Uus blogi

asub aadressil

algusestpeale.wordpress.com

Ja Google koos bloggeriga mingu sinna, kus pole valgust ja on kole hais!
Kudzu

Nutune...

neetud Google, ma ütlen! Täna sai sõber minu arvutist oma gmaili vaadata ja pärast seda mina enam oma blogerisse ei saa:( Minu arvuti lihtsalt eitab ´minu kont olemasolu ja punkt! Hetkel ma blogin oma abikaasa arvutist, aga see pole muidugi lahendus. Ma kaalun väga tõsiselt blogimise lõpetamist, vähemalt blogspot´i kasutades, sest ma olen viimase kahe kuu jooksul kaks korda pidanud samal põhjusel parooli vahetama ja mulle ausalt öeldes aitab.
Eriti tige
Kudzu

Näpud mullas...

jah, just nii ma oma päevi veedan. Ei mingit võimalust pikki küüsi kasvatada ja neid kunstipäraselt kaunistada, sest isegi töökindaid kasutades õnnestub mul välja näha nagu tõsine tööinimene, küünealused mulda täis. Eile alustasin majaesise suure lillepeenra läbikaevamist. Õieti öeldes ei saanud seda enam peenraks nimetada, sest see oli paksult heina, naati ja üht tüütut pinnakattetaime läbi kasvanud. Mul polnud mõtet üritada mulda kobestada, sest mullani jõudmiseks oleks pidanud ikkagi üsna sügavale kevuma, seega haarasin labida ja asusin tööle. Täna kaevasin veel viis tundi ja valmis sain! Ilmselt said ka mõned püsikud kahjustada ja kindlasti mõni neist ka vihastab, aga no midagi pole teha, aeg-ajalt tuleb selline töö ette võtta, ja pealegi on lilledel nüüd ka mõnus läbikaevatud õhuline nuld ümber, mitte see paks vilt, mis enne, ja millest läbikasvamiseks tuli ilmselt väga kõvasti pingutada. Ülejäänud peenrad on korras, natuke siit-sealt veel kõbida ja muidugi tänava äär on ka veel ootamas. Et abikaasa päeval töötab ja õhtul on lastega trennis, siis aiatööd ongi minu pärusmaa. Ja mulle meeldib ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ainult süüa ma küll täna teha ei viitsinud, selle asemel ostsime vahelduseks natuke idamaist valmistoitu.

Aias toimetavad kõikvõimalikud linnukesed, kuldnokad on pesakastis ja orav lippab ringi. Aeg-ajalt huikavad metstuvid oma "huu-huu-uhhuu-sid ning keegi tegelane armastab varahommikuti meie plekk-katusel toksimas käia. Ma tunnen, kuidas ma muudkui eemaldun tsivilisatsioonist, täna olin terve päeva ainult kodus, isegi poodi ei tahtnud minna. Poeskäimine kulutab aega ja närve, sest alati on lõuna ajal Selveris rahvamassid, pluss mingid lõputud kastid igal pool, nii et üsna raske on kiiresti toit ära haarata, et saaks koju tagasi minna. Ja kui keegi väidab, et inimestel raha pole, siis mindagu suvalisse kaubanduskeskuse toidupoodi ning on kohe näha, milliseid korvitäisi inimesed endale koju tassivad. Kuid nagu ütleb laulusalm:"Mulle siiski täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat tuju miski kurvaks tee!". Sest kui juhuslikult on rõõmus tuju, siis tuleb sellest võtta viimast:)

Kui homme sajab, katsun oma ateljee korda teha, kevadest alates saab seda jälle kasutada. St ateljeest tahaksin ma koristamist alustada. Kui aed korda saab, siis on järg maja käes, teate küll, aknad ja seinad ja põrandad ja laed jne, sest talv pole meie majas möödunud teps mitte jälgi jätmata. Jäljed tegelikult pole talve omad, sorry, pigem meie laste panus majapidamise huvitamaks muutmiseks. Ehk teisisõnu - on juba nii huvitav, et varsti pole võimalik siin enam vanaviisi toimetada, tuleb midagi ette võtta. Lihtsaim asi - kerge sanitaarremont, sest koristamisest üksi ilmselt enam ei piisa. Mnjaa, mulle väga meeldib pintsliga vehkida, miks siis mitte seinu värvides?

