Ei saagi pidusse!

MM kurtis juba paar päeva tagasi, et kõht on haige ja oli natuke nagu lahti ka. Täna öösel hakkas laps oksendama, praktiliselt terve öö, nii et me magasime umbes 40 minuti kaupa, siis tuli põlema, kilekott lapsele ette ja läks! Hommikul oli mul esimene kord praktikat teha oma värske rühmaga, sain küll hakkama, aga olen väsinud nagu ront praeguseks, sest öine oksemaraton oli ikka väga kurnav.

Nüüd me siis sööme midagi ja läheme kõik magama, sest oleme terve perega täitsa läbi. Ja kõigile pidulistele soovime head pidutuju ja et Okse-Oskar end teie lastest kaugemale hoiaks!

Kudzu

Taaskasutus, uuskasutus jne...

kui ei ole raha, siis tuleb nuputama hakata, mida, kuidas ja kellele. Viimase nädalakese-paariga olen tekitanud mõned kingistused. Ja MM tekitas lisaks mõned kaardi moodi asjad. Kuidas täpselt, ei hakka kirjutama, arvake ise. Märksõnaks igatahes on vilt.

Vildist pross

MM-i kaardikesed

Kaks pisikest lõbusat käekotti (initsiaalidega, et ei tekiks vaidlusi omandi teemal)

Käekottide vaade eestpoolt (taskukestega)

Kevadväsimus...

see ei ole enam normaalne. Ma magan öösel, ma magan päeval (minimaalselt 2h iga päev, kusjuures ma võin suvalises diivaninurgas konutada, isegi voodisse pole vaja minna). Unetus on asendunud totaalse unisusega. Ja mitte ainult unisusega, vaid ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksa väga palju midagi teha.

Ma natuke muretsen. Olen elus varem nii väsinud olnud tuberkuloosis olles ja ka siis, kui ma ootasin lapsi esimesi kuid. Rase ma kindlasti ei ole, just punased lahkusid, seega jääb üle kas kevadväsimus kuubis või mingi vastik näriv salakaval haigus. Aga kuna perearstile kurtmine on midagi sellist, mille asemel ma olen valmis kasvõi püstijalu magama jääma, siis ei olegi nagu muud kui tuleb katsuda hakkama saada. Ja kui on uni, siis magada.

Kudzu

PS Ma ei jaksa ka blogida enam, lihtsalt käed ei kuula sõna.

Ettepanek aastapäeva tähistamiseks...

seoses masuga: tehkem homme tööd. EV on siis jätkusuutlik, kui tema inimesed töötavad ja panustavad maksude näol oma riigi toimimisse. Vaba päev, paraad (nii sõjaväe-kui pingviinide oma) on raskel ajal mõttetu raiskamine. Kellele on vaja pankrotis riiki? Mitte kellelegi. Seega, armasad kodanikud, kui te oma riigist vähegi lugu peate, siis süldilaua asemel istute homme kontorilaua taga.

Mina isiklikult ei pea pühi, sest homme on meie emme surma-aastapäev. Aeg on mul sisustatud meie piigade poolt, kuna hoidjal on puhkepäev, ja kui vaba hetk tekib, siis mõtisklen selle üle, mil moel emme on minu elu mõjutanud. Erinevalt EV mõjust on emme mõju mulle olnud positiivne, arvan ma. Minule ei ole EV toonud mingit vabadust, kaugel sellest - ma ei saa reisida, ma ei saa kinno ja teatrisse (kallis!), ma ei saa oma lastele pakkuda materiaalses plaanis eriti midagi, küll aga on mul järjekordne võimalus oma õpingute eest ise maksta, saada ühena kolmest püüdlikust tudengist stipendiumi (võrrelge nõuka-aegse laustoetamisega, ma ei räägi sellest, et ühikad olid üliodavad, õppematerjale sai koolist tasuta ja inimene ei pidanud pool elu maksma õppelaenu tagasi), teamine, et mina ja mu lapsed läheme riigile korda vaid siis, kui on vaja makse maksta ja et lisaks kõigele muule on meil ka kliima p....s.

Aga no olgem optimistid: võrreldes pimeda keskajaga on elu nagu lill!

Kudzu

Pühapäev on lõputu...

