Täna varahommikul umbes poole viie paiku 19 aastat tagasi sündis üks pisike inimene. Korraks mulle teda näidati, siis viidi kiiresti kuhugi ära, sest ma olin kehv sünnitaja tookord ja ega personal ka suurem asi polnud. Nii et me ei osanud Sind kuigi hästi vastu võtta. Eks ma olin üldse kehv ema - oskamatu, hirmunud, õnnetu abielu tõttu pidevalt häiritud, seejärel juba jäin ma Sinu nooremat venda ootama, siis tuli lahkuminek Sinu isast ja minu traagilised enesehävituse aastad, mis kindlasti ei teinud minust natukenegi paremat ema. See koorem jääb alati minu õlgadele, kallis poeg.
Igatahes kasvas Sinust kõigepealt beebi, kes magas päeval ja oli üleval öösel (emasse!), seejärel väikelaps, kes pakatas energiast ja kunagi päevaund ei maganud (andesta, see uneteema on minu kui unetu isiklik kiiks!), ja siis koolilaps, sõbralik, armastatud koolikaaslaste poolt, aga natuke üksildane, ja nüüd siis oled juba suur mees. Või mis suur, ikka laps ju alles.
Ma ei tea, mida Sa praegu teisel pool seina täpselt teed. Ilmselt on Sul klapid peas ja Sa räägid oma uue sõbraga Kanadast. Päeval külastas Sind teine sõber koos oma naisega, siis vaatasid Sa natuke väikeste õdede järele (nemad küll väitsid, et Sa olevat maganud), jah, midagi Sa toimetad. Vahel me ikka räägime ka, Sul on hea huumorisoon, ja meie tüdrukud armastavad Sind väga, sest Sa viitsid nendega mürada ja mängida. Ma arvan, et Sa oled väga helde, väga hea südamega inimene - vahel ma mõtlen, et liiga hea selle koleda maailma jaoks.
Praegu ma suudan Sind kaitsta, kuniks Sa kodus elad. Aga ma ei tea, kas Sa suudad maailmas läbi lüüa, kas Sa suudad leida oma koha, oma unistused täita. Tean, et materiaalses mõttes Sa vajad vähe, aga emotsionaalselt? Vaimselt?
Ma soovin Sulle kõige paremat, soovin, et Sa oleksid õnnelik. Südamest.
Sinu ema
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar