küsis minult tänaval kord vanaproua, kellega ma olin eelnevalt kümneid kordi kokku puutunud ja kelle kohta arvanud, et tegu on dementse vanainimesega, mida ei tahtnud kuidagi uskuda minu kolleeg, kelle vastutusalasse asi kuulus. Eks tal olid omad põhjused, miks ta ei tahtnud kuulda ega näha sümptomeid, mis lausa kisendasid tähelepanu järele. Selleks hetkeks, kui me vanaprouaga tänaval kohtusime, oli mammi unustanud minu näo ja nime ning ei ilmutanud nädalapäeva küsides mitte mingeid äratundmise märke. Mnjaa, paneb mõtlema, eksole. Eriti kui laual on paks kohustusliku kirjanduse kategooriasse kuuluv "Psühhiaatria", milles on põhjalikult kirjeldatud kõikvõimalikke vaimse tervise häireid, mida saab edukalt endale külge pookida, eriti peale vastava peatüki lugemist. Noh, esimesed sada lehekülge andsid mulle kinnitust, et skisofreeniat ma ei põe, ja kui peaksingi ootamatult haigestuma (naistest teatud osa haigestub peale menopausi, kuna östrogeen pidavat kaitsma skisofreenia tekkimise eest nagu ma aru sain), siis prognoos oleks küllalt hea. Järgmine suurem peatükk oli depressioonist ning kui ma siis lugesin sümptome, siis ma sain aru, et mul ikka oli oktoobris-novembris tõsine ja raskekujuline deprekas, mis muide kordub aastast aastasse sügiseti. Ma ei saa aru, kuidas minu perearst suutis ingoreerida nii selget probleemi ja ma ju isegi ütlesin välja kaks olulist asja: väsimus, kaalulangus, sh emotsionaalne väsimus. Miks ta mind edasi ei uurinud või ei ravinud, Jumal ise teab, aga õnneks möödub depressioon ka ilma ravita, ja õnneks suutsin ma oma mehele selgeks teha, et järgmisel korral tuleb mind vedada arsti juurde. Inimene, kes kannatab sügava masenduse käes, on reeglina nii jõuetu, et ta ei jaksa hakata ise abi otsima, mina näiteks ei suuda isegi kellelegi helistada, et oma kurbust välja elada. Need, kes seda teevad, pole ilmselt veel nii sügavas masenduses või on neil mõni muu tõbi, millega lihtsalt kaasnebki teatud depressiivsus.
Nojah, kui ma nüüd jõuan dementsuse peatükini, võib juhtuda, et leian ka sealt endale sobiva jupi, kes teab. Isiksusehäirete peatükist aga kindlasti. Sest kes meist poleks natuke kummaline ja natuke häirunud. Peaasi muidugi, et häirumine ei põhjustaks kannatusi meie lähedastele. Ma alati imestan Kati Murutari üle, kes oma eraelulist infot süüdimatult mööda maailma laotab. Kuidas tunnevad tema lapsed end olukorras, kus nende ema elu on pidevalt kõigi silme all. Aga ju siis mõni inimene vajab maailma tähelepanu niisugusel määral, et see käib üle mõistuse enamikule teistele ja eks seegi ole miskine häire, mida inimkond ei suuda või ei pea vajalikuks ravida.
Kudzu
5 kommentaari:
Huvitavad teemad! Mu laste isal on kunagi diagnoositud isiksusehäire, ma pole sellest siiani õieti aru saanud, milles see siis seisnes. Mitte, et ta veider poleks. On küll. Aga ma tean nii palju veidraid inimesi, kellel seda diagnoosi pole. Misasi õieti on isiksusehäire ja milline on inimene, kellel seda pole?
Iseenda iseärasustest on ka hea teadlik olla. Mul on korra diagnoositud depressioon, sain ravigi. Nüüd vaatan tollaste mõõdupuude järgi (tuletan testiküsimusi meelde jne), mis seisus olen ja kas see on säilitamist väärt või vajab kiiret abi. Siis ma enam ei teadnud, et ennast võib ka teistmoodi tunda. Nüüd ma mäletan seda.
Dementsus... no mälu kaob küll kohutava kiiruga, võõramaid inimesi ei tunne enam alati ära. Sõnade mälu on väga kehvaks läinud - eriti nimede osas, ka võõrsõnad kaovad tundmatusse, kahjuks ka meie omakeelsed sõnad. Nagu oleks insuldi üle elanud... Muid sümptomeid vist väga veel pole. Eks mul ole veel natuke aega ka korraliku vanaduseni ja nõtruseni, ma loodan.
oh, ma arvan, et mul on ka mingi isiksusehäirekene, aga vähemalt seni olen ma sellega kuidagimoodi toime tulnud. Ma arvan, diagnoosini jõuavadki sellised asjad siis, kui inimene enam väga silmnähtavalt toime ei tule - või kui ta ise abi palub.
Dementsus on pärilikkusega seotud, minu emapoolsed sugulased on selle all pea kõik kannatanud. Hea ja tore aga on see, et dementsust on raske taluda peamiselt lähedastel, kardetavasti ühel hetkel haiguse all kannatav kodanik ise niiväga enam ei saa aru, mis toimub, ja see teda ka ei kurvasta.
Isiksusehäire puhul on probleeme ainult siis, kui väändunud omadused takistavad tema elu ja suhteid, kui tekivad tõsised probleemid. Muidu pole vahet, oleme kõik rohkemal või vähemal määral keered:)
selle deprekaga ongi nii, et takkajärgi saad aru, mis seisus sa küll olid. mina sain näiteks nii aru, et leidsin stressorite nimekirja, ja et kui 2-3 juba täppi läheb ja on aasta jooksul toimunud, siis on suur tõenäosus depressiooniks. MInul tuli siis elukoha vahetus, lapse sünd ja töölt ära tulemine, kooli lõpetamine, mehel töökoha vahetus ja vist veel midagi enam täpselt ei mäleta, igatahes siis sain aru, et see oligi kõik kokku üks sünnitusjärgne depressioon. Et kui ise sees oled selles tundes, siis on ikka raske aru saada ja samme ette võtta.
Noh, ma sain sügisel tegelikult suurepäraselt aru, et midagi on väga valesti. Ma normaalselt ei kaota nelja kuuga 13 kilo kaalu. Ja ei nuta vahetpidamata. Ja ei lama voodis tekk üle pea tundide kaupa. Aga kuna depressioonis olles tekib ka väga sügav ükskõiksus oma isiku vastu, tekib tunne, et olekski parem surra (mida ma planeerisin ka tegelikult, olid olemas vahendid ja koht ja aeg), siis juba see iseenest ei pane kuhugi arstile pöörduma.
Noh, ma olen ju legendaarne selles osas, et mida õudsamalt ma end tunnen, seda rohkem komplimente mulle pillutakse a la "küll sa näed hea välja!". Küllap see on mingi kaitsemehanism teistel - mitte näha seda, mida tegelikult on võimatu ignoreerida. Ja et see ju aitab ka vaatajat - teine ei saagi võtta vastutust minu depressiooni eest, ta kaitseb enda ego, mis on igati normaalne. Sest kui mina peeglisse vaatan, siis see vananenud, paberõhukese ekseemist vaevatud naha ja hallinevate juustega inimene kohe kindlasti ei näe hea välja.
Postita kommentaar