Kudzu

Stiiliküsimused...

MM lesis täna minu kaisus ja uuris, mis värvid mulle meeldivad. Ütlesin, et mulle üldiselt meeldivad kõik värvid. "Aga mis värv sulle ei meeldi?". No vastasin, et mulle ei meeldi kahvatubeež, sest see on üks igavene värvitapja minu arust ja tekitab melanhoolse tundeid, vähemalt minus. Ja halliga on ka tegelikult nii, et teatud hallid toonid mõjuvad kõikidele teistele värvidele suisa surmavalt. Siis küsis MM, et kas mulle must meeldib. Vastasin jah, mille peale MM targalt tähendas, et must on stiilne värv. Küsisin siis, et kas mina olen stiilne (igavene vana edevusehunnik)? MM noogutas. Issi aga ei olevat stiilne, vaid igav! No ma ei tea, ma arvan, et meie pereisa stiil a la Vanarüütli poisid ehk tema võime ka kõige stiilsemaid riideid kanda nii nagu oleks tegu äsja hullarist põgenenud tegelasega, kes humanitaarabi kotist on endale suvalised kaltsud selga krabanud, on ju suisa geinaalne ja kindlasti mitte igav. Kusjuures see on midagi, mida ma oma mehe juures armastan, sest see on lihtsalt nii ... nunnu! Ja täiesti allumatu igasugustele moetuultele või minu pingutustele oma mehe immitsat kujundada. 

Ma tahaksin muidugi olla veelgi stiilsem, kuid siin metsade rüpes pole stiiliga eriti midagi pihta hakata. Lillepeenarde kobestamiseks piisab dressidest ja vanast jopest ning kanasuurused kuldnokad, kes mahlaseid vihmausse endale toiduks krabavad, ei pööraks mulle tähelepanu ka siis, kui ma üldse ilma riieteta aias toimetaksin. Võimalik muidugi, et pälviksin sellise käitumisega imestavaid pilke oma naabritelt, kuigi usun, et nad on juba isegi aru saanud, et me oleme siin Segasumma Suvilas väheke omamoodi. Aga sellega ma olen viimaste aastakümnete jooksul juba ära harjunud, et kenade viisakate normaalsete inimeste hulgas tundun ma endale veel imelikum kui muidu ehk siis parim viis tervet mõistust säilitada, on suhelda endasugustega. Mida ma ka rõõmsal meelel teen.

Kinnaste kudumine edeneb päris kiiresti. Ma koon kaht kinnast korraga, et tuleksid ikka ühesuurused, ja järg on nii kaugel, et hakkan pöidlaauke maha laskma (mitte otseses mõttes muidugi). Täna oligi minu programm selline mõnus, et natuke nokitsesin aias, natuke kudusin, natuke nurrusin mehe kaisus ja siis ajasin natuke linnas asju, käies korraks läbi ka kaltsukast:) sest stiili peab ikka hoidma, kuidas siis muidu. Olin täitsa rahul oma eluga, kuigi ikka veel väsinud, aga seda pole vist vaja eraldi ära mainida. Mõtlesin, et oleme tõesti üks kummaline perekond, justkui pesakond Koduvanasid, Kes Armastavad Vaikust, meid ei sega, kui  ümberringi midagi ei toimu, sest kõik mis vaja, toimub ju tegelikult meie peades. Ja me ju ise valime, mida enda jaoks oluliseks peame, kas kisakära ja aktiivset tegutsemist, või vaikset kulgemist oma eesmärkide suunas. 

Kudzu

Aiast, august ja ...

soolisest ebavõrdsusest tahan ma natuke pajatada. Kuna see teema lõõmab lausa lõketena nagu miskine Muinasöö, siis pean ju ka mina saama sõna sekka öelda. Et mul on õnnestunud üles kasvatada kaks poega ja kasvamas on kaks tütart, siis võin puhtsüdamlikult kinnitada, et eri soost laste vahel erinevused on. Vanem poeg oskas auto häält enne teha, kui rääkimise selgeks sai, samas MM-i esimene sõna oli "tita" (ja üldsegi mitte emme nagu klassikute väitel peaks olema). Poisid väikestena mürasid, rimusid ja rabistasid nagu jaksasid. Tüdrukud sellist füüsilist mürgeldamist ei harrasta, aga see-eest kaklevad nagu pisikesed tigedad kakukullid ja iga vahend võidu saavutamiseks on OK nagu nt küüned, hambad ja mänguasjad. Poisid olid jällegi väiksena üksteisega väga solidaarsed, vahel muidugi tülitsesid ka, aga no mitte nii palju kui meie neiud. Ja niimoodi võiks lõpmatuseni neid erinevusi siin välja tuua.

