õnneks oleme me mehega piisavalt boheemlased, et end teibitud uunikumi rülgest väljanägemisest mitte heidutada lasta. Vahel on kasulik olla teistmoodi inimene!

Külmapoisid istuvad oksal reas ja kõlgutavad jalgu. Tundub, et täna oli tibake soojem, kuigi jah, kõva külmaga peale vihmasadu ja soojakraade on natuke raske harjuda. Õnneks on teine korrus hulga soojem, kui esimene, nii et saab käia käsi soojendamas, kui all väga külm hakkab. Ingel natuke köhib, aga meil on kasulikum teda hoidja juurde viia, sest seal on vähemalt soojad põrandad ja pole vaja kodus kahe kampsuni ja kolme paari sokkidega istuda. Meie lapsed on muidugi külmaga harjunud aastate jooksul ja omast kohast on selline karastamine ju ka tervislik, kuigi tunnistan ausalt, et mulle meeldiks elada nii, et poleks vaja käia riides nagu kubujuss ja ööpäevaselt kütmist harrastada.

Varusime sügisel kõvasti puid ja olime kindlad, et saame kevadeni hakkama. Aga võta näpust - puud on enamvähem otsas ja uued juba ka õue peal hunnikus. Kahjuks ei saanud kuivi puid, saime märgi, soodsama hinnaga ka, ja kasepuu õnneks põleb märjana, kuigi ei taha hästi süttida. Noh, veebruar on igatahes juba poole peal ja ma olen päris kindel, et ega kevad tulemata jää, vast saame ikka soojade saabumiseni praeguste varudega hakkama.

Meie aias elab kaks oravat, kes aeg-ajalt mööda puid hüplevad ja meile kõigile rõõmu valmistavad. Mõtlesime, et ostame oravatele pähkleid ja minu nurina peale, et pähklid on kallid, vastas abikaasa, et ega ei saa ju selle tõttu lasta oravatel nälgida, et miski kallis on. Nojah, kui toiduraha otsa saab enne kuu lõppu, eks siis tuleb oravate juurest käia pähkleid virutamas! Igal juhul on oravad armsad ja muhedad loomakesed, kes annavad meie suurele ja metsikule aiale võlu ainult juurde ning et neid on kaks, siis on ehk lootust ka pisikesi oravaid näha.

Kudzu

Tee seda, ei tea mida...

