Segane värk...

on minu õpingutega. Ühest küljest tundub, et ma võiksin teoreetiliselt olla võimeline lõpetama, sest vajadusel suudan ma väga kiiresti töötada ja siiani on elu näidanud, et asjad saavad tehtud, kasvõi uneaja arvelt. Teisalt on meie õppekava olnud pidevates muutustes ja kõige selle tulemusel ei reganud ma eelmisel aastal nt supervisiooni ja praktika II-ga oli ka mingi segadus(ma ei tulnud selle peale, et sinna peab ka regama), ja eks ma pean siis nüüd selle vea parandama. Teiseks on meil vaja osaleda eriseminaris, mis on pandud II kursuse tunniplaani ja mida annab nende kursuse juhendaja. Mina leian, et meie kursa eriseminar võiks siiski olla meie kursa inimestele, koos meie juhendajaga. Eks ma homme alustan kirjavahetusega, kuna eriseminar on tunniplaanis väga huvitavatel aegadel neljapäeviti ja reedeti. Ja et minul on koolipäevad kolmapäevani ning neljapäevad olen planeerinud üldse praktika tegemiseks, sest õppenädalatel olen koolis justnimelt nädala alguses. See ajab mind tigedaks, ausalt! Meid nagu ei eksisteerikski, oleme juba ammu maha kantud ja kõrvale visatud kui lootusetud. Kui ma oma aineid tehtud ei saa, siis ei ole võimalik lõpetada, eksju. Huvitav, kas tõesti kellelgi ei teki küsimust, kuidas haridusministeeriumi tädid ja onud suhtuvad sellesse, kui nominaalajaga lõpetajaid ühel aastal on 2 või pole sedagi. Aga noh, mina annan endast parima igal juhul, sest praktika III tuleb teha ja kohustuslikud ained tuleb võtta, lõpetan ma siis või ei lõpeta, ja mis ma ikka teha saan, kui ongi sellised segased ajad või et meie kursus koosneb nähtamatutest inimestest.

Muidu on kõik tore, aga ma olen kohutavalt väsinud. Täna pole õhurõhku ka, eks siis seepärast. Kuna perearst on mind terveks tunnistanud, siis ma ei hakka hoolimata jätkuvast kaalulangusest ja väsimusest teda tülitama. Lihtsalt jälgin mängu, kuniks aega antud on.

Kudzu