ja tänane pühapäev veel kuidagi eriti veniv ja vastik. Hommikul ei saanud üles ja kui lõpuks silmad lahti sain, tuli minu pere kohe hoogsalt minuga suhtlema ja sekeldama. Mingil põhjusel ei ole mina võimeline hommikuti kohe voodist hoogsalt välja hüppama ja energiline olema, ma ärkan ikka mitu tundi ja vajan üsna pikalt aega iseendaga. Tahan oma mõtteid korrastada, päevaplaane seada ja vaikselt kohvi luristada. Nii et päev algus oli karm, edasi läks veel karmimaks - oli vaja ära otsustada, kas kandideerida töökohale, mida mulle pakuti või mitte. Ma tahtsin natuke mehega arutada, et kas ja kuidas ning muidugi tundsid lapsed on koheselt kõrvalejäetuna ning nõudsid tähelepanu kakeldes ja järjestikku üha uusi pahandusi genereerides. Lõpuks õnnestus meil ühise vestluse käigus välja selgitada, et kui ma ikka olen juba ühest kohast tulnud ära, et pühenduda õpingutele, siis ei ole mõtet samasse ämbrisse astuda, kuigi töö on teistsugune ja kuigi kollektiiv on teistsugune. Lihtsalt ööpäevas on 24h, millest osa kulub magamisele, tööleminek tunde juurde ei tekita ja kui ma juba praegu olen oma asjadega hädas ning tunnen, et ka kaks tundi töötamist nädalas on mulle suur lisakoormus, siis milleks võtta asju juurde. Ja mis kasu on palgast, kui ma selle maksan kohe lapsehoidjatele ja koduabilisele, sest töö kõrvalt on ainus aeg õppida öösel ja nädalavahetustel. Minu väikesed tütred eelistavad kindlasti emaga veedetud aega päris poest ostetud riietele ja mänguasjadele.

Otsus tehtud, sõitsime poodi süüa ostma, kus kõik kulgs väga kenasti kuni hetkeni, mil me autoga olime jõudnud peaaegu koju ja meile sõitis vastu teine auto. Abikaasa oli nii kena ja keeras teeäärsesse hange, et teine auto mööda saaks, ja sinna hange me ka jäime. Proovisime küll musklijõudu, et autot hangest välja lükata, aga no ei õnnestunud. Lõpuks võtsime toidukotid näppu ja kappasime koju, kust abikaasa võttis labida ja palus ka vanema poja appi, et auto välja kaevata ja koju ära tuua. Kuna teed on lume tõttu muutunud kitsasteks radadeks, jääb üle ainult imestada, et me hanges sel talvel esimest korda olime. Kui lumesadu jtkub, siis kõigi suusapedede rõõmuks saamegi varsti liikevele ainult suuskade ja soome kelkude abil, sest teed on läbimatud ja enne kui lumi ära sulab, lumevaalusid masu ajal keegi teisaldama ei hakka.

Seejärel keetsin suppi ja lapsed müttasid õues, siis sõime ja läksime kõik päevaund magama. Nüüdseks on selgunud, et lapsed jäid magama alles kell seitse, kuna minu suurepärane abikaasa ei tulnud mõttele, et ehk ei peaks lapsi kell seitse uinutama. Ehk peaksid nad siiski üleval olema kui nad varem magama ei jäänud, et neile saaks teha vanni, toppida sisse õhtusöök ja panna nad normaalsel ajal magama. Ja kuna mina magasin ning ei saanud tarka nõu anda, siis tark nõu jäi kuhugi kopitama ja on seal siiani. Kogu lugu on praegu sellises seisus, et lapsed magavad üleval, mina neid enam äratama ei lähe, kuna siis ei jää nad ilmaski magama. Vann jääb ära, õhtusöök jääb ära ja ühiselt koosveedetud aeg jääb ka ära. Ära ei jää telekast "Uute trikkide" vaatamine, noh, midagi siis ka positiivset.

Ma olen aru saanud, et kaks korda koolinädalas Tallinna ja Tartu vahet sõita on minu jaoks füüsiliselt liiga raske. Ma väsin nii ära, et nädalavahetusel praktiliselt ainult magan. Ma ei jaksa kodus eriti midagi teha, ma ei jaksa lastega tegeleda, ma ei jaksa mitte kui midagi. Püüan end lohutada mõttega, et kuus koolinädalat on veel sel semestril jäänud, et pool bakast on läbi, et küll ma saan ikka kuidagi jalgele jäädud, aga ometigi tiksub kusagil sisemuses pisike deprekas. Esialgu pisike, kuid eks lõputu talv, külm, kohustuste hulk ja toe puudumine nuumavad depreka kevadeks kenaks priskeks elajaks, kes minust järjekordse tüki hammustab ja minema tassib.

Kudzu

Horoskoopidest...

on ilmselge, et inimestele meeldivad horoskoobid. Kui ikka suvaliselt kokkusätitud tähed kasvõi osagi sinu vastutusest enda kanda võtavad, on hoopis kergem hingata. Mitte inimesel ei ole halb iseloom või puudulik kasvatus, vaid ta on lihtsalt teatud tähemärgi esindaja. Lihtne, eksole!

Nii tekkis meil sõbrannaga mõte, et tegelikult võiks horoskoobinduse ümber teha. Tähti saab kujuteldavate joontega ühendada ja igatemoodi. Nt leidsime uute tähtkujudena sobilikud olevat Tutiga Täi tähtkuju, Kolmejalgse Lehma tähtkuju, Kõva Kuulmisega Kalkuni tähtkuju, aga miks ka mitte Sõnnikuhargi tähtkuju, Kepsutava Kana tähtkuju, Kasutatud Hambaharja tähtkuju, Muti Metroo tähtkuju jne jne jne.

