Pinnuks silmas

ei ole küttepinnud kellelegi. Ei tootjale ega tarbijale. Meile saabus täna 10 ruumi kasepindu, no nii ilusad jämedad pinnud, et kasvõi söö. Meie abikaasaga loopisime nad kohe ka kuuri varju alla, kuna pinnud pole päris kuivad, on poolkuivad. Hind oli ka sellevõrra odavam, ja kuna kask põleb ka märjana, siis ei olegi kuivusest probleemi. Kusjuures nii suurt 10 ruumi pole ma enne näinud, tavaliselt on olnud kuidagi väiksemad kuhjad ja pisemad pinnud ka.

Arvutasime välja, et meie maja igakuine küttekulu pindudega küttes tuleb 1000 krooni kuus. Olgem ausad - see on kahekordse maja kütmiseks ikka väga soodne hind.

Noh, Külmavana, meid sa enam ei hirmuta!

Kudzu

PS Pigem hirmutab mind, kust saada puuduolev kooliraha. Aga teisest küljest - küll saab! Alati on saanud.

Praktikalee...

praktikalee, tuleks mul hüüda, aga selle asemel hüüan ma:"Tule taevas appi!". Esiteks kasvõi seepärast, et meie praktikakorraldus tekitab minus priskeid küsimärke, alates sellest, et meil puudub võimalus grupisupervisiooniks ("aga teie õppekava muudeti ja enam pole ette nähtud!"nagu teatas meie sekretär, unustades tõsiasja, et muudetagu mida tahes, meil on õigus lõpetada selle õppekava järgi, mis kehtis meie vastuvõtmisel), teiseks pole siiani teada, kes on meie suuna juhtiv õppejõud ehk see kodanik, kellega koostöös tekitatakse praktikaplaan, kellega saab rääkida, kui on probleeme jne. Keegi ei tea ja mina ka ei tea, ning ütlen ausalt, olen ka surmani väsinud koolis näpuga järge ajamast, et mis ja kes ja kus. See ei ole üliõpilase ülesanne.

Hullem lugu on praktikakohaga. Minu sisetunne ütleb, et K kool ei ole hea koht. Meie draamaõppejõud kinnitas, et meid oodatakse, aga kogu personal tegi näo, et nad pole kuulnud ega näinud ei meie koolist ega meist. Eriti pikantseks muudab kogu loo tõik, et nende oma töötaja õpib meie magistriõppes, kes võiks ju teoreetiliselt olla kursis sellega, mis kool ja mis eriala meil on, kas pole? Aga arvestades, et see tibi ei teadnud isegi seda, et teraapiasessiooni tavapikkus on 45 minutit ja lastega töös 30 minutit (punnitas silmi ja väitis, et neil magistris küll nii ei ole, huvitav, huvitav - õppejõud on nagu samad!), mida siis temast ikka tahta. Õiget tütarlast ei olnud tööl ja see asendustibi ei olnud nii palju ka vaevaks võtnud, et oleks meie praktikajuhendi läbi lugenud, mille mina neile saatsin.

Kõik minu ponnistused selgeks teha, et meil on suures osas vaatluspraktika, jooksid liiva, sest neil magistris on ju hoopis teine praktika! Kui ma ütlesin, et meil on ette nähtud tutvumine organisatsiooni kui sellisega sh igasugu dokumentidega, mis asutuse tööd reguleerivad, teatas tibi, et me võime seda ju lugeda netist! Et nagu mina loen netist ja juhendaja paneb aga praktikapäevikusse allkirja selle kohta, et ma kodus võrku kasutan. Ja praktikat saaks teha ainult õhtuti ja nädalavahetusel, kui suurem osa personalist on kodus kotil. Ja mingit võimalust teha personaliga tööd ei ole, sest "keegi ei ole huvitatud, kuna meil on nagunii kohustuslik supervisoon ja mitte keegi ei tule siia väljaspool tööaega mingit loovtantsu või muud asja tegema!". Ja lõpetuseks, kui ma küsisin, kas koolil on ka endal mingeid vahendeid, mida saaks kasutada, käratas tshikk mulle, et see on TEIE huvi teha praktikat ja ise vaadake, kust te midagi saate. Koolil seega siis huvi puudub täielikult. Selle neiuga vestlemine oli sama mis peaga müüri lõhkuda ja ma mõtlen õudusega, et kas see inimene ikka tõesti tahab saada terapeudiks? Ma ei soovitaks, tõesti ei soovitaks.