mul on raskusi otsustamisega. Pidevalt mõtlen, et kas nii või hoopis naa, kas see või hoopis too, kas teha seda, ei tea, mida jne. Kui ma lõpuks midagi ära otsustan, siis selgub jällegi, et oli vale otsus ja lõpuks tekib tunne, et parem on üldse kodus, tekk üle pea, vaikselt vinduda, vähemalt ei pea midagi otsustama. Näiteks eile pidin ma jääma ööseks pealinna. Mul oli tänaseks kokku lepitud üks kohtumine ja lootsin ka, et üks kohustuslik aine saab toimuma pr Ameerika Õppejõu loengu ajal, kust ma end välja regasin. Kui olin end pealinna vedanud Sebe lahkel kaasabil, selgus, et tänaseks planeeritu on täiega vastu taevast lendamas. Kohustuslikku loengut ei saagi teisipäevaks panna, kuna osadele see aeg ei sobi, aga mina olin ju end juba välja reganud ÕIS-is teisest ainest, eksole. See heidutas mind niisuguse piirini, et peale mõningast mõtlemist tahtsin ainult koju. Ainult koju kotile, tekk üle pea, tuled kustu ja looteasendisse vegeteerima. Ütlesin oma kohtumise ära, teatasin kallile sõbrale, et mind ei ole öömajale tulemas ja sõitsin koju. Bussis on pime, vaikne ja turvaline kui välja arvata neiu, kes minu ees pingil 45 minutit telefoniga rääkis. Võib-olla isegi kauem, sest bussis oli vabu kohti piisavalt ja ma lihtsalt leidsin endale teise istme, mille ümber laiutas vaikus ja bussimootori sumin. Tänase seisuga on asjalood muutunud, pr Ameerika Õppejõu loeng jäi ära, teisele ainele leitakse uus aeg, mis loodetavasti ka mulle sobib ning meie osakonna sekretär lubas mind uuesti regada, temal pidi see olema võimalik. Nüüd siis polegi nagu muud, kui kiiresti hakata viimast intervjuud sisse toksima.
Mis veel uudist? Norem poeg kurtis, et tal on juba mitmendat päeva südames valud. Perearst saatis ta edasi haiglasse, et teha uuringud. Noh, mu pojal oli lapsena väike klapirike, seega ma suhtun tema muresse täie tõsidusega ja utsitasin msn-i kaudu kiiresti tegutsema. Nüüd siis ootan, et mis tulemused on. Pole just meeldiv ajaviide!
Külm on, väga külm. Alumisel korrusel istudes tunnen, kuidas käed kohmetuvad ja ei taha hästi sõna kuulata. Mul on seljas kaks villast kampsunit, jalas kaks paari sokke ja sussid, aga ikka on külm. Tüüpiline veebruar ju, väljas paugub pakane, kuid hea uudis on see, et õhurõhk on piisavalt kõrge ja vähemalt ei ole ma uimane. Pigem olgu külm, kui see õudne väsimus ja jõuetus, mis kaasneb madalrõhkkonnaga.
Niisiis, ongi aeg asuda tegudele. Ja kui aega üle jääb, kiiresti kindaid kududa, sest nagu eile selgus, nahkkinnastega jäätuvad sõrmed päris ära ja neljapäeval on mul kindlasti vaja päälinna sõita ning ma ei saa tõesti siukse külmaga ainult sõrmikutega seal seigelda. Mees lubas mulle oma käpikuid laenata, pean vist tõesti need võtma seniks, kuniks uued kindad valmis saavad. Ja mul on nii palju lõngu kodus, et ainult kooks ja tikiks, kui seda va aega jätkuks, on ideid ja mõtteid ja kavandeid - ja küll see aeg ka tuleb, ega ta tulemata jää.
Tervitades
Kudzu

Sõpradele

head sõbrapäeva! Ja et ikka oleks jaksu ja tervist ning head õnne ja vähem kõiksugu Arenguid ning Väljakutseid! Tervituseks panen üles pildi värskest ajakirjast Käsitöö inspireeritud võtmehoidjast, mis on valmistatud säärepaelast. Võtmehoidja omanik on minu abikaasa, kes on üksiti ka minu kõige suurem sõber! Pael on punutud villasest lõngast ja see on minu eilse päeva kätetöö, kuna olen aru saanud, et kooliasju ma laste kõrvalt siiski teha ei jaksa. Rääkimata sellest, et järjekordsed muutused tunniplaanis panid mind loobuma pr Ameerika Õppejõu ainest ehk siis ma ei pea sel semestril ennast inglise keele valdkonnas rohkem enam harima.

Lisan siia ka pildikesed elevandist, mille tegin MM-i nuiamisel. See juhtus mõni aeg tagasi, kui küsisin, mida toredat me võiksime koos teha. Vastus oli, et tee elevant (pilt oli ühes raamatus, aga et ma ei viitsinud selle õpetuse järgi teha, mõtlesin ise välja, kuidas heegeldada elevanti, ja koostegemine tähendas antud juhul seda, et teised tegid muid asju, aga mina heegeldasin ennastunustavalt). Heegeldasin ka ühe kassi, aga seda ma ei suuda kuskilt leida, niisiis jääb pilt üles laadimata.

Veelkord head sõbrapäeva!

Kudzu

PS Tartus on tore pood http://www.pullover.ee/, sain sealt imeilusaid tikkimislõngu.