Kuidas oleks nt Kolmejalgse Lehmaga? Aga palun: Kolmejalgsele Lehmale on iseloomulik, et ta ei suuda iialgi keelduda lüpsmisest. Teda annab lüpsta nii otseses kui kaudses mõttes. Sattudes lopsakale rohuaasale, kappab Kolmejalgne Lehm ringi nagu vasikas, olenemata ona vanusest ja tervislikust seisundist, kuid muudes situatsioonides on talle omane enda füüsilise ebatäiuslikkuse pidev rõhutamine, üleüldine kurvameelsus ning pidev mäletsemine (loe: mälestuste heietamine). Kooselu Kolmejalgse Lehmaga on raske ja keeruline, sobides kõige paremini Kõva Kuulmisega Kalkuni tähtkujus sündinule, kes Kolmejalgse Lehma mäletsemist, pidevat möögimist ja ihalust lüpsi järele lihtsalt ei kuule. Kolmejalgse Lehma tähtkujus sündinute lemmiklõhnaks on värske sõnnikuhais, lemmiksöögiks silo, lemmikjoogiks jogurt, vääriskiviks sapikivi. Sobivaks ametiks on sotsiaaltöö, kus nad jagavad lahke käega toetusi (saavad lüpsta) ning leiavad alati klientidega ühise keele. Kolmejalgse Lehma keel mõjub muuseas stimuleerivalt, nt Vana-Hiinas usuti, et kui lased Kolmejalgsel Lehmal keelega kord päevas üle selja tõmmata, ei kannata sa seljavalusid ning su lülisammas on alati sirge. Sama põhimõte pidavat kehtima ka muude kehaosade suhtes...

Kõva Kuulmisega Kalkuni põhiomaduseks on valikuline kuulmine. Üldiselt võtab ta vastu ainult sellist infot, mis kinnitab tema maailmapilti, kõik muu on lihtsalt taustamüra. Kõva Kuulmisega Kalkun peab end Maailma Suurimaks Linnuks ning ka käitub vastavalt. Temaga kohtudes märkate, et ta kõnetab end kolmandas isikus ja palub ka teil teha sama. Kõva Kuulmisega Kalkunid on sündinud staarid, kuid kahjuks kohtleb elu neid sageli ebaõiglaselt ja nad peavad oma staarikalduvustele leidma rakendust muudel elualadel, kus nad saavad püünele ronida nagu nt bändide tehnilised abilised, lavakujunduse paigaldajad jne. Kõva Kuulmisega Kalkuni jaoks on oluline see, kellega ta suhtleb. Eriti hindab ta inimesi, kes on kõrgel ühiskondlikul positsioonil ehk Kuulsusi. Kõva Kuulmisega Kalkuni suurhetked saabuvad siis, kui tema foto ilmub seltskonnaajakirjades või mõne ajalehe seltskonnalisas. Kõva Kuulmisega Kalkun ei jäta kunagi võimalust kasutamata, et oma kuulsate tuttavatega uhkustada. Elukaaslasena on tema jaoks ideaalne Kolmejalgne Lehm, kelle taustal on Kõva Kuulmisega Kalkuni võimalused iseennast eksponeerida kõige edukamad. Kõva Kuulmisega Kalkuni lemmiklõhnaks on see lõhn, mis on parasjagu moes, lemmiksöögiks tikuvõileivad, lemmikjoogiks shampus, vääriskiviks munakivi. parim amet lavamees, aga ka õpetaja (selle ameti puhul on saal kindlalt tema päralt ja tal on igal juhul roll nr 1). Mojo indiaanlased uskusid, et kui Kõva Kuulmisega Kalkunilt sabasulg näpata ja see ööseks padja alla panna, näed öösel unes, kuhu koer on maetud.

Jätkub....

Kudzu

Naised

aega teenima!

Olen nõus, et võrdõiguslikkus peab olema. Naised sõjaväkke ja mehed rasestuma, last kandma, sünnitama, imetama, kodus istuma, töökohta kaotama (loe: tööandja ei taha kodus rumalaks jäänud töötajat tagsi võtta!) jne.

Saagu võrdsus ja võrdsus sai!

Kudzu

Kaassõltuvus

Pärast mitu aastat kestnud tõrget võtsin puht professionaalsest huvist kätte raamatu "Kaassõltuvus" ja sundisin end seda läbi lugema. Ütleks siis nii, et on näha, et raamatu autor on ise kaassõltuvuse all kannatanud isik. Tema nägemus vanemlusest on niivõrd perfektsionistlik, et sellised asju saavad kirjutada, mõelda ja ellu viia ainult kaassõltlased. Raamatust jäi mulje, et laste kasvatamisel saab eksida ainult kaassõltlane, kuigi samas on väga palju muid põhjuseid: nt krooniline üleväsimus, mis konkreetselt minu perekonnas ei ole kindlasti seotud ainult kaassõltuvusega, vaid lihtsalt tugivõrgustiku puudumisega (mis on tänapäeva vanemate suur probleem). Muus osas polnudki nii hull - aga ei olnud ka midagi väga uut või üllatavat, rääkimata, et oleks saanud mingitki aimu, kuidas siis ikkagi kaassõltuvusest vabaneda. "Naised, kes armastavad liiga palju" (autoriks on Robin Norwood) on minu mäletamist mööda tunduvalt asjalikum raamat.