Võimalik, et õige tibi oleks asjalikum, võimalik, et meie kommunikatsiooni takistas asjaolu, et neiu magistrand ei olnud suvatsenud praktikajuhendit läbi lugeda, Võimalik, et seal on tegelikkuses nii tore ja vahva jne. Aga meie kooliõega igatahes leidsime, et sinna majja me praktikale ei lähe, tema tunded olid sama halvad nagu minul. Nüüd tuleb mul leida teine koht, punkt üks, ja punkt kaks - K-koolile ära öelda, et sellistel tingimustel kahjuks ei pea mina võimalikuks praktikat sooritada, sest: vaatluspraktika nõuab tööpäevadel ja tööaegadel kohalviibimist, teiseks ei ole mina nõus nädalavahetustel mingit praktikat tegema, selleks on mul planeeritud muud ajad, kolmandaks on minu eesmärk töötada ka personaliga, sest ma plaanin kirjutada oma baka loovteraapiate kasutamisest läbipõlemise ennetamises sotsiaaltöötajate (õpetajate, kasvatajate jne) sihtrühmas ning seega ma otsin kohta, kus inimesed oleksid rohkem motiveeritud ja valmis ka praktikantidega koostööd tegema, mitte neid nö taluma oma majas.

Kusjuures ma suurima naudinguga lähen ja kitun meie draamaõppejõule, mismoodi meisse koolis suhtuti ja kuidas see tibi meiega vestles. Ei kavatse seda küll niisama jätta.

Aga pole hullu, terve suvi on aega praktikat teha ja olgem ausad, tuleb ikka valida koht, kus endal ka hea tunne tekib.

Onju!Kudzu

Ometi kord ...

hakkab vaikselt soojemaks minema. Õhurõhk langeb ja temperatuur tõuseb, jee! On lootust, et kütmine ei ole õige pea meie pereelu ainumas sisu. Praegu on küll põhiliselt kaks asja - keskküttekatla nuumamine ja pidev toiduvalmistamine, et külmas toime tulla, aga tegelikult tahaks lastega joonistada, maalida ja voolida ning teha käsitööd, eriti kui arvestada, et mul on paar päeva veel koolivaheaeg.

Eile õnnestus meil leida puudemüüja, kellelt on võimalik nii enam-vähem kuivi kasepinde osta nii enam-vähem normaalse hinna eest. Karm reaalsus on aga see, et raha tuleb mul võtta oma semestritasu summadest. Teisalt - peale vaikelt koolemist külma kätte ei oleks minust nagunii kooli minejat, seega tuleb teha valikud, mis on vajalikud ellujäämiseks.

Mina olen teada-tuntud sohvapede! Kui ma ikka sodikas normaalset sohvat näen, siis hakkab peas kohe formeeruma mõte, millisesse tuppa see sohv ikka ära mahuks, kust leida raha sohvi ostmiseks ja kuidas oma mehele auk pähe rääkida, et see sohva on äraütlemata vajalik. Eile leidsin umbes 600 eeguga väga heas korras voodi, millel on ka otsad ja tagumine serv, voodil mõnusad paksud padjad nii põhja peal kui seljatoe ees, padjakatteid saab ära võtta ja pesta ning üleüldse näeb voodi väga kena välja. Asjalood olid sellised, et meie Ingel magas siiani titevoodis, millel üks külg oli maha võetud. See voodi oli kitsas ja kipakas ja igal öösel peaaegu laps vigises, sest tal ei olnud voodis enam ruumi. Nii küpses minu peas plaan, et ostame sodikast voodi MM-ile, MM-i pikendatava lapsevoodi anname Inglile, Ingli voodiga saab ahju kütta, lastetoa sohva viime alla ja oleme kõik rõõmsad. Nii tegimegi - ja üldse ei läinud kaua, et mehele voodiostuks auk pähe rääkida! Nüüd on mul kodus täitsa uudne interjöör jälle, mis teha, kui kodukujundus on mulle sama vajalik kui õhk hingamiseks. Kui ma ikka kord aastas ei saa mingeid tube ümber tõsta, siis on jamasti. Hea, et tube on selleks piisavalt!

Tervitades

Kudzu

Hirm või väljakutse?

Eile tuli sõbraga jutuks, missugused on meie hirmud. Tema omadest ma siinkohal ei pajata, räägin enda hirmudest. Esiteks muidugi kõrgusekartus, mis on minuga kaasas käinud juba varajasest lapsepõlvest ja kuidas ma ka ei mõtleks, mingit ratsionaalset seletust asjale ei ole. Viimati tabas mind paanikahoole sarnanev hirmulaine Vana-Vastseliina vaatetornis, kuhu ronisin ja see oli üpriski kole kogemus. Ma sain üles küll ja kuidagi seal oldud, aga nt Tartu Botaanikaaias teise korruse tasemele imelikule metallvõrgust mademele ma ronitud ei saanud, jalad ei olnud nõus liikuma, süda peksis, hingata ei saanud jne - tulin selg ees tagasi, ja rohkem pole proovinud.

Lisaks kardan ma oma laste elu ja tervise pärast, kardan, et olen mingeid asju valesti teinud, kardan olla rumal jne jne jne, aga need on natuke mõistlikumad hirmud, millel on olemas ka mingi alus.