20 aastat

emadust, see juba on midagi! Et kui ma juhtumisi ära unustan enda vanuse, siis tasub meenutada, et meie pere esimene laps on juba suur mees, et ta elab eraldi ja et tal on juba oma tütarlaps. Ühesõnaga - ta on suureks kasvanud. Tähistasime meie lapse sünnipäeva eile pisikese tordiga, terve pere oli kohal ja uus pereliige oli ka meiega koos. Nii see elu kulgebki, et inimesi tuleb aina juurde. Õhtul aitasid noored piigasid magama panna, mistõttu meil abikaasaga oli vaba aega, et istuda ja heietada teemadel, kas maailmalõpp tuleb või ei tule, ja kes siis peaksid ellu jääma. Ja et miks mehed tahavad sõda mängida ja naised ei taha. Nalja sai palju ning ma tõdesin taaskord, et minu abikaasal on suurepärane huumorimeel, et meil saab palju nalja ja üldse on tore koos olla, et ma ei ole peale 11 aastat kestnud kooselu ei tüdinenud ega igavle. Viskasin koolimõtted peast ja nautisin hetke, sest seda juhtub ju nii harva, kui saame kahekesi niisama vedeleda ja tõesti tunda, et meil on üksteisega vedanud.

Poig ja tema pruut jäid ööseks siia, täna on päris sünnipäev ja ilmselt tuleb ka väike pidu, eks nad siis kasutasid võimalust, et välja puhata. Kohas, kus poiss elab, ei ole ilmselt privaatsust, ma küll täpselt ei tea, pole seal ise käinud, aga mehe jutust sain niimoodi aru, et korter on pisike. Meil õnneks on tube piisavalt ja mul on ka hea meel, et laps tahab kodus käia ja et ta võtab ka oma tüdruku kaasa. Pisikesed on rõõmust keras, kui suured vennad vahel külla tulevad, MM ja Ingel tegid vanemale vennale muuseas uhked kaardid sünnipäevaks (Ingli kaardil oli miski tegelane, kes meenutas päikest, aga selgus, et see on hoopis inimene, kellel on juuksed püsti peas, sest ta on oma nokamütsi just ära võtnud! MM joonistas dinosaurusi, mis on tema kirg hetkel).

Kooliasjad tekitavad minus õudust, ma pole eriti kusagile jõudnud omadega, 3 intekat on küll kirjas, aga kaks on veel pluss Pr Ameerika Õppejõu aines on kõik asjad tegemata. Saatsin küll kirja, et äkki ma ei peaks seda viimast üldse tegema, sest mahud on kole suured, polnud austet õppejõud midagi ennast koomale võtnud, ikka on tohutult kodulugemist ja lõpuks on vaja 10 lk juhtumianalüüsi kokku kirjutada, seda muidugi inglise keeles. Read olid II semestri esimeses loengus tunduvalt hõrenenud, sest keegi ei ole jaksa nii palju pongestada, 2. aasta õppekava on väga tihe (mitte nagu meil, et peamiselt inglise keel ja arvuti). Ma ei ole siiani suutnud ära otsustada, kas võtta üks draamaaine, mis mulle endale väga meeldiks, kuigi aega ei ole. Kahju muidugi, kui pean loobuma, midagi südamelähedast tahaks ju ka, see väga toetab. Õppekava saab esitada veel kaks päeva, noh, ma siis mõtlen ja kaalun need päevad, mida teha.

Uudist veel niipalju, et MM-il on lõikunud tagumine purihammas, mis on teatavasti jäävhammas. Ja esimene ülemine ka loksub, nii et varsti tuleb see eemaldada. Kooliküpsus sammub lähemale, tahaks vähemalt loota seda. Otsime lapsele "Kukeleegua lood", mida ta lugeda punnitab, ta loeb ju õhtuti ise ette nüüd, kui on õppinud kirjatähti enamvähem soravalt lugema. Jälle meil kergem elu, eksole!

Niisiis, õnne mu pojale ja üleüldse! Alustan töötamist kooli lõpetamise püha ürituse nimel!

Kudzu

Normaalsusest

mina ei tea, kes või mis on normaalne. Meie Simba sööb praegu karbist küpsiseid, tegu on siis meie suure ja toreda kassiga, kes ei tea. On see normaalne, see küpsistega maiustamine? Vist mitte, sest kassid ei söö magusat, nad söövad väidetavalt kala. Samas Simba puhul ma ei imesta millegi üle. Iga anomaalia on tema puhul täiesti tavaline, ta ongi väga kummaline elukas koos kõigi oma hälvetega alates sellest, et ta pissib ainult kamina ees olevale plekkplaadile või et ta käib piparkoogimajalt glasuuri limpsimas. Ehk siis meie süsteemis on ta normaalne. Praegu näiteks pressis ta ennast küpsisekarpi küpsiste otsa ja magab (noh, need olid mitu kuud vanad küpsised ka, las loomake olla!).