Muidugi sain ma ainet mõtisklusest väärkohtlemise teemadel. Nüüd ma tean kindlalt, et mind on lapsena ka seksuaalselt väärkoheldud. Palun ärge sundige mind selle teo toimepanijat välja ütlema, lihtsalt mulle meenus midagi ja raamatust sain kinnitust, et mul on õigus. Pluss muidugi igasugune muu väärkohtlemine, mis toimus nii peresiseselt kui koduõues mõnede laste poolt. Mulle meeldis ka mõte, et ei tasu enda muresid võrrelda teiste probleemidega stiilis, et küll ikka L-il oli keeruline lapsepõlv või küll ikka e vanemad olid kohutavad asotsiaalsed jotad. Igaühe enda probleemid kaassõltuvuse teemade puhul on just selle inimese jaoks kõige valusamad.

Ja muidugi olen ma ka ise oma lapsi väärkohelnud, eriti väga noore mammana: nende peale karjunud, halvasti öelnud ja tutistanud/laksu andnud. Aga nagu öeldud: perfektne lapsevanem saab olla ainult kaassõltlane. Ülejäänud ikka eksivad aeg-ajalt ja eks nad siis ka tunnistavad oma vigu ning paluvad andeks ja püüavad oma kogemustest õppida. Nagunii tuleb ka parimate inimeste elus ette kriisiperioode, kus nad lihtsalt ei ole võimelised kõiki oma rolle ülihästi täitma.

Homme siis ootab mind jällegi kool...rongile kell 06.39, tunnid kella 10.00-st kell 17.30-ni. Elu on nagu lill!

Kudzu

Viltimine ja voltimine...

mina eelistan esimest. Saage tuttavaks - Mõmisk ja tema kaaslane Ännuke (esimene minu ja teine abikaasa nõelvilditud). Need loomakesed õnnitlevad kõiki sõpru sõbrapäeva ja tiigriaasta alguse puhul.

Kudzu

Head uudised

kultuurimaailmast.
Ma muidugi mõistan, et meie konnatiigis ei ole see nii oluline, kui kellestki kiiremini suuska libistada.

Kusjuures mulle meeldivad imelikud filmid. Nt Trieri "Antikristus" ja paljud muud, mille kohta Postimehe kommentaatorid ütlevad."Saast!" ja tormavad, õllepudel näpus, OM-i vaatama. Jah, see mis nõuab lisaks silmade tööle ka tibakest ajutegevust, on tõesti liig mis liig. Aga "Püha Tõnu kiusamist" ma ei ole kahjuks näinud veel.

Kultuurast veel nii palju, et mul on käsil üks päris hea lugemine "Raamatuvaras". Ja et ilmunud on uus ajakiri "Käsitöö" ja et meie esivanemad tegid imelisi asju . Oleks miljunäär, ostaks endale tikitud saanitekke hulgi kokku. Kuniks neid veel saada on, sest koid, aeg ja inimesed teevad oma töö.

Ahsoo, kursaõe innustusel olen alustanud prosside nõelviltimist. Sel aastal on minu suveniirid ja muidu kingitused vildist.

Tervitades

Kudz

Tugitoolisportlaste paradiis...

on Eesti TV, kus järgnevatel nädalatel kantakse üle tundide kaupa olümpiamänge. Mina ütlen ausalt, et maksumaksja raha eest ei peaks nüüd küll sprodile niimoodi pihta andma. Mul pole midagi selle vastu, kui mõni erakanal sporti näitab, kuna sealt nagunii ei ole midagi vaadata. Aga et väärtsarjade ja väärtfilmide asemel tuleb vaadata suusatajaid, uisutajaid ja kelgutajaid, vaat see ajab küll vihale. Inimesed võiksid tugitoolis molutamise asemel hoopis ise suusad alla panna ja metsa minna, selmet endale Kikude ja Kukude jõupingutusi vaadates pekki kasvatada.

Ma ei saa üldse aru, miks arvatakse, et kõik inimesed on huvitatud mingist spordijurast? Miks minugi pisikesest maksust nuumatav riigitelevisoon peaks kulutama sadu tuhandeid Kase Elmarite, Kuuse Peetrite ja Herne Toomaste välismaale komandeerimiseks? Kas tõesti ei ole põletavamaid asju, mida inimestele näidata või millest telesaateid teha? Praegu tundub küll niimoodi, et masuaegset depressiooni on otsustatud leevendada telepurgist näidatavate vaatemängudega, siis inimesed unustavad ehk leivavajaduse üldse ära.