Novot, ja siis kesk vestlust torkas mulle pähe, et ma ei karda neis olukordades, kus ma võtan situatsiooni kui väljakutsele vastamist. Ma ei karda teha eksameid (hinde ootamise ajal kardan küll, jah), ma ei karda ajada latti kõrgeks ja teha asju, mida ei ole justkui võimalik teha jne. Ühesõnaga - kui ma muudan fookust, siis kaob hirm ära. Ja kui pole hirmu, siis võib saada ka väga häid tulemusi, hirm ainult pärsib ja muudab inimese liikumatuks mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mõtlemise ning loovuse osas - kui on hirm, suudad mõelda põhiliselt vaid hirmu allikale. Ja otse loomulikult võib hirm muuta mõned inimesed vastupidiselt väga liikuvaks (võitle või põgene!), mis tähendab, et nad lihtsalt lasevad jalga või loobuvad hirmutavate situatsioonidega tegelemast. Nii et asendagem oma hirmud väljakutsetega ja elu tundub palju meeldivam (mitte et ma seda nüüd ise nii väga oskaks, ma olen ikka rohkem nagu teoreetik).

Eile tegin ära selle semestri viimase eksami, arvuti töövahendina, hinde sain kohe teada - A. Suure ähmiga unustasin arvutist oma töö maha kustutada, aga noh, eks nad ise seal ka kustutavad tudengite töid. Ma olin teistega võrreldes kindlasti paremas seisus, sest nt Excelit õppisin ma TÜ-s söögi alla ja söögi peale, ja võib öelda, et ära õppisin! Kui ei kasuta mingi aeg, siis kohe ei tule kõik meelde, aga üsna lühikese aja järel on oskused taastunud. Loovtantsu hinde sain ka teada, jällegi A. Ise olen rahul nagu vana troll, sest minu praktikaaruanne 23 lk ingliskeelset teksti oli juba keele mõttes suur saavutus, rääkimata praktika läbiviimisest (täiesti ausalt 20h, pluss aeg harjutuste väljamõtlemiseks, muusika leidmiseks, osade harjutuste läbiproovimiseks jne) ja tundide protokollimisest. Aga hakkama sain ja nüüd tuleb nuputada, kuidas saada käima uus rühm. Kui kellelgi on sõpru, kes tahaksid soodsa hinnaga õppida uutmoodi liikuma, saada nalja ja tunda rõõmu iseenda ning teiste seltskonnas, andke teada.

Tänane päev on mul puhkepäev, homme lähen paktikakohta üle vaatama, reedel tööle. Esmaspäevast olen jälle koolis, sest uus semester on kohe-kohe algamas. Poolteist aastat veel!

Kudzu

Rongaema...

"Miks sina hommikuti magad ja öösel üleval oled?" küsis minult täna MM. Ma ei jõudnud veel vastata, kui ta lisas, et tädi Tiina (ehk siis meie hoidjatädi) olevat öelnud, et MITTE ÜKSKI ema ega isa MITTE KUNAGI nii ei tee.

Lood minu emadusega on seega kehvad. Ilmselt olen ma maailmas ainuke unehäirete all kannatav lapsevanem või siis teise võimalusena - ma tegelikult ei olegi ei ema ega isa. Sest kui keegi neist öösiti üleval ei istu ja hommikuti ei maga, siis järelikult...

Maailma jalahoobid näkku on nii armsad, eriti kui nad tulevad su oma lapse suust. Minu enesehinnangust või õigemini emadusest jäid järele ainult pilpad. Ei tea, kas nüüd on siis alust kõik tuulde visata.

Kudzu

Seiklused külmas...

eile, kesk päist päeva kadus suuremast osast meie majas elekter. Kahjuks kadus elekter ka keldrist, kus paiknevad keskküttepumbad, mistõttu radikad muutusid kiiresti külmaks ja eks õuekülm aitas tubade hundilaudastumisele ka omajagu kaasa. Esimese hooga tundus, et saabunud katastroof, siis aga torkas mulle pähe hea mõte vedada õuest keldrisse pikendujuhtmega elekter, ühendada pumbad juhtmega ja panna nad tööle ning ongi probleem kuni Eesti Energia saabumiseni lahendatud. Abikaasa korrutas ühtesoodu, et imelik jah, kuhu see faas niimoodi kadus, ning tormas majast pikendusjuhtmeid kokku korjama ja neid keldrisse vedama (saunaaknast sisse ja siis muudkui aga edasi). Kui ta tuli tuppa järjekordsele kätesoojendamisüritusele, küsisin, kas ta ikka peakilbi kaitseid sisse-välja ka lülitas. Abikaasa väitis, et ta nägi oma silmaga, et need on sees. Sundisin teda ikkagi veel korraks õue kilbi juurde minema ja palusin natuke klõksida ka! Ja arvake ära, mis juhtus? Elekter tuli loomulikult tagasi! Nii me siis pääsesime külmasurmast, saime ilusti süüa teha, pesu pesta ja lastetuppa lisakütte panna ning ei pidanud ööd veetma kõik koos vanema poja toas, kus vool ka katkestuse ajal olemas oli.

Millest võib järeldada, et mul on loovusega asjad korras. Kui kuidagi ei saa, siis saab ikkagi kuidagi - ja kusagilt need päästvad ideed minuni jõuavad, seega võin ma rahulikult Assooridele kolida ja kesk ookeani ekstreemsetes tingimustes ilusti toime tulla.