Ma olen niimoodi aru saanud, et normaalsed inimesed on alati rahulikud ja rõõmsad. Nad kasutavad minasõnumeid, neil ei ole raske ühtki konflikti ega probleemi lahendada, neil ei ole liigseid emotsioone ja nad ka ei väljenda neid eriti palju ja otse loomulikult ei kaota nad kunagi pead, vaid teevad otsuseid kainelt ja kaalutletult. Neil on targad, intelligentsed ja rahulikud järeltulijad, kellel ka ei ole mingeid probleeme, peale pisukeste ealiste eripärade, mida nende vanemad lahendavad aktiivse kuulamise tehnikaid kasutades mängleva kergusega. Iialgi ei ole neil raskusi ei töökohas ega isiklikus elus, ja kui ongi, siis nad oskavad ka neid lahendada nii, et kõik osapooled ainult võidavad. Lisaks suudab normaalne inimene tunda rõõmu lastekasvatusest, sest see on ju normaalne osa elust, nad oskavad oma aega suurepäraselt planeerida ja leida tasakaalu töö ja isikliku elu vahel ning loomulikult jääb aega ka hobideks. Kuigi nad on pidevalt koos lastega, pakkudes neile head kasvupinnast, on nad ka tööga hõivatud. See pakub neile sama suurt rõõmu kui koristamine, toiduvalmistamine ja muud igapäevased tegevused. Neil on oma abikaasaga suurepärased seksuaalsuhted, abikaasad oskavad üksteisega arvestada ning on alati ausad ja avatud valmis igast oma vajadusest teada andma ning ka teise vajadustele vastama. Ma ei räägigi siinkohal sellest, kui normaalsed suhted neil on oma vanematega ja ämmade-äiadega. Jah, vat selline ongi normaalse inimese kuvand, kui lugeda kasvõi meediaväljaandeid ja vaadata, mida ühiskond aktsepteerib ning õigeks peab.

Olen sunnitud oma häbiks ütlema, et ma pole väga palju selliste normaalsete inimestega kokku puutunud. Ma kahtlustan, et tegelikkuses neid ei eksisteerigi, et see on vaid osa maskeraadist nimega "Normaalne!". Et iga hinna eest tulebki olla normaalne, mis siis sellest, et inimesed on erinevad. Et mõni on emotsionaalsem ja mõni on konfliktsem, et mõni tahab lapsi kasvatada ja mõni tahab tööl käia, et mõni vajab palju isiklikku ruumi ja mõni jällegi seevastu vajab enda ümber 24/7 inimesi. No ei ole sellist normaalset keskmist ju! Mina mõtlen, et inimesed võiksid selle asemel, et pongestada normaalsuse suunas, hoopis õppida aktsepteerima eripärasid ja leppima sellega, et kõik ongi täiesti erinevad. On muidugi omadusi, millega keegi ei pea kohanema, aga siis tuleb ka seda endas aktsepteerida, et jah, vat see inimene mulle ei meeldi, sest... Aga no et suruda kõik ühte raami nagu Simba küpsisekarpi, seda mina lihtsalt ei pea võimalikuks.

Hea on teada, et mina olen lihtsalt üks inimene. On vigu, on häid omadusi, on kõrvalekaldeid keskmisest ja et ma jumala eest ei tea, kuidas on õige. Mul on oma arusaam, mis ja kes on minu jaoks normaalne, elan ise sellega ja lasen ka teistel elada. Mis ei tähenda, et ma ei nuriseks oma abikaasa kallal, kui ta ei viitsi jälle nädalaid pesu masinasse toppida:)

Kudzu - normaalne!

Piirid

ma ei oleks uskunud, et kellegi jutu lihtsalt arvutisse toksimine võib olla nii raske tegevus, et minu piirid töötada teatud intensiivsusega on suht käes. Olen kolm päeva teinud, mis suudan, ja tulemus on see, et mul on õlavööde valus, käed surisevad ja mitte ükski vägi ei pane mind täna rohkem midagi üles kirjutama. Seegi postitus siin on selge ülekohus minu vana kere suhtes, aga ma annaks ikka lugijaile teada, et olen elus. Nii enamvähem.