Kas ma pean olema õnnelik selle üle, et mõni Maarjamaal kasvanud isend suudab oma jäsemeid kiiremini liigutada kui mõni mujalt pärit jõujuurikas? Mina rõõmustaksin pigem selle üle, kui mõnel kunstnikul, kirjanikul, muusikul, näitlejal tema töö õnnestub, ja polegi oluline, kas see pälvib ülejäänud maailmalt aplodismente või mitte.

Antagu mulle andeks, aga riigis, kus on üle saja tuhande töötu, võiks keskenduda elulistele/olulistele teemadele ja panustada kultuuri, et meie kunstnikud ja kirjanikud vahepeal nälga ei sureks. Sport ei ole kultuur, eriti veel tänapäeval koos kõigi dopingute, toidulisandite, intriigide ja salasepitsustega. Aju treenimine eeldab vaba aega ja võimalust raamatuid lugeda, filme ja etendusi vaadata, näitusel käia. Ma ei siiani nt Ekspressi seltskonnalisas märganud, et meie sportlased tungleksid näituste avamisel või esietendustel.

Kindlasti on erandeid, ei vaidle vastu. Aga palun, ärge kulutage inimeste raha murumängudele. Las finantseerivad niisuguseid ettevõtmisi eraisikud ja firmad, kellel oma vahendeid tõesti mujale ei ole paigutada.

Kudzu

Kuhu kaob toit?

Ma keedan igapäevaselt selliseid söögihunnikuid, et nendega peaks toidetud saama terve rügement. Paraku ei jätku neist kogustest ka mitte järgmiseks päevaks, sest meie perekonna söögiisu on ülihea. Mis on iseenesest väga hea, kui välja arvata tõik, et kokkuvõttes kulub hunnikute kaupa raha ja aega, ja lõpuks on külmkapp ikka tühi nagu kell. Õnneks mulle meeldib süüa teha ja ma ei kurvasta, et ei saa pajatäie supiga sööta oma peret terve nädala, aga kui söömine jätkub samas tempos, siis varsti ongi ainumas lõbu söömine.

Mul on riiulis uus kudumiseraamat, mis on mõeldud just täpselt minusugustele troppidele. Tegu on 50-ndatel kirjutatud raamatu uustrükiga, mida on ka natuke kõbitud ja täiendatud. Mustreid on mitusada koos proovilapikeste fotodega, lisaks hunnik tehnilisi jooniseid, kõik tingmärkide seletused ja ka niisama joonised, et kuidas ikka silmi luua ja mismoodi saab sadat erinevat moodi kudumi äärt kujundada. Kui kunagi siiski peaks tekkima võimalus Padjaklubi kokkusaamiseks, siis ma hea meelega tutvustaksin huvilistele väärt raamatut.

Kui nüüd ööpäevas veel paar tundi juures oleks ja elamine kah natuke soojemaks saaks, siis ma suurima rõõmuga kooksin endale lõpuks valge palmikute ja viklitega kampsuni. Mulle hirmsasti meeldivad just maavillasest looduslikvalged kampsid, mul on neid paar tükki olnud, kaks isegi enda kootud. Tänaseks päevaks on need kahjuks kuhugi kadunud.

Varsti on tulemas koolinädal. Meie klassijuhatajatund on paigutatud teisipäevale, see kestab 30 minutit ja peaks olema ainus põhjus Tallinna jääda. Ma kavatsen oma armsale õpetaja saata vabanduskirja, kuna samaks päevaks on mul kliendiga kohtumine kokku lepitud ja kuna meie töises suhtes on toimunud suur ja positiivne muutus, siis mina ei hakka ka uut aega kokku leppima.

Kooliga seoses haarab mind suur ahastus, sest inglise keel on kohutav kirves. Mina ei ole suutnud veel aru saada, miks peavad kõik TLÜ üliõpilased niisugusel tasemel keele üldse omandama, aga kahjuks ei aita siin miski protest, eksam tuleb sooritada. Muidu ei ole võimalik kooli lõpetada. Õnneks on meil seekord väga normaalne õpetaja, vähemalt midagi head siin koduvanavallatus maailmas.

Head und kõigile!

Kudzu

Palju õnne, esiklaps!

Täna varahommikul umbes poole viie paiku 19 aastat tagasi sündis üks pisike inimene. Korraks mulle teda näidati, siis viidi kiiresti kuhugi ära, sest ma olin kehv sünnitaja tookord ja ega personal ka suurem asi polnud. Nii et me ei osanud Sind kuigi hästi vastu võtta. Eks ma olin üldse kehv ema - oskamatu, hirmunud, õnnetu abielu tõttu pidevalt häiritud, seejärel juba jäin ma Sinu nooremat venda ootama, siis tuli lahkuminek Sinu isast ja minu traagilised enesehävituse aastad, mis kindlasti ei teinud minust natukenegi paremat ema. See koorem jääb alati minu õlgadele, kallis poeg.

Igatahes kasvas Sinust kõigepealt beebi, kes magas päeval ja oli üleval öösel (emasse!), seejärel väikelaps, kes pakatas energiast ja kunagi päevaund ei maganud (andesta, see uneteema on minu kui unetu isiklik kiiks!), ja siis koolilaps, sõbralik, armastatud koolikaaslaste poolt, aga natuke üksildane, ja nüüd siis oled juba suur mees. Või mis suur, ikka laps ju alles.

Ma ei tea, mida Sa praegu teisel pool seina täpselt teed. Ilmselt on Sul klapid peas ja Sa räägid oma uue sõbraga Kanadast. Päeval külastas Sind teine sõber koos oma naisega, siis vaatasid Sa natuke väikeste õdede järele (nemad küll väitsid, et Sa olevat maganud), jah, midagi Sa toimetad. Vahel me ikka räägime ka, Sul on hea huumorisoon, ja meie tüdrukud armastavad Sind väga, sest Sa viitsid nendega mürada ja mängida. Ma arvan, et Sa oled väga helde, väga hea südamega inimene - vahel ma mõtlen, et liiga hea selle koleda maailma jaoks.

Praegu ma suudan Sind kaitsta, kuniks Sa kodus elad. Aga ma ei tea, kas Sa suudad maailmas läbi lüüa, kas Sa suudad leida oma koha, oma unistused täita. Tean, et materiaalses mõttes Sa vajad vähe, aga emotsionaalselt? Vaimselt?

Ma soovin Sulle kõige paremat, soovin, et Sa oleksid õnnelik. Südamest.

Sinu ema

Anorektikute hingeelu...

ma usun, et ma mõistan, miks inimesed anoreksiani jõuavad. Mul on ka vahel olnud mõtteid, et tahaks näpud kurku ajada, sest nälg on nii suur, et ei suuda peatuda ja kere on nii paks, et selles elamist ka ei ole võimalik taluda.

Ma arvan, et minu söömishäire ja sealt ka ülekaalu juured on kinni lapsepõlves, kus ma ei saanud kunagi piisavalt süüa. Koolis seepärast, et ma ei suutnud endale toitu välja võidelda, kodus seetõttu, et meil ei peetud söömist oluliseks - ei kaetud ilusti lauda, ei korraldatud pühade ja sünnipäevade ajal pidusööke, ja et osa toite, mida pakuti, ei olnud lihtsalt öeldes söödavad. Oma osa on kindlasti eluperioodil, mil ma olin süvavaene ja söögivalmistamiseks puudusid ressursid. Ühesõnaga - hea söök on midagi, millest ma ei suuda loobuda, ja ega ma ei tunne ka alati, et saaksin kõhu täis. Pluss mulle meeldib raamatut lugeda ja nt juustu näksida, kuigi ma tean, et see on väga kahjulik harjumus ja annab ainult kaloreid juurde.

Mul ei ole suutlikkust ajada end sportima. Ja ma tean ka, et üle 2-3 kg ma alla ei saa ka siis, kui ma üldse ei söö ja regulaarselt spordin. Usutavasti on ka minu hormoonidega midagi väga valesti, sest ülekaal jäi mulle selga rasedusest ja nagu kinnitas perearst, siis MM suurenenud rinnanäärmed on märgiks, et emal olid raseduse ajal hormoonid paigast ära. Samas siin Eestis mingeid hormoonanalüüse nii ehk naa ei tehta.

Kokkuvõttes on mul oma keha suhtes tekkinud tugev vastikus. Ühest küljest ülekaalu pärast ja teisest küljest seetõttu, et ma jäin üleöö vanaks - tekkisid kortsud, juuksed läksid halliks, rasvavoldid "kaunistavad" minu äraaetud keret ja et mul ei oleks mingit võimalust end kasvõi natukenegi kõrgemalt hinnata, on minu näole end sisse seadnud ekseem, mis ka hormoonidega ravides ei kao.

Nii ma siis kasutan jaanalinnutaktikat - mul ei ole kodus kaalu (seega me ei tea, palju pekki mulle iga nädalaga juurde kasvab, seda ma saan riiete järgi nagunii aru), mul ei ole täispikkuses võimalik end kodus peeglist vaadata ja et minu abikaasa kinnitab mulle, et ma ei ole paks (sest ta lihtslat ei julge mulle tõtt öelda või on ta ootamatult pimedaks jäänud, mida ma ei tahaks hästi uskuda), siis ei ole ka erilist motivatsiooni alla võtta.

Ma ei tea, mida teha. Loobuda söömisest, juua ainult vett ja sundida end igapäev hommikust õhtuni sportima? Ajada peale sööki näpud kurku? Leppida sellega, et ma olengi paks ja iga aastaga kanda üha suuremat numbrit riideid, kuni maapind minu raskuse all praguneb ja ma kukun otse paksude põrgusse? Hakata neelama salendavaid tablette? Pöörduda psühhiaatri poole? Panna endale lihtsalt nöör kaela?