Hommikul nägin jälle oma draamatunniga seotud unenägu, mis mind üles raputas. Aga õnneks oli postkasti saabunud tantsuõppejõult kiri, et sain tema aines A, lähtudes minu "põhjalikest vastustest kirjalikule e-eksamile ja sügavast ning meeldivast koostööst tundides", mis minu enesetunnet kõvasti parandas. Eile aga parandasin oma meeleolu ka paari väga allahinnatud eksootilise orhideega (45 eeku 245 asemel), nii et kevade saabudes loodan nautida värve ja ilu hoopis teisel moel kui siiani.

Kena pakaselist talve (ehhehee, tegelikult on väljas ju suisa soe, ainult mingi miinus 13, võib vist ilma mütsita välja minna). Ja mina hakkan homseks eksamiks õppima, vaja ka Tlna sõita - tüütu, aga midagi ei ole teha, ja teiseks on mul seal ootamas väga hea sõber, kellega mul on kavas kohtuda.

Tervitades

Kudzu

Su süda on seal...

kus on su kodu.

Leitud!

Kudzu

Laupäevane äratus...

oli varajane ja ebameeldiv. Ärkasin selle peale, et meie kass ajas mööda magamistoa põrandat mingit kolisevat asja taga ja no ma ei saa magada, kui sellised helid toas on. Kell oli umbes kaheksa, tuba oli jäine nagu hundilaut. Kuna meie maja eriti hästi kahjuks sooja ei pea, siis tuleb suurte külmade aegu iga mõne tunni tagant puid lisada, ka öösel. Aga täna öösel juhtus nii, et keegi kütma ei läinud ja kogu küttesüsteem jahtus hommikuks maha. Lisaks külmus kinni WC-s asuv kuumaveetoru, mille me õnneks kuumapuhuriga lahti sulatasime enne kui miskit lõhki oleks külmunud.

Ei jäänudki mul muud üle, kui asuda kulutama oma kooliraha, sest kui me kõik siin viisakalt surnuks külmume, pole kooli nii ehk naa vaja minna. Ostsime kivivilla puistevarianti ja tegime natuke soojustustöid oma pööningul, mis minu üllatuseks on juba lastetoa kliimale mõju avaldanud - toas oli soe! Uskumatu, aga tõsi. Kardan, et mul tuleb veel oma varusid hävitada ja leida võimalus osta ka kivilla plaate, sest meie pööningu soojustus on alla igasugust taset. Kokkuvõttes me hoiame kütte pealt kokku, kui saame kasvõi natuke õue kütmist piirata.

Kokkuvõttes tuleb järeldada, et head und tekitavad täiskasvanute meelelahutused tuleb jätta soojadesse suveöödesse. Praegu peab keskenduma laste heaolule ja kütta, kütta, kütta, kütta, aga mitte oma lihalikke kirgi, vaid keskküttekatelt.

Jääb ainult üle imestada, miks me ikka veel selles kliimas elame.

Kudzu

Elagu vanavanemad!

Eestlastel jälle uus riigipüha. Ülimalt tarviline ka, sest olgem ausad, tänapäeva aktiivsed vanavanemad on sageli ammu unustanud, et neil kusagil mõni lapselaps on. Aga kui riik ikka präänikut annab ja püha kalendrisse sisse raiub, siis ehk tekib motivatsioon kasvõi korra aastas välisreiside, hobi ja töötamise vahepealt lapselapsele "pluti-pluti" teha eesmärgiga, et vanavanemate päeval tormaksid jällegi lapselapsed kingituste ja lilledega kohale. Siin maamunal on ju kõik ikka vastastikku kasulik, eksole.

Kuna minu abikaasa peres on kombeks lastelastele jõuluks paar villaseid sokke kinkida, siis arvan, et ega meie ei saa viletsamad olla. Vanavanemate päevaks ostame turult kaks paari lambalõngast sokke ja et lilledeks saadame õlelilled - need kestavad kindlasti terve aasta, neid saab korduvalt kasutada ja kui ikka väga vaja, siis kõlbavad ämmale kaminasse kütteks ka.

Veelkord - elagu vanavanemad!

Kummitused peas...

Ärkasin täna hommikul minu kohta ebatavaliselt vara, juba üheksa paiku, kuigi magama läksin kell pool kolm öösel. Minu varajase ärkamise põhjus oli unenägu koolist, täpsemalt öeldes draamateraapia eksamijärgsest kohtumisest, mis tegelikkuses saab toimuma esimese koolinädala alguses. Nagu ma olen kirjutanud, jättis see eksam minusse hunniku vastikuid emotsioone, mis on nüüd minu ajus kuhjunud jäledaks unenäoks. Unenägu ise oli selline, et ma olin koolis ja millegipärast oli mul kaasas suur vitstest punutud korv, kus olid mu riided, rahakott ja muu vajalik staff. Koolimaja ise asus kusagil Balti jaamas, ja koolimaja klaasist ustest sai jaamaesisele platsile. Kusagil oli ka kamber, kus tudengid said tagumikku toetada. Õppejõud nägi minu korvi ja teatas, et ma võtaksin selle kaasa ja läheksin kannaksin üksiti ka oma raha ühelt arvelt teisele(?). Kui ma tahtsin ainult rahakotti võtta, teatas ta, et ei, võta kogu kupatus kaasa. Tundus, et minu korv ja ka mina ise talle ei meeldi ja punkt! Olin suhteliselt tige niisuguse suhtumise peale ja otsustasin unes, et ma ei kanna mingit raha kellelegi, vaid lähen hoopis teen ühe sigareti. Jaamaesine ei tundunud olevat hea koht ja nii ma siis unes kõmpisin kuhugi mäest üles (Toompeale?), kus oli ka teisi suitsetajaid ja nii me siis porises tagahoovis kimusime (ilmastik - Eesti tavapärane lörtsine talv). Kui ma suitsupausilt tagasi jõudsin, oli tund lõppenud ja mitte keegi ei tahtnud mulle rääkida, mis seal toimus ja mida minust räägiti. No ja sellest hetkest ma ka ärkasin.

