Uunikum

meie auto nimelt. Sõidame suvest alates poollahtise esiaknaga, kuna akna elektroonika ei tööta juba enam ammu ja keegi ei oska seda ka parandada. Aken on teibiga kiletatud, et tuul sõidu ajal kõrvu peast ei imeks. Bensiinipaagi kaas seisab ka teibiga kinni, kuna on lahti roostetanud ja ei püsi enam muud moodi auto küljes. Positiivne kogu loo juures aga on see, et meie romu on vähemalt siiani käivitunud iga ilmaga, ei heiduta teda kuumus ega jäine külm, sõidab ikka, mis siis, et paari aasta pärast võib juhtuda, et istud autosse, haarad rooli ja kõik plekid vajuvad ümbert laiali, nii et istudki oma toolil, rool peos ja naudid ümbruskonda kõige vahetumal moel. Õnneks oleme me mehega piisavalt boheemlased, et end teibitud uunikumi rülgest väljanägemisest mitte heidutada lasta. Vahel on kasulik olla teistmoodi inimene!

Külmapoisid istuvad oksal reas ja kõlgutavad jalgu. Tundub, et täna oli tibake soojem, kuigi jah, kõva külmaga peale vihmasadu ja soojakraade on natuke raske harjuda. Õnneks on teine korrus hulga soojem, kui esimene, nii et saab käia käsi soojendamas, kui all väga külm hakkab. Ingel natuke köhib, aga meil on kasulikum teda hoidja juurde viia, sest seal on vähemalt soojad põrandad ja pole vaja kodus kahe kampsuni ja kolme paari sokkidega istuda. Meie lapsed on muidugi külmaga harjunud aastate jooksul ja omast kohast on selline karastamine ju ka tervislik, kuigi tunnistan ausalt, et mulle meeldiks elada nii, et poleks vaja käia riides nagu kubujuss ja ööpäevaselt kütmist harrastada.

Varusime sügisel kõvasti puid ja olime kindlad, et saame kevadeni hakkama. Aga võta näpust - puud on enamvähem otsas ja uued juba ka õue peal hunnikus. Kahjuks ei saanud kuivi puid, saime märgi, soodsama hinnaga ka, ja kasepuu õnneks põleb märjana, kuigi ei taha hästi süttida. Noh, veebruar on igatahes juba poole peal ja ma olen päris kindel, et ega kevad tulemata jää, vast saame ikka soojade saabumiseni praeguste varudega hakkama.

Meie aias elab kaks oravat, kes aeg-ajalt mööda puid hüplevad ja meile kõigile rõõmu valmistavad. Mõtlesime, et ostame oravatele pähkleid ja minu nurina peale, et pähklid on kallid, vastas abikaasa, et ega ei saa ju selle tõttu lasta oravatel nälgida, et miski kallis on. Nojah, kui toiduraha otsa saab enne kuu lõppu, eks siis tuleb oravate juurest käia pähkleid virutamas! Igal juhul on oravad armsad ja muhedad loomakesed, kes annavad meie suurele ja metsikule aiale võlu ainult juurde ning et neid on kaks, siis on ehk lootust ka pisikesi oravaid näha.

Kudzu