Normaalsusest

mina ei tea, kes või mis on normaalne. Meie Simba sööb praegu karbist küpsiseid, tegu on siis meie suure ja toreda kassiga, kes ei tea. On see normaalne, see küpsistega maiustamine? Vist mitte, sest kassid ei söö magusat, nad söövad väidetavalt kala. Samas Simba puhul ma ei imesta millegi üle. Iga anomaalia on tema puhul täiesti tavaline, ta ongi väga kummaline elukas koos kõigi oma hälvetega alates sellest, et ta pissib ainult kamina ees olevale plekkplaadile või et ta käib piparkoogimajalt glasuuri limpsimas. Ehk siis meie süsteemis on ta normaalne. Praegu näiteks pressis ta ennast küpsisekarpi küpsiste otsa ja magab (noh, need olid mitu kuud vanad küpsised ka, las loomake olla!).

Ma olen niimoodi aru saanud, et normaalsed inimesed on alati rahulikud ja rõõmsad. Nad kasutavad minasõnumeid, neil ei ole raske ühtki konflikti ega probleemi lahendada, neil ei ole liigseid emotsioone ja nad ka ei väljenda neid eriti palju ja otse loomulikult ei kaota nad kunagi pead, vaid teevad otsuseid kainelt ja kaalutletult. Neil on targad, intelligentsed ja rahulikud järeltulijad, kellel ka ei ole mingeid probleeme, peale pisukeste ealiste eripärade, mida nende vanemad lahendavad aktiivse kuulamise tehnikaid kasutades mängleva kergusega. Iialgi ei ole neil raskusi ei töökohas ega isiklikus elus, ja kui ongi, siis nad oskavad ka neid lahendada nii, et kõik osapooled ainult võidavad. Lisaks suudab normaalne inimene tunda rõõmu lastekasvatusest, sest see on ju normaalne osa elust, nad oskavad oma aega suurepäraselt planeerida ja leida tasakaalu töö ja isikliku elu vahel ning loomulikult jääb aega ka hobideks. Kuigi nad on pidevalt koos lastega, pakkudes neile head kasvupinnast, on nad ka tööga hõivatud. See pakub neile sama suurt rõõmu kui koristamine, toiduvalmistamine ja muud igapäevased tegevused. Neil on oma abikaasaga suurepärased seksuaalsuhted, abikaasad oskavad üksteisega arvestada ning on alati ausad ja avatud valmis igast oma vajadusest teada andma ning ka teise vajadustele vastama. Ma ei räägigi siinkohal sellest, kui normaalsed suhted neil on oma vanematega ja ämmade-äiadega. Jah, vat selline ongi normaalse inimese kuvand, kui lugeda kasvõi meediaväljaandeid ja vaadata, mida ühiskond aktsepteerib ning õigeks peab.

Olen sunnitud oma häbiks ütlema, et ma pole väga palju selliste normaalsete inimestega kokku puutunud. Ma kahtlustan, et tegelikkuses neid ei eksisteerigi, et see on vaid osa maskeraadist nimega "Normaalne!". Et iga hinna eest tulebki olla normaalne, mis siis sellest, et inimesed on erinevad. Et mõni on emotsionaalsem ja mõni on konfliktsem, et mõni tahab lapsi kasvatada ja mõni tahab tööl käia, et mõni vajab palju isiklikku ruumi ja mõni jällegi seevastu vajab enda ümber 24/7 inimesi. No ei ole sellist normaalset keskmist ju! Mina mõtlen, et inimesed võiksid selle asemel, et pongestada normaalsuse suunas, hoopis õppida aktsepteerima eripärasid ja leppima sellega, et kõik ongi täiesti erinevad. On muidugi omadusi, millega keegi ei pea kohanema, aga siis tuleb ka seda endas aktsepteerida, et jah, vat see inimene mulle ei meeldi, sest... Aga no et suruda kõik ühte raami nagu Simba küpsisekarpi, seda mina lihtsalt ei pea võimalikuks.

Hea on teada, et mina olen lihtsalt üks inimene. On vigu, on häid omadusi, on kõrvalekaldeid keskmisest ja et ma jumala eest ei tea, kuidas on õige. Mul on oma arusaam, mis ja kes on minu jaoks normaalne, elan ise sellega ja lasen ka teistel elada. Mis ei tähenda, et ma ei nuriseks oma abikaasa kallal, kui ta ei viitsi jälle nädalaid pesu masinasse toppida:)

Kudzu - normaalne!