eile, kesk päist päeva kadus suuremast osast meie majas elekter. Kahjuks kadus elekter ka keldrist, kus paiknevad keskküttepumbad, mistõttu radikad muutusid kiiresti külmaks ja eks õuekülm aitas tubade hundilaudastumisele ka omajagu kaasa. Esimese hooga tundus, et saabunud katastroof, siis aga torkas mulle pähe hea mõte vedada õuest keldrisse pikendujuhtmega elekter, ühendada pumbad juhtmega ja panna nad tööle ning ongi probleem kuni Eesti Energia saabumiseni lahendatud. Abikaasa korrutas ühtesoodu, et imelik jah, kuhu see faas niimoodi kadus, ning tormas majast pikendusjuhtmeid kokku korjama ja neid keldrisse vedama (saunaaknast sisse ja siis muudkui aga edasi). Kui ta tuli tuppa järjekordsele kätesoojendamisüritusele, küsisin, kas ta ikka peakilbi kaitseid sisse-välja ka lülitas. Abikaasa väitis, et ta nägi oma silmaga, et need on sees. Sundisin teda ikkagi veel korraks õue kilbi juurde minema ja palusin natuke klõksida ka! Ja arvake ära, mis juhtus? Elekter tuli loomulikult tagasi! Nii me siis pääsesime külmasurmast, saime ilusti süüa teha, pesu pesta ja lastetuppa lisakütte panna ning ei pidanud ööd veetma kõik koos vanema poja toas, kus vool ka katkestuse ajal olemas oli.
Millest võib järeldada, et mul on loovusega asjad korras. Kui kuidagi ei saa, siis saab ikkagi kuidagi - ja kusagilt need päästvad ideed minuni jõuavad, seega võin ma rahulikult Assooridele kolida ja kesk ookeani ekstreemsetes tingimustes ilusti toime tulla.
Hommikul nägin jälle oma draamatunniga seotud unenägu, mis mind üles raputas. Aga õnneks oli postkasti saabunud tantsuõppejõult kiri, et sain tema aines A, lähtudes minu "põhjalikest vastustest kirjalikule e-eksamile ja sügavast ning meeldivast koostööst tundides", mis minu enesetunnet kõvasti parandas. Eile aga parandasin oma meeleolu ka paari väga allahinnatud eksootilise orhideega (45 eeku 245 asemel), nii et kevade saabudes loodan nautida värve ja ilu hoopis teisel moel kui siiani.
Kena pakaselist talve (ehhehee, tegelikult on väljas ju suisa soe, ainult mingi miinus 13, võib vist ilma mütsita välja minna). Ja mina hakkan homseks eksamiks õppima, vaja ka Tlna sõita - tüütu, aga midagi ei ole teha, ja teiseks on mul seal ootamas väga hea sõber, kellega mul on kavas kohtuda.
Tervitades
Kudzu
1 kommentaar:
Külm on seiklusrikas. Olin lauba ja pühaba Tartus oma tooli restaureerimas, kursustel. Lauba toolidega (naabrimehega koos käime seal) saime kohale, õhtul auto läks küll käima, aga akut ei laadinud. -25 oli vist ka juba. Jätsime auto parklasse, tormasime bussile, pühaba kasutasime ühistransporti. Täna läksin oma armsast autost dokumente võtma (ei neid või sinna vedelema jätta!), proovisin korra - läks käima nigu naks, ükski hoiatustuli ka enam ei plinkinud. Helistasin muretsevale sõbrale, et asi korras, see imestas, kust ma tulin selle peale, et proovida?! No, näed, ikka peab üle kontrollima. Olgu siis kaitsmed maja elektrisüsteemis või auto. Kontrollida tuleb nii kaua, kuni asi korras.
Postita kommentaar