Läbi see sess, ja sel õppeaastal pole rohkem vaja pikalt Tlnas olla, kuigi arvutis tuleb mul minna arvestust järele tegema 26. jaanuaril Ma ei saanud õigel ajal minna, kuna novembris topiti tunniplaani välisõppejõu loeng, kust ei saanud teps mitte puududa, ja seetõttu arvutieksami aega muudeti. Muudeti niimoodi, et mul oli samal ajal tantsu- ja liikumisteraapia liikumisosa eksam, kust ka ei saanud puududa. Ühesõnaga - ärge tulge TLÜ-sse õppima, õppekorraldus ei lonka mitte kahte jalga, vaid tal ongi üks jalg ja seegi savist! Võib-olla paari aasta pärast on olukord parem, aga seniks ei tea ma isegi, kas edasi õppida või minna akadeemisele. Sisulisest küljest pole mul koolile muidugi midagi ette heita, õppejõud on toredad, ained huvitavad ja eks see natuke kompenseerib kogu muud ajuvabadust, aga kuna minu sisemine kaos on nii suur, siis vahel ma ei tule toime õppekorraldusesest tuleneva kaosega minu ümber.
Tehtud sai draamateraapia eksam, mille tulemust ma veel ei tea. Ega ei tahagi teada, olen siiani kergelt shokis toimunust. Ühesõnaga - ma olin vabatahtlikult nõus olema näitleja (kõik said ise valida, kedagi ei sunnitud) ja meist tehti filmi. Õigemini, mitte meist, vaid usaldustelefoni töötajatest, ja meie olime nö kliendid, keda ju muudmoodi ei saagi filmida. Miks ma tahtsin laval olla, ei tea. Lihtsalt oli siuke tunne. Ja kui siis kõik toimus ja minu viimane roll (alkoholijoobes enesetapja) mul jalad alt niitis, siis tundus mulle, et kõiki ülejäänusid meie õppejõud embas ja kätles, aga mina olin tema jaoks nagu tühi koht. Täitsa nagu olematu inimeseloom. Teised seevastu käisid mulle rääkimas, et ma olevat olnud suurepärane, et miks ma ei ole lavakasse õppima läinud ometigi (jah, minusugune paks vanur oleks kindlasti midagi, mida lavakooli silmad ei ole veel näinud!) jne. Esimese hooga olin shokis, öö otsa ei maganud, kirusin end maapõhja, et miks ma ometigi nii loll olen, et miks ma ei võinud jääda pealtvaatajaks, miks ma topin oma pikka nina pidevalt kuhugi, kuhu ei peaks jne. Praegu on natuke kergem, aga hirm on ikka. Et äkki ma kukkusin läbi või et õppejõud leiab sada asja, mida oleksin pidanud teisiti tegema. Olgu - edaspidi olen madalam kui muru (jaa, mul on tänasest punane kootud kleit ja punased nöörsaapad pluss minu suur kere - kindlasti olen ma täiesti märkamatu hall hiirekene!).
Nädalavahetuse loengud olid väga head, suisa surepärased. Sain tegeleda iseendaga, oma peresuhetega, oma maailmaga ja tunnetega, ja see on kuidagi nii hästi mõjunud, et jaksasin täna: käia kaltsukas shoppamas, saata K-kooli kirja, et neile praktikale minna, ümber teha oma CV (jälle pakutakse miskit tööotsa), saata osakonna sekretärile peatükk kohustuslikust kirjandusest, mida ei ole ka ühelgi meie õppejõul, mul see-eest on, helistada sotsiaaltöötajale kliendi suhtes ja nüüd tehke või tina, aga ma kavatsen hakata lugema uut Laskuri-sarja raamatut, mille abikaasa mulle raamatukogust hangitses.
Olen kodus, olen elus, olen terve kah, ja kuigi ma ei jõudnud armsa sõbra juurde külla (ajasin telefoninumbrid segi) ja võib-olla veel midagi, siis võin kokkuvõttes olla rahul vähemalt sellega, nüüd on mul teha veel õige vähe (lugeda 5 inglikeelset artiklit ja teha neist kokkuvõtted, kirjutada valmis ingliskeelne essee 2lk oma maali kohta ja vastata kirjalikult küsimustele, mida esitab tantsuõppejõud pluss arvestus 26.01). Nadinunnadi, ma ütlen!
Kudzu
3 kommentaari:
ma ka vahel lihtsalt tahan.
see annab mingi teistsuguse vaatepunkti.
Aga see draamaeksam - võimalik, et sel õppejõul on omal mõni mingit viisi sarnane situatsioon olnud vms. Tundis ennast ebameldivalt puudutatuna, justkui sa oleksid tema isiklikule elule liiga lähedale läinud. Ütlesid mõne lause täpselt "õige" hääletooniga. Ignoreerimine ei pruugi olla üldse põhjustatud sinu käitumisest, vaid millestki temas endas. Näiteks.
Ma saan aru küll, et viga ei pruugi olla minus, aga käitumine oli minu suhtes, ja eks ma seetõttu ka põen. Eks aeg annab arutust.
Postita kommentaar