küsis minult tänaval kord vanaproua, kellega ma olin eelnevalt kümneid kordi kokku puutunud ja kelle kohta arvanud, et tegu on dementse vanainimesega, mida ei tahtnud kuidagi uskuda minu kolleeg, kelle vastutusalasse asi kuulus. Eks tal olid omad põhjused, miks ta ei tahtnud kuulda ega näha sümptomeid, mis lausa kisendasid tähelepanu järele. Selleks hetkeks, kui me vanaprouaga tänaval kohtusime, oli mammi unustanud minu näo ja nime ning ei ilmutanud nädalapäeva küsides mitte mingeid äratundmise märke. Mnjaa, paneb mõtlema, eksole. Eriti kui laual on paks kohustusliku kirjanduse kategooriasse kuuluv "Psühhiaatria", milles on põhjalikult kirjeldatud kõikvõimalikke vaimse tervise häireid, mida saab edukalt endale külge pookida, eriti peale vastava peatüki lugemist. Noh, esimesed sada lehekülge andsid mulle kinnitust, et skisofreeniat ma ei põe, ja kui peaksingi ootamatult haigestuma (naistest teatud osa haigestub peale menopausi, kuna östrogeen pidavat kaitsma skisofreenia tekkimise eest nagu ma aru sain), siis prognoos oleks küllalt hea. Järgmine suurem peatükk oli depressioonist ning kui ma siis lugesin sümptome, siis ma sain aru, et mul ikka oli oktoobris-novembris tõsine ja raskekujuline deprekas, mis muide kordub aastast aastasse sügiseti. Ma ei saa aru, kuidas minu perearst suutis ingoreerida nii selget probleemi ja ma ju isegi ütlesin välja kaks olulist asja: väsimus, kaalulangus, sh emotsionaalne väsimus. Miks ta mind edasi ei uurinud või ei ravinud, Jumal ise teab, aga õnneks möödub depressioon ka ilma ravita, ja õnneks suutsin ma oma mehele selgeks teha, et järgmisel korral tuleb mind vedada arsti juurde. Inimene, kes kannatab sügava masenduse käes, on reeglina nii jõuetu, et ta ei jaksa hakata ise abi otsima, mina näiteks ei suuda isegi kellelegi helistada, et oma kurbust välja elada. Need, kes seda teevad, pole ilmselt veel nii sügavas masenduses või on neil mõni muu tõbi, millega lihtsalt kaasnebki teatud depressiivsus.
Nojah, kui ma nüüd jõuan dementsuse peatükini, võib juhtuda, et leian ka sealt endale sobiva jupi, kes teab. Isiksusehäirete peatükist aga kindlasti. Sest kes meist poleks natuke kummaline ja natuke häirunud. Peaasi muidugi, et häirumine ei põhjustaks kannatusi meie lähedastele. Ma alati imestan Kati Murutari üle, kes oma eraelulist infot süüdimatult mööda maailma laotab. Kuidas tunnevad tema lapsed end olukorras, kus nende ema elu on pidevalt kõigi silme all. Aga ju siis mõni inimene vajab maailma tähelepanu niisugusel määral, et see käib üle mõistuse enamikule teistele ja eks seegi ole miskine häire, mida inimkond ei suuda või ei pea vajalikuks ravida.
Kudzu