Siinkohal saab muidugi väita, et ma ise olen oma lapsi kasvatanud nende soost lähtuvalt, mis absoluutselt vastab ka tõele. Nimelt ongi tegu eri soost isenditega, ja mina aktsepteerin täielikult seda, et poiste ja tüdrukute mõttemaailm ja käitumine on erinevad. Minu jaoks on see OK, ma olen vana aja inimene, sooneutraalsust taga ei aja. Mina ajan taga hoopis midagi muud - et poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, aktsepteeriksid üksteist nii nagu nad on. Ja peaksid lugu teisest soost inimestest, kui vaja, siis ka sootuks sootutest - tuleb aru saada, et väärtuslikud on KÕIK inimesed, mitte ainult mehed või naised, nagu sageli kiputakse vastanduma. Ehk siis kui keegi räägib sellest, et võrdse töö eest võrdne palk (aed), siis kostab kisa, et meestel tahetakse tillid küljest kakkuda (auk). Tegelikult on meie ühiskonnas hoopis probleemiks, et ei suudeta hinnata naisi võrdselt meestega ja ausalt öeldes juhtub teistpidi ju ka. Kui mees on kodus vaikne rahulik ja töökas, siis peetakse teda sageli tallaaluseks. Kui mees kodus räuskab ja on Mees kolme suure algustähega, siis ta on ikka vägev isane küll. Naine, kes teeb karjääri ja usaldab laste kasvatamise mehele, on rongaema, mees, kes teeb karjääri, on samas vinge tegija. Kunagi küsis üks kaastudeng, et kuidas ma ometigi olen jätnud oma väikese tütre õpingute ajaks üksi koju! Mina seepeale vastasin, et minu lastel on täitsa juhuslikult ka isa olemas ja lapse jaoks on oluline, et oleks üks kindel inimene tema elus kohal, samas pole kuskil öeldud, et see peaks justnimelt ema olema. Ühesõnaga - ma olen ka rongaemade nimekirjas;)

Kas ei saaks kuidagi niimoodi, et mehed ja naised on rõõmsad selle üle, et nad on erinevad. Nad austavad üksteist, toetavad üksteist, teevad kodu ja pere heaks asju koos, kasvatavad ühiselt lapsi, koristavad ühiselt ja mees teeb süüa ning naine parandab autot, kui tal selleks rohkem nutti on. Meie peres asjad enamvähem nii on, ilma et keegi oleks tillist ilma jäänud või end kuidagi alaväärsena tunneks. Ja MM tahab sünnipäevaks mõõka, nii et kogu aur, mis mujal läheb sugude kaotamise peal, on meie majas oma töö teinud täiesti märkamatult:) Aga no kui mõõka, olgu siis nii!

Kudzu

Kiigelaulu...

ka vahepeal. Maailm on sedaviisi korraldatud, et just sel hetkel, kui elumere lained löövad üle pea kokku, vaatab armas Taevataat pilvelt alla ja märkab seal üht vettinud Kudzut. Ja mõtleb, et heakene küll, ujuda sa siiski oskad, annaks sulle vahelduseks võimaluse ka kuival maal ringi kõmpida. Ja saadab kohale ühe pisikese HeaTeo, kes vaikselt tuterdades Kudzu kuivale maale sikutab ning päikese kätte soojenema veab. Kudzul hakkab päikese all soe ning järsku talle meenub, et asjad pole alati nii halvad nagu ta endale ette kujutada armastab. Päike kuivatab Kudzu kasuka, paitab kiirega koerakese nina ja jälle on valmis meie peategelane eluga rinda pistma.