Praegu on seis selline, et eksamihinnet ma ei tea, õppejõu tagasisidet pole ja üldse tundub, et hinnete osas on üleüldine vaakum. Jaa, ei ole kerge vanast peast õppima minna, stressi palju, pinget palju ja ebakindlust ka. Aga noh, ootame siis veel, semestri lõpuni on ju veel nats aega.

Kudzu

Mnjaa...

sain täna LV-st kätte oma tööraamatu. Ja üksiti sõlmisin uue töölepingu oma vanas uues töökohas. Ning tundsin veelkord, et elu on küll vaesem raha mõttes, aga rikkam enesetunde mõttes, sest töötamine s-abis on rohkem, kui mina endale lubada saan. Kool tekitab stressi piisavalt, ma arvan. Ja mõnikord pole hea end piinata töötamisega kusagil, kus esteks sinu panust ei hinnata ja teiseks, puudub igasugune toetus juhtkonna poolt. Pluss et palka ka ei maksta tööpanust arvestades kuigi palju.

See-eest on mul tulemas mitmeid koolitusi, mitmeid uusi pakkumisi töö osas ja ega siin polegi muud, kui oma igapäevane leib mitme pisikese otsakese kaudu välja teenida. Vähemalt saan ise tööaega korraldada ja ise otsustada, mida, millal ja miks ma teen. Mulle see sobib.

Kudzu

Tili-ali-tuli-ali...

talveke, ei saa mitte mööda see. Meie MMil aga puudusid siiani adekvaatsed talveriided, sest ta oli suvega kasvanud nii palju, et kombekas enam selga ei läinud. Tükk aega, vist isegi kaks kuud, käis ta jope ja paksude pükstega, ja eriti just jope oli kah juba enam-vähem väike. Mina otsisin meeleheitlikult kombekat, käisin mööda kaltsupoode ja võitlesin tungiga endale midagi osta, sest laste sooje talveriideid vähemalt minu lastele sobivas suuruses ei ole müüa, naisteriideid aga küll. Eile lõpuks surusin küüned kooliraha varude kallale ja ostsin lapsele kombeka, ostsin poest, ilusa ja moodsa ja tuttuuue. Õnneks juba ka sutsuke allahinnatud st 300 eeku odavam kui muidu. Müüja kinnitas, et enamik talvemudelitest on läbi müüdud (terve poe peale oli kaks 122 pikkusele kombekat!) ja uus kaup tuleb juba kevad-sügisene. Andke andeks, moekujundad, aga meil siin Eestis on sügav talv! Kevad on ikka veel mägede taga, ja milleks siis paisata poodidesse õhukesi vidinaid, mis sobivad kandmiseks Itaalias, kui ometigi on selge, et meie elame tunduvalt põhjapoolsemal maalapil? Mäletan, et olen nt veebruaris otsinud lastele kindaid ja ka pole leidnud, sest Itaalias ju pole kindakandmishooaeg enam. Ühesõnaga - eestlaste vajadus teiste sabas sönkida ja teha nii nagu ülejäänud, avaldub ilusti ka meie poodide kaubavalikus.

Ma ei ole selle poolt, et osta lastele tutikaid riideid üheks hooajaks. Aga kuna meil ei ole kedagi, kes meie lastele riideid ostaks (nt vanavanemaid, kes oleks valmis armastatud lapselastele kuu ja tähed taevast alla tooma, mis siin veel kombekatest rääkida), siis olude sunnil tuleb niisuguseid samme astuda. Õnneks on meil kasvamas Ingel, kes saab MM-i asjad endale ja kui siis veel midagi järele jääb, on alati võimalik vähemalt kombekad maha müüa.

Niisiis on külmast ilmast ka kellegi kasu - kaupmeestel, ja siis ka soojade riiete tootjatel. Rääkimata neist, kes küttematerjaliga äri ajavad. Ühtede inimeste õnn on ikka alati teiste õnnetus!

Kudzu

Talve süda on jääst...

jääst, lumest ja tulest.

Kõrvetav hingus meelel

ja keelel.

Härmalõngadest soontes voolamas

jäine veri

ja igatsus kevade järele.