Kotis on lambapruun lõng ja teised sukavardad. Alustasin uusi kindaid. Järgmise mustriga, aga ikka Kihnu kindad. Lambapruun tuleb ära kerida, ja vot juba järgmised ma teen sellega ja kui enne ää ei koole, siis on võimalik minult kingituseks edaspidi kirikindaid saada. Kinnaste kudumine on minu puhkus, see korrastab mõtlemist ja üleüldse.

Nüüd ma sõna otseses mõttes vangun ülakorrusele magama. Lapsed on trennis, kedagi kodus pole, ma lihtsalt pean korraks puhata saama. Muidu tekib see minu tavaline õhtune seis, et peale sööki tuleb mauhti uni, kuna seedimine on nii energiamahukas protsess, et avasilmi ma sellega enam toime ei tule. See vist ongi vanadus! Saabus jah veits vara, aga kes see küsib!

Kudzu
PS Teksad lotendavad, vööd on ka kõik liiga suured, tuleb: A) uued teksad osta B) uus vöö osta C) õgida (mis on, nagu öeldud, liiga energiamahukas hetkel minu jaoks).

Silmad pahupidi...

ma olen terve päev arvuti taga istunud ja intervjuud transkribeerinud. Lugu on selline, et mul on ainult kaks viiest üles kirjutatud, kuid tähtaeg, mil ma peaksin juhendajale näitama esmast analüüsi, on järgmisel neljapäeval. Heal juhul saan ma selleks ajaks oma intekad arvutisse, kuid et analüüsi kohe raksti teha? No ma ei tea! Ma muidugi adun, et juhendaja on mures, et ma ei lõpetagi sel aastal, sest nagu ma olen siin ennegi öelnud ja pole ka tema eest varjanud, on minu jaoks teema liiga emotsionaalne ja seda negatiivses mõttes. Et ma parem üldse ei kirjutaks, vahetaks üldse teemat ja teeks täiesti teise töö ja mul ei oleks kahju ei raisatud ajast ega muudest ressurssidest. Samas mõistan, et kooli huvi on, et keegi ikka saaks oma töö valmis, isegi selle hinnaga, et tudeng tõmbab endale täiesti ise ja korralikult vee peale oma tööga (et kas pole tore, ma ei oska töötada, ma ei oska seda ja teist ja kolmandat ja üldse mitte midagi), välja arvatud akadeemiline kirjutamine, mida TÜ-s lihtsalt üle mõistuse palju treenitud sai). Sestap pakkus juhendaja välja, et me võiksime kokku saada, et minu emotsioone natuke maha tõmmata. Mis ei ole eriti lihtne korraldada, kuna selleks on vaja hulka aega, minimaalselt 3-4 kuud, aga võib-olla ka rohkem. Sest kahjuks olen ma rohkem kunstnik kui teadlane, kellelt oodatakse külma närvi ja kainet pead. Ja seda ma pean ka edaspidi silmas pidama, sest kui kool läbi saab ehk, siis tuleb asuda tegema mingit tööd ja praegu mulle tundub küll, et ma tahaksin teha asju, mida saabki teha üksinda (kunst ja käsitöö). Olen kindlal veendumusel, et kõik halb siin maailmas sünnib suhtlemisest ja kui ei taha haiget saada, siis lihtsalt ei olegi vaja suhelda. Lõppude lõpuks on mul kõrval perekond ja ju siis sellest peab piisama.

Väki, ma ütlen. Aga noh, teen parem midagi head. Teen süüa. Spagetipannkooke, vaat mida ma teen.

Kudzu

Ahh, milline ilu!

on neis tekkides. Vaata ja imesta!