Kui nüüd poeesiast sotsrealismi maabuda, siis sain ühe väga hea uudise, mille pärast ma nädal otsa olen närveldanud. Ma olen viimastel päevadel saanud muidugi ka teisi uudiseid sh justkui häid, kuid ükski neist pole olnud hetkel nii toetav. Kindlustunne, et asjad, mida ajan, on ajamist väärt, hakkas üsna totaalselt ära kaduma, koos kaasnevate ebameeldivustega nagu unetus, enesesüüdistamisega seotud sundmõtted ja võimetus keskenduda. Praegu on mul aga lootust, et täna öösel saan jälle sõba silmale ning puhkan end vahelduseks välja. Isegi kui see tähendab sissemagamist (õnneks, jah õnneks, pole ette näha, et ma homme peaksin kuhugi mujale minema kui poodi ja kaubanduskeskused on teatavasti päevasel ajal pidevalt avatud).

Kui nüüd perearst meie pesamuna terveks tunnistab, siis mul on homme ootamas päev iseendale. Arvan, et olen selle ära teeninud. Homme ei keeda ma kolm korda päevas süüa, ei pese pesu ja ei korista. Homme ma koon kindaid, loen raamatut ja vaatan, kas äkki suudan üle hulga-hulga aja pliiatsi kätte võtta. Onju, armas Taevataat, Sulle sobib see ka?

Terv

Kudzu

Ega tali taevasse jää...

ütleb vanarahvas, ja seda minagi. Koon tasapisi abikaasa kirikindaid ja mõtlen, et praegu oleks neid kindaid juba tarvis. Eilne soe kevadilm on kuhugi minema jalutanud, on jäänud vihmasadu ja külm tuul. Samas hea, et eilegi ilma anti, sest me saime oma aia korda st lehed riisutud ja okkad kokku kraabitud ning ära põletatud. Korda on tegemata veel tänavaäärne mururiba, aga ju jõuab. Ning lõppude lõpuks vastavalt EV seadustele meil puudub igasugune kohustus tänavaäärset ala koristada, seda peab tegema omanik ehk kohalik omavalitsus. Mida ta muidugi ei tee, kuid samas ei saa nad ka õiendama ega trahvima tulla. Seega jääb tänavaäärne ala esialgu paremaid aegu ootama. 

Kohtusin ühe väga toreda inimesega, kes täiesti üllataval kombel sai aru, miks ma olen nii väsinud. Ja mina omakorda sain aru, kuidas mind koguaeg väsitab vastutus - oma pere on juba nii suur, et sellest jätkub terveks eluks pluss kõik muu maailm. Lihtsalt see tunne, et kogu koorem, kogu maailm isegi on minu õlgadel - see juba ise väsitab. Ja teadmine, et pole kuhugi ka midagi ära anda, sellised perekonnatud nagu me abikaasaga oleme. Kellele me ikka kurdame, kui asjad hakkavad üle jõu käima? Iseendile, jah, seda küll, ning eks tuleb tunnistada, et kõigil pole isegi mitte inimest kõrval murede jagamiseks, ses mõttes on ju isegi hästi. Kuid et oleks loota veel kellelegi peale meie kahe, seda teadmist minus ei ole. 

Ma olen aru saanud, et minu rasked aastaajad on sügis ja kevad. Sügisel on alati tulemas suuri muutusi, kasvõi laste kooli või lasteaia-aasta algus ja trennide ja huviringide algused, igasugused logistikaküsimused, pluss minu väsimus suvisest aktiivsest "puhkusest" kahe energilise väikese piigaga. ja kevadel on raske, sest talv on ära kasutanud kogu energia ja uut pole veel kuskilt juurde tulemas, samas kohustusi sajab mürinal kaelan igasuguste kevadpidude, talgute ja aiatööde näol. Ja siinkohal ma pean vabandama ka kõigi oma sõprade ees, et sel aastal jääb minu sünnipäev pidamata, sest ma lihtsalt ei jaksa midagi korraldada. Loodan mõistvale suhtumisele:)

Täna olen ma üritanud abikaasale puust ette ja punaseks teha, et ma puhtfüüsiliselt ei jaksa minna maale lehti riisuma ja aeda koristama, kuna olen väsinud, väga hullusti väsinud. Ja et ma ei jaksa mitte ühtki asja rohkem teha, kui praegu teha on, niigi on järg ees, ma pole siin kodus vist juba kaks kuud põrandid pesnud, muust rääkimata - hea, et aia korda sai, kuid see on ju ainult üks osake kõigist kohustustest, mis on eramaja omavatel inimestel. Ma pean juba juunist hakkama tagