see ei ole enam normaalne. Ma magan öösel, ma magan päeval (minimaalselt 2h iga päev, kusjuures ma võin suvalises diivaninurgas konutada, isegi voodisse pole vaja minna). Unetus on asendunud totaalse unisusega. Ja mitte ainult unisusega, vaid ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksa väga palju midagi teha.
Ma natuke muretsen. Olen elus varem nii väsinud olnud tuberkuloosis olles ja ka siis, kui ma ootasin lapsi esimesi kuid. Rase ma kindlasti ei ole, just punased lahkusid, seega jääb üle kas kevadväsimus kuubis või mingi vastik näriv salakaval haigus. Aga kuna perearstile kurtmine on midagi sellist, mille asemel ma olen valmis kasvõi püstijalu magama jääma, siis ei olegi nagu muud kui tuleb katsuda hakkama saada. Ja kui on uni, siis magada.
Kudzu
PS Ma ei jaksa ka blogida enam, lihtsalt käed ei kuula sõna.
3 kommentaari:
Aga mis perearstil viga on? Kas konkreetne arst ei sobi või on vastumeelsus üldse igasuguse meditsiinipersonali vastu? Et noh, kui tervisel midagi viga on, siis oleks lõpuks ikka kasulik arsti juurde jõuda... Ise olen oma kroonilise väsimusega arstil küll käinud, midagi viga ei leitud, magan vahelduva eduga edasi. Rõõmsat ärkamist! Aga seniks head und!
kle on vist viirus küll.
aga äkki mingi vitamiini või mineraali puudus
või metali
rohkem metalt!
(jube maru kinnitussõna mul praegu - slogi. kui sa inime blogida ei jõua, siis slogi!) ;)
Mul on alati perearsti juures tunne, et mis nüüd mina oma tühiste haigustega. Ja nii ju ongi - teistel jääb süda seisma, sooled on keerdus, kõhunääre sealsamuseski, ja siis mina oma vingumisega, et ma olen väsinud. Ei, see ei lähe mitte. Mina külastan perearsti tavaliselt siis, kui surm juba suu ääres ja enda ravimeetodid ei anna tulemust.
Perearst on mul muuseas superhea! Teeb analüüse, on hooliv ja empaatiline. Viga on paraku minus.
Postita kommentaar