Maavillane...

mulle meeldib meie oma maavillane lõng. On jah teine selline kare ja karune esmapigul, kuid õige pesuaine ja hea kohtlemine muudavad maavillasest kootud esemed mõnusalt pehmeks ja kehasõbralikuks. Lõngapoodides pakutakse küll väga uhkeid ja imelistes toonides lõngu, samas on rahakott just parasjagu nii õhuke, et ega ei saa kampsunijagu sealt osta. Niisiis olen pühendunud kodumaisele ja ostsin uued kindalõngad turult. Mul on plaanis sinna veelgi minna, sest ehtsat lambapruuni ja lambahalli pakutakse seal ka, aga mul ei olnud hetkel lihtsalt sularaha piisavalt ühes. Linast lõnga ma ei ole leidnud kusagilt. Nüüd siis lubas üks sõber, kes on suhteliselt eakas juba, oma varudest mind natuke toetada. Enda uhked kirikindad kinkisin ma muuseas ära vanema poja pruudile. Need olid mulle suts väikesed ja mõtlesin, et ma saan ju endale iga kell uued kududa. Vanem poiss ööbis pruudiga meie pool ja käis täna ka kinnaste eest tänamas, ta suisa kannab neid, ise nägin! Järelikult läks asja ette.

Poiss oli ühe vana foto lasknud suurendada ja ära raamida. Sellel pildil on tema umbes 5-kuine ja mina noor mamma, 21-aastane. Sõbra poeg kommenteeris seda pilti nii, et sa pole üldse muutunud, mille peale vastasin, et kas tõesti nägin ma juba nii noorelt välja nagu vanamutt! Noormees hakkas selle peale naerma ja ütles, et ega ta ei mõelnud seda! Noh, igal juhul nii on, et vahepealsel ajal mulle kahte nina tõesti juurde ei ole kasvanud, lihtsalt kaalu on rohkem ja juuksed hallid. Kortsud ja muu sinna juurde kuuluv muidugi ka, sest ega elu pole minust möödunud jälgi jätmata.

Selle viimase eest hoolitseb meie pere noorem poeg, kes kühveldab vanaemalt raha kokku nagu katusepakkuja oma kliendilt. Rääkisin eile oma emaga, aga et minu arvamus on talle täiesti tühi koht, siis ilmselt see story jätkub veel pikka aega. Mina kui halb ema ei anna poisile ju nii ehk naa piisavalt raha, seega peab ju vanaema teda toetama, eksole! Minu idee keerata rahakraanid üldse kinni ja väga otseselt selgeks teha, et nii edasi ei saa, ei ole osutunud tõhusaks, sest ema eesmärgiks on igal juhul olla hea ja seda just minuga võrreldes. Ma arvan, et annan alla. Pole mõtet oma energiat suunata sinna, kuhu see kaob nagu põhjatusse auku, seda enam, et energiat polegi. Ema küsis ka, millal ma koolis olen jälle, andsin siis teada, selle peale hakkas ema kohe rääkima, kuidas tal raha ei ole. Andke andeks, ma pole kooliskäimiseks oma emalt kunagi raha küsinud ja peale esimese õppeaasta esimest semestrit pole ta mind selles osas ka toetanud. Loomulikult ei uurinud ta, kuidas mul koolis läheb, kuidas semester lõppes jne. Vahet ju pole, eksju! See-eest on ema vabal ajal hõivatud ühe puudega lapse järelevalvega, kui tolle ema käib poes või kusagil asju ajamas. Tore, kui inimesed teevad head, eriti kui mõelda, et minu õelapsed pole emaga ei tea mis ajast kohtunud või et äkki mul oleks ka bakatöö kirjutamise ajal natuke abi vaja. Teisalt, ma olen harjunud nii elama, et minu tunded, mõtted ja vajadused ei lähe emale korda, mis ei takista mind ootamast, et äkki siiski see kõik ühel ilusalt päeval muutub.

Kulgen nüüd vaikselt edasi, tööd ootavad ja suisa kisendavad tegemise järele. Muidugi ei suutnud ma nädalavahetusel koristada, nii et see on ka veel üks Tegemata Asi, millega tuleb rinda pista. Veel üks Areng või Väljakutse, justkui neid muidu vähe oleks!

Kudzu

Lihtsalt infoks...

sel nädalal on olnud mitmeid uue aasta negatiivsete uudiste tipphetki, nii et ma imestan siiralt, et üldse veel kuidagi vee peal püsin. Samas pole muud teha, kui alla neelata, alla neelata, alla neelata - täpselt nii kaua, kuni veel mahub. Vahel ma mõtlen, et enam ei tohiks ju ruumi olla, aga iga kord selgub, et on veelgi.