Kes teab, miks ja kuidas, aga on üle aastate päris tõeline talv. Aknast õue vaadates tundub väga kaunis, õues ringi liikudes küll kaunis, aga natuke liiga külm ning igapäevast tundidepikkust kütmistegevust arvestades pole ilu üldse oluline. Võiks vabalt olla ka lumeta talv pluss 10 kraadiga nagu viimastel aastatel. Ainus õnn, et on, millega kütta. Kuniks.

Maailm tundub külma käes iseäralikult vaikne. Inimesed ei kipu soojast toast välja ilma ilu nautima, pigem istutakse köetud ahju ääres ja tehakse mingeid tubaseid töid. Mina isiklikult alustasin kampsuni kudumist MM-ile. Käisin laupäeval poes, et lõnga osta ja lõpuks ikkagi ei ostnud. Leidsin, et lõngade hinnad ei ole mulle lihtsalt hetkel taskukohased. See-eest on mul kodus kunagi Vararealiseerimiskeskusest ostetud varud ja leidsingi MM-ile imearmsad angooralõngad, mis on naturaalsest kiust, pehmed, soojad ja natuke karvased. Umbes täpselt nagu kassipoja kamps tuleb sellest, kui ma ikka jaksan ta ka valmis kududa. Aga arvestades, et mul on ainult 4 artiklit lugeda jäänud ja tähtaeg on kah alles 30. jaanuaril, siis pole suurt muret, et ei jõua tehtud. Muud asjad on saadetud ja loodan üksiti ka, et arvutieksamist saan ikka läbi. Eks ma tuletan meelde enne eksamit, et kus ikka enter asub ja kui suur reavahe on referaadi puhul OK. Väga vajalikud teadmised, kas pole?

Nohu taandumise märke ei taha näidata. Hommikuks on nina umbes nagu kinnijooksnud solgitoru ja tunne on kah umbes sama. Hommikuse kohviga üritan end ja oma nina natuke turgutada, aga nt täna hommikul õnnestus Setil minu kohvi otse kruusist ära juua. Ju tal on ka madal vererõhk lisaks tema üldisele ajukääbiklusele. Nüüd siis tuleb valmistada uus kruusitäis ja asuda igapäevaseid toimetusi toimetama - pesu pesema, koristama ja süüa vaaritama.

Loodan, et mul on jaksu ülienergilise Setiga üks väike jalutuskäik teha. Ta on selleks ju kohvi juues juba valmistunud!

Kudzu

Haigus süveneb...

astuge ligi, sm gerondid, siit saab värsket infot Haiguse kohta. Mina ei tea, kas tegemist on seagripi, hullulehmatõve või lambasabahaigusega. Aga fakt on, et mul on nohu, millele on lisandunud kange ja valus selg, ma ei saa sügavalt hingata, ning ma olen väsinud ja mu mälu on jäänud kuhugi vedelema ja ma ei leia seda enam üles. Nt ei suutnud ma tükk aega meenutada, mis on selle asja nimi, millel maalitakse. Küsisin lõpuks armsalt abikaasalt ja sain teada, et tegu on molbertiga (palju õnne, pr Kõlupea!). Sellegipoolest olen ma vastanud 11 küsimusele tantsuteraapia kohta ja need küsimused otse loomulikult tuli leida ingliskeelsest tekstist. Lisaks kirjutasin ma 3-lk ingliskeelset esseed, kus analüüsisin ühe enda kunstitöö valmimise protsessi lähtuvalt Lusebrinki loodud ekspressiivsete kunstiteraapiate kontiiniumist. Muuseas kõige värskem raamat sellel teemal asub minu raamaturiiulis, ja ma tundun olevat Eestis ainukene. Seega - keda huvitab, tehke endale koopia. Raamat on inglise keeles.

Eile tõlkisin inglise keelest üht artiklit, et teha sellest väike kokkuvõte, Ja järgmisel nädalal tuleb mul teha kokkuvõtted veel neljast artiklist, kokku 1 lk. Ainuke küsimus, mis minu nohuses peas kerkib, on: kui ma oleksin tahtnud õppida inglise keelt, kas ma siis oleksin pidanud astuma pigem Kunstide Instituuti või Germaani-Romaani Keelte ja Kultuuri Instituuti? Viimasesse poleks ma muidugi sisse saanud, kuigi kes teab, peale aastatepikkust ingliskeelset õppetööd võivad avaneda täiesti uued võimalused.

Muidugi, olgem ausad, kolmas kõrgharidus oleks liig mis liig. St mitte mulle, aga kuna minu sisseastumistega kaasneb alati majanduskriis (nii 1997 kui ka 2008), siis üldsuse heaolu huvides tasuks vähemalt mõnda aega oma kirglikku õppimissoovi maha suruda. Ja keegi peab siin majas ju ka tööd tegema.