Variante nagu näha on.

K

Eluülikool - ülikoolielu

no mina ei tea, mis maailmas lahti on, aga tööpakkumised tulevad uksest ja aknast. Kes ütles, et on tööpuudus? Olukord muutub niisuguseks, et ma pean hakkama kaaluma, kellele "jah" ja kellele "ei" öelda. "Jah" ma tegelikult tahan öelda kõigile, kes pakuvad erialast (st loovteraapiatega seotud) tööd. Kusjuures raha tahaks...et osta kingi ja käekotte, eksju, aga projektitööd on ajutised, sealt ei ole loota pidevat sissetulekut.

Ma tulin mäletatavasti töölt ära selleks, et koolile pühenduda. Nüüd ma ei teagi, mida teha, kas pühenduda hoopis tööle ja rahateenimisele, vanale erialale, millelgile täiesti uuele ... kooli ma armastan kõige rohkem, sain ka sel semestril õppemaksusoodustust, on lootust stipendiumile, lisaks toimetavad seal inimesed, kes on nagu mina, aga raha tahaks ikka ju rohkem saada - kingad ja käekotid maksavad neetult palju. Lõundiks ja värvideks niimoodi ju üldse raha ei jää. Nii suur segadus!

Igatahes on mul tunne, et inimesed üldiselt ülehindavad mind ja minu võimekust. Miks, sellele ei oska vastata. Kõige paremini sobiks mulle tegelikult kojamehe amet. Hea rahulik, töö toimub värskes õhus, annab võimaluse mõtteid mõlgutada ja harja ning kühvliga ei pea üldse suhtlema. Ja mina oma kohusetunde ning pühendumuse juures lööksin kõnniteed briljandina läikima.

Kudzu

Vajadused...

unetule nagu mina kindlasti kõigepealt uni. Kui ikka eelmisel nädalal oli öö, mil ma sain magada 60 minutit, siis pühapäeva õhtuks olen ma ilmselge laip. Ja eks need kaks hommikut, mil tuli tormata poole seitsese rongi peale on ikka ka liiast.

Aeg iseendale - tundub võimatu ülesanne leida endale ööpäevas 60 minutit aega, kus ükski inimene ega loom minust mitte midagi ei taha.

Olla hoitud ja armastatud - tunda seda, olla koos armastatud inimesega, olla nii, et teised ei sega, et koosoldud aeg ei ole ühine autosõit poodi ja tagasi. Lähedus, mis ei ole mitte uneeajast varastatud intiimsusehetked, vaid küps, täielikult teineteisele pühendatud aeg.

Lugeda raamatuid, lugeda, lugeda, lugeda ... lugeda läbi kõik need virnad, mis kuhjuvad raamaturiiulil ja öökapil.

Maalida ka päevasel ajal ja molberti taga, mitte ainult öösiti kusagil lauanurgal.

Puhata ükskord ometi end välja...

Kudzu

Inimene, kes sa oled...

Ma viimasel ajal põen hirmsasti iga pisemagi eksimuse pärast, mida ma kogemata teen. Ükskord nt saatsin olulise kirja valele aadressile, teinekord kanti mul aineid üle, mille eest on juba hinne käes jne. Ma ei räägi sellest, et jänest sõita on minu jaoks keerulisem kui teisele inimesele kaitsta doktoritööd, mistõttu ma kas ei sõida ühistranspordiga või ostan ka ühe peatuse jaoks pileti. Hirm eksida viib niisuguse totaalse õuduseni, et vahel oleks justkui lihtsam surnud olla, sest elu on väljakannatamatu. Kuidas saab elada, kui pidevalt on hirm?

Tegelikult oleme me kõik ekslikud, sest me oleme inimesed. Me teeme vigu, me teeme neid enamasti kogemata, vahel ka teadlikult. Me ei saa ideaalselt toime saadagi, sest me oleksime siis ju Jumalad. Ma arvan, et vigadest õppimise kunsti peame me omandama elus justnimelt läbi oma vigade, aga sellegipoolest ei jaksa ma oma hirmudega võidelda. Perfektsionismitaotlus on minu ellu sisse kodeeritud ja mida enam aega ma elan, seda enam veendun, et ma ei jaksa olla perfektsionist ja ometigi ei ole ma võimeline seda mitte olema.