Ma tunnen nii suurt vajadust sulguda oma maailma, et kui mul peaks tekkima psüühikahäire, mis seda võimaldab, oleks tegu asjade loogilise käiguga. Mingil hetkel peaks minu aju ju andma signaali, et nüüd on tõesti küllalt. Huvitav, miks seda siiani pole juhtunud.

Mõtted siit ja mõtted sealt...

vahel tuleb üks mõte kusagilt või mõni idee, siis jälle kaob nagu poleks olnudki. Praegune ilmastik mõjub ajutegevusele laastavalt, kuna õhurõhk on väga madal ja seega on minu enda rõhk ka tavapärasest madalam. Joon kohvi ja loodan, et see aitab ning üritan segadust oma peas kuidagi süstematiseerida ja mingeid otsuseid vastu võtta. Kaua ma ikka kulgen stiilis "küll asjad ise paika loksuvad". Mingid asjad ju loksuvadki, aga mõne teise puhul peab ka tegutsema.

Eile õhtul käisin Suures Ostukeskuses, et äkki kuskil müüakse linast lõnga, aga tutkit! St midagi müüdi, aga mitte seda, mis mul vaja oleks. Pean vaatama ka turule, kuigi sealne lõngapood on avatud müstilistel aegadel, nt laupäeval, kui on palju inimesi liikvel, on pood lahti kaks tundi ning ma pean suutma selle kahe tunni sees ennast sinna kohale vedada. Homme on vaja ka koristada, elamine on nagu üks suur seapesa, ilmselt panen mehe ja lapsed ülemist korrust nühkima ja ise sebin all, kus on rohkem tööd.

Eile rääkisin msn-is oma vanema pojaga, kes tuli just vanaema juurest saarelt. Oli teine suht reibas ja lubas täna läbi astuda. Kuna meie pisike poiss on ootamatult saamas 20-aastaseks, siis ma uurisin ka, et mida kinkida või nii. Ja pidin peaaegu toolilt maha kukkuma, kui laps teatas, et ta ei tea, mida ta tahab, kuna tal on kõik olemas. Kujutate ette! Tänapäeva tarbimisühiskonnas leidub inimene, kes kannab second-hand riideid, kellel on vana arvuti ja vana telefon ning kes ei vaja ühtki uut asja, täitsa uskumatu lugu ju! Mõtlesin, et küllap on tal siis olemas see miski, mida raha eest ei saa, ja mis annab talle sisemise tasakaalu ja võime rõõmu tunda olemasolevast. Ütlen ausalt, see teeb kadedaks. Mitte et ma ise ihaldaksin konkreetselt midagi, aga no üht-teist nt raamatuid ju võiks alati rohkem olla (koos raamaturiiulitega muidugi). Pärast vestlesin ka noorema pojaga, vihastasin paar korda, sest tema on see, kellel on pidevalt midagi vaja, kusjuures ta ise ei tahaks nagu üldse panustada. Lapsed on ikka nii erinevad!

Mul on kodus Öökuninganna, legendaarne kaktus, mille virutas mulle kuangi üks väga hea sõber, kes töötas keskkooli ajal kolhoosikontoris koristajana, kus see väärt taime elutses ja kust ühe pisikese poja võtmine oli võimalik. Sellest ajast on möödas nii umbes 23 aastat ning kaktus on kasvanud suureks vidrakaks, mitmeid kordi ka õitsenud, kuid minu emale ta enam ei meeldinud mingil põhjusel ja et päästa taim prügkasti sattumast, tõin ma ta suvel enda juurde. Istutasin kaktuse ilusti ümber ning tänutäheks on ta endale uue poja külge kasvatanud. Seda, kas ta õitsema hakkab, ma veel ei tea, eks seda näitab suvi. Jah, kaktused kasvavad mul ilusti, aga orhideedest pole peale talve küll eriti midagi järel. Üldse on mul rekordarv lilli välja läinud, sest ma polnud sügisel suuteline nende eest hoolitsema. See-eest need, kes on ellu jäänud, kasvavad ilusti ja ma võin neid soojalt soovitada inimestele, kes tahaksin endale lilli, kuid kel pole eriti aega nendega tegeleda.