Mis töösse puutub, siis on minu CV osaline ühes hankepakkumises, mis loodetavasti ei lähe läbi, sest ma ei jaksa väga suurt töökoormust endale võtta. Lisaks korraldan ma praegu praktikaasju, juba jaanuaris on loota esimest kohtumist ja see on ka midagi, millele tuleks mõnevõrra pühenduda. Pluss perekond, pluss kool, pluss üks kunstiprojekt, pluss praegune töö, pluss... kui ainult tervis vastu peaks! Praegu tundub, et ei taha pidada.

Olles sujuvalt Haiguse juurde tagasi jõudnud, loen ma teema lõpetatuks!

Kudzu

Pingelangus

Mis juhtub siis, kui pinge kaob? Inimene jääb haigeks, õige vastus! Mul on nohu, nina jookseb ja tilgub eile õhtust nagu mahlakask, pea valutab, külmavärinad, ingliskeelse artikli lugemine tundub nagu ulmekas, mis ongi kirjutatud tulnukate poolt ja väsimus vaevab minu vana keret nagu luupainaja.

Kliendiga kohtusin ikka ära ja läks hästi, eriti kui arvestada, et minu ajukäärude vahel siriseb seesama vesi, mis ninast välja tilgub. Sain endale üksiti ka raamatukogust hunniku raamatuid, et end puhkehetkedel (öösiti?) seiklustega lohutada ja püüda unustada tegemata tööde hunnik ning kodused kohustused, mis mulle pidevalt näkku undavad.

Aga ei, pean alustama artikli kokkuvõtte kirjutamisega, on mul siis tatt ajudes või mitte. Tähtaeg on reedel, aega ei ole teps mitte üleliia.

Kudzu

Kliima soojenemine...

õnneks sellist lora enam ei aeta, vaid hoopiski väidetakse, et saabunud on uus minijääaeg.
Mina nõustun kahel käel! Ja liputan saba ka juurde!
Kudzu

Armastame tööd, juhhei!

Aga teha ei viitsi, onju. Ma peaksin praegu hirmsa hooga üht teksti tõlkima, aga no ei ole seda va jaksu end sundida. Luusin selle asemel blogimaailmas ringi, vaatan juba sajandat korda Postimehe uudiseid ja mõtlen, kas minna mingil päeval kinni Avatari vaatama. Kella 12 seansile on pilet 30 eeku, st on patt mitte minna kinno. Mees kahjuks peab tegema tööd, ta ei saa kaasa tulla, aga kui on muid huvilisi, siis palun lahkesti ühineda. Visuaali poolelt pidi olema võimas film ja arvestades oma õpinguid, siis minu jaoks suisa kohustuslik vaatamine.

Ootan, et külm minema sammuks. Talv on tore küll, aga miinus 20 on ikka suts liiga palju. Lapsed ei saa välja, kütmine on ööpäevane ja pidev kubujussina toimetamine tüütu. Mulle meeldiks selline miinus 5 temperatuur, et saaks õues mütata ja poleks vaja pidevalt kütta. Sel talvel on meil õnneks täiesti tasuta käes lammutatud kuuriosa prussid ja lauad, mida me hooga katlasse ajame, ja loodetavasti saame nendega kevadeni välja. Kui muidugi kogu talv seda va kahekümnekraadist külma ei viska. Masu on teinud ilmavanaga mingi lepingu, et lisaks tööpuudusele ja muudele ühiskondlikele hädadele antasse inimestele ka ülimalt palju külma, mis tõstab küttearved taevani, aga taevas teatavasti raha ei kasva. Ehk siis lihtsalt jäädakse võlgu ja see omakorda mõjutab katlamajade suutlikkust kütmiseks vajalikku toorainet hankida ja töötajatele palka maksta jne jne jne. Lõbus küll!

Aga aitab lobast, on aeg asuda töödele. Artikkel ootab, ega siin midagi.

Kudzu

Koduke nii armsake...

Läbi see sess, ja sel õppeaastal pole rohkem vaja pikalt Tlnas olla, kuigi arvutis tuleb mul minna arvestust järele tegema 26. jaanuaril Ma ei saanud õigel ajal minna, kuna novembris topiti tunniplaani välisõppejõu loeng, kust ei saanud teps mitte puududa, ja seetõttu arvutieksami aega muudeti. Muudeti niimoodi, et mul oli samal ajal tantsu- ja liikumisteraapia liikumisosa eksam, kust ka ei saanud puududa. Ühesõnaga - ärge tulge TLÜ-sse õppima, õppekorraldus ei lonka mitte kahte jalga, vaid tal ongi üks jalg ja seegi savist! Võib-olla paari aasta pärast on olukord parem, aga seniks ei tea ma isegi, kas edasi õppida või minna akadeemisele. Sisulisest küljest pole mul koolile muidugi midagi ette heita, õppejõud on toredad, ained huvitavad ja eks see natuke kompenseerib kogu muud ajuvabadust, aga kuna minu sisemine kaos on nii suur, siis vahel ma ei tule toime õppekorraldusesest tuleneva kaosega minu ümber.

Tehtud sai draamateraapia eksam, mille tulemust ma veel ei tea. Ega ei tahagi teada, olen siiani kergelt shokis toimunust. Ühesõnaga - ma olin vabatahtlikult nõus olema näitleja (kõik said ise valida, kedagi ei sunnitud) ja meist tehti filmi. Õigemini, mitte meist, vaid usaldustelefoni töötajatest, ja meie olime nö kliendid, keda ju muudmoodi ei saagi filmida. Miks ma tahtsin laval olla, ei tea. Lihtsalt oli siuke tunne. Ja kui siis kõik toimus ja minu viimane roll (alkoholijoobes enesetapja) mul jalad alt niitis, siis tundus mulle, et kõiki ülejäänusid meie õppejõud embas ja kätles, aga mina olin tema jaoks nagu tühi koht. Täitsa nagu olematu inimeseloom. Teised seevastu käisid mulle rääkimas, et ma olevat olnud suurepärane, et miks ma ei ole lavakasse õppima läinud ometigi (jah, minusugune paks vanur oleks kindlasti midagi, mida lavakooli silmad ei ole veel näinud!) jne. Esimese hooga olin shokis, öö otsa ei maganud, kirusin end maapõhja, et miks ma ometigi nii loll olen, et miks ma ei võinud jääda pealtvaatajaks, miks ma topin oma pikka nina pidevalt kuhugi, kuhu ei peaks jne. Praegu on natuke kergem, aga hirm on ikka. Et äkki ma kukkusin läbi või et õppejõud leiab sada asja, mida oleksin pidanud teisiti tegema. Olgu - edaspidi olen madalam kui muru (jaa, mul on tänasest punane kootud kleit ja punased nöörsaapad pluss minu suur kere - kindlasti olen ma täiesti märkamatu hall hiirekene!).

Nädalavahetuse loengud olid väga head, suisa surepärased. Sain tegeleda iseendaga, oma peresuhetega, oma maailmaga ja tunnetega, ja see on kuidagi nii hästi mõjunud, et jaksasin täna: käia kaltsukas shoppamas, saata K-kooli kirja, et neile praktikale minna, ümber teha oma CV (jälle pakutakse miskit tööotsa), saata osakonna sekretärile peatükk kohustuslikust kirjandusest, mida ei ole ka ühelgi meie õppejõul, mul see-eest on, helistada sotsiaaltöötajale kliendi suhtes ja nüüd tehke või tina, aga ma kavatsen hakata lugema uut Laskuri-sarja raamatut, mille abikaasa mulle raamatukogust hangitses.

Olen kodus, olen elus, olen terve kah, ja kuigi ma ei jõudnud armsa sõbra juurde külla (ajasin telefoninumbrid segi) ja võib-olla veel midagi, siis võin kokkuvõttes olla rahul vähemalt sellega, nüüd on mul teha veel õige vähe (lugeda 5 inglikeelset artiklit ja teha neist kokkuvõtted, kirjutada valmis ingliskeelne essee 2lk oma maali kohta ja vastata kirjalikult küsimustele, mida esitab tantsuõppejõud pluss arvestus 26.01). Nadinunnadi, ma ütlen!

Kudzu

Head ööd!

MM enne magamaminekut:"Väga tore oli teiega kohtuda, see tõstab minu tuju, aga nüüd pean ma kahjuks magama minema!".
No comments.
Kudzu

See on alles rõõm!

Uskumatu, et üliõpilane võib rõõmustada D üle! Aga nii on - ma sain inglise keele B2 taseme eksami D ja olen täitsa uhke enda üle ja rõõmus nagu roosa põrsas. Tegelikult sain ma esimese kontrolltöö F-i, vaat nii! Ja kokku ikkagi D, seega on toimunud positiivne areng ja uhke on põhjust olla seda enam, et mina pole inglise keele grammatikat õppinud juba viimased 20 aastat.

Ja kujundiloo eksami sain A, see oli täna. Pr Maalikunstnik kiitis minu Narrimaali väga, üht kohta natuke soovitas kõbida, aga üldiselt ta kinnitas, et maalimine on minu jaoks õige asi ja sellega tuleb kindlasti jätkata.

Ma kartsin jubedalt, et kukun inglise keeles läbi ja mul jääbki ülikool lõpetamata, ma isegi ei söandanud oma blogis rääkida, et mis tundega eksamilt tulin detsembris. B2-l tuleb kevadel teine osa ju veel, tuleb muidugi edasi töötada ja mitte jääda loorberitele pikutama, aga nüüd on ikka lootust ka. Ja peaasi, et jõudu jätkuks.

Ja kohe-kohe varsti on Inglikese sünnihetk. Aga sellest ma kirjutan juba siis, kui olen homme tagasi Tallinnas. Praegu istun oma kodus oma toolil oma arvuti taga. Pisikesed magavad, ja mina hakkan kohe üht järjekordset eksamitööd kirjutama. Aga kuna mu lapsed on siin maailmas kõige olulisemad inimesed, siis ma tulin täna õhtuks koju, et nendega kasvõi natukenegi koos olla. Ja Inglikese sünnipäeva perega tähistada.

Kudzu

Uus aasta annab tiivad!

Selline on minu uusaasta tina! Üks tiib on ikka parem kui ei ühtki.
Kudzu