Tulemuseks üleüldine ärevus, meeleoluhäired, kurbus, võimetus inimestega lähedasi suhteid luua, väga tugevad piirid enda ja teiste vahel. Huvitaval kombel ilmnevad kõik need asjaolud ka töödes, mida ma loon. Nt loovtantsu supervisooni tunnis pidime me põrandale tekitama oma ruumi hüppenööride jms abil. Ma valisin selleks koha, kus minu selja taha jäi post "et seljatagune oleks kaitstud, ja samas saaks kogu ruumist ülevaate" nagu ma õppejõule selgitasin. Ja et posti vastu saab selga toetada, mis on tore. Selle peale küsis õppejõud, kuidas siis oleks, kui selline toetav post oleks minu ruumis sees. Leidsin, et seda pole kindlasti vaja, võtab ruumi ja üldse. "Kas sul elus ka tegelikult on toetus väljaspool iseennast olemas?" küsis õppejõud edasi. Mõtlema hakates sain aru, et on, ja justnimelt väljaspool enda ruumi. Ma tean, et ma eriti kriisiolukorras ei ole võimeline abi paluma, et ma keelan enda puudutamise, endale füüsiliselt ja emotsionaalselt lähedale tulemise, ja et mõnikord ma väldin teisi inimesi enda ruumis sellega, et hakkan kohe tegelema nende probleemidega, sest nii on kõige lihtsam vältida enda probleemidega tegelemist. Ütlesin siis õppejõule, et jah, nii on, ja tegelikult ma toetan end peamiselt ise, aga on hea teada, et mingi võimalus toetust saada on siiski olemas.

Ma ei helista kellelegi, kui ma tunnen õudust enda sees. Ma ei kirjuta kellelegi, kui ma ei jaksa enam elada. Jah, võib-olla blogisse paar rida, viimasel aastal peamiselt mustanditena. Ma panen oma piirid kinni, ma jätan toetuse kusagile väljaspoole, sest ma pean ise hakkama saama, pean üldse mitte tekitamagi vigu, pean olema üliinimene, eksimatu, selgelt mõtlev, ideaalne ema jne jne jne. Ja tunnen samas, et kõrben oma vigade sasipuntras ja oma ekslikus maailmas.

Aga alati on lootust, et elu ei kesta igavesti. Võimalik, et mind suunatakse vigade põrgusse peale surma, kuigi praegu tundub küll, et elu ise ongi põrgu. Mis siin enam hullemaks minna saab.

Kudzu

Aaaa....

ja-jah, minu mured draamateraapia alustega olid alusetud nagu sageli juhtub. Tegelikkus on selline, et ma sain A! Täitsa uskumatu, ausalt! Ma ikka väga pabistasin, isegi siis, kui õppejõud hakkas hindeid ette lugema, ütlesin ma endale mõttes, et ära kurvasta, C on ka ju täitsa OK. Ja siis tuli A, koos õppejõu tagasisidega - huumorimeel, maailmavalu, isiksus, võimas eksamitöö, panus gruppi jne. Ilmselt oli õppejõud tõepoolest shokis peale eksamit, kuna ta ei osanud minult lisaks muule ka näitlemisoskust eeldada. Ja ta teatas ka kindlal häälel, et ta kindlasti kohtub minuga siis, kui ma oma praktikat teen, sest minu omadused on just sellised, mida selle praktikakoha sihtrühm vajab. Mida minul selle peale öelda on?

Kui minu hinne välja hõigati, siis tõusis rühmas heakskiitev sumin, niisugust asja pole ma ka varem kogenud. Ütlen ausalt, minu süda kuulub neile noortele toredatele inimestela ja ma organiseerin oma tunniplaani ümber, et saaksin nendega edasi jätkata. Selle peale nad lausa hõiskasid, ja isegi need inimesed, kellega ma olen vähem suhelnud. Mis tähendab, et grupp on mind omaks võtnud, on mind ära kodustanud ja ometigi saan ma olla just täpselt nii hull nagu ma olen. Siiani minu elu kõige parem grupp!

Mina arvan, et kuuluvus on oluline, inimene sotsiaalse loomana vajab kinnitust, et teda aktsepteeritakse, et teda hinnatakse, armastatakse ja hoitakse just tema enda pärast. Mina olen endale niisuguse rühma leidnud, tegelikult ka kord varem, dekoori õppides, aga siis visatati mind ja veel paar inimest koolist välja ja rühm lagunes. Mujal rühmades on mind küll ka rohkem või vähem aktsepteeritud, aga samas on olnud pidevalt vaja võtta rolle, mängida kedagi-midagi, et vastata teiste vajadustele. I kursuse grupis on teistmoodi, keegi mult midagi ei eelda ja see laseb vabalt toimetada ja võib-olla ka rohkem näidata, milleks ma tegelikult võimeline olen. Muheda tüsedusele kalduva pereema sees elab üks noor ja vaba hing, kelles on mängulusti, armastust ja uudishimu ning üks osa ka valu ja küpsust, mis lubab teistest inimestest aru saada, nende kingades seista.

Mina ei taha kasvada küüniliseks ja sarkastiliseks õeluskotiks, kelle eesmärk on maailmale ära panna. Mina tahan jääda oma hinges inimeseks, kes suudab maailmas leida ilu, kes suudab leida teistest ilusat, kes suudab mõista ja aru saada. Võtke või jätke!

Kudzu