Nii et nüüd ma lähengi ja annan oma lilledele juua, sest aeg tiksub ja mul on ees veel viimane intervjuu täna, pean hakkama ettevalmistusi tegema.

Tervitades

Kudzu

Süsteemiarendus II

vaatan mina praegu ÕIS-si ja mõtlen, et kes oli see vaimupuudega infotehnoloog, kes selle haige süsteemi genereeris? Tundub, et minul jääb sel semestril üldse ainetesse regamata, sest ma tõesti ei saa aru, kuidas seda teha. Vähe sellest, ma ei tahagi aru saada, sest eelmine, väga lihtne ja väga loogiline süsteem on silme ees. Mis kuradi tõstutundlik? Mis tingimus? Mis väärtus? Miks pean mina kulutama oma väärtuslikku aega mingi jura selgekstegemise peale? Meie hr Rektor teeb täiesti õigesti, et ta rohkem ei kandideeri, sellest käkist, mille ta lõpetuseks kokku keeras, piisab veel hulgaks aastateks.

Mida tähendab õppejõu kastikese juures olek valik: 1)võrdub 2) ei võrdu - kas õppejõud võrdub programmi osaga? Kas õppejõud ei võrdu ainega? Kas aine võrdub programmeerija ajurakkude arvuga, mis tal selle saasta tootmiseks kasutada oli? Ja palun ärge tulge mulle rääkima, et see on nii tore programm. See on tühine, halvasti väljakukkunud käkerdis, kus näiteks ainuüksi õppekava lisamise juhendis on 37 punkti ja see ON HAIGE. Niimoodi siis.

Kudzu

Segane värk...

on minu õpingutega. Ühest küljest tundub, et ma võiksin teoreetiliselt olla võimeline lõpetama, sest vajadusel suudan ma väga kiiresti töötada ja siiani on elu näidanud, et asjad saavad tehtud, kasvõi uneaja arvelt. Teisalt on meie õppekava olnud pidevates muutustes ja kõige selle tulemusel ei reganud ma eelmisel aastal nt supervisiooni ja praktika II-ga oli ka mingi segadus(ma ei tulnud selle peale, et sinna peab ka regama), ja eks ma pean siis nüüd selle vea parandama. Teiseks on meil vaja osaleda eriseminaris, mis on pandud II kursuse tunniplaani ja mida annab nende kursuse juhendaja. Mina leian, et meie kursa eriseminar võiks siiski olla meie kursa inimestele, koos meie juhendajaga. Eks ma homme alustan kirjavahetusega, kuna eriseminar on tunniplaanis väga huvitavatel aegadel neljapäeviti ja reedeti. Ja et minul on koolipäevad kolmapäevani ning neljapäevad olen planeerinud üldse praktika tegemiseks, sest õppenädalatel olen koolis justnimelt nädala alguses. See ajab mind tigedaks, ausalt! Meid nagu ei eksisteerikski, oleme juba ammu maha kantud ja kõrvale visatud kui lootusetud. Kui ma oma aineid tehtud ei saa, siis ei ole võimalik lõpetada, eksju. Huvitav, kas tõesti kellelgi ei teki küsimust, kuidas haridusministeeriumi tädid ja onud suhtuvad sellesse, kui nominaalajaga lõpetajaid ühel aastal on 2 või pole sedagi. Aga noh, mina annan endast parima igal juhul, sest praktika III tuleb teha ja kohustuslikud ained tuleb võtta, lõpetan ma siis või ei lõpeta, ja mis ma ikka teha saan, kui ongi sellised segased ajad või et meie kursus koosneb nähtamatutest inimestest.

Muidu on kõik tore, aga ma olen kohutavalt väsinud. Täna pole õhurõhku ka, eks siis seepärast. Kuna perearst on mind terveks tunnistanud, siis ma ei hakka hoolimata jätkuvast kaalulangusest ja väsimusest teda tülitama. Lihtsalt jälgin mängu, kuniks aega antud on.

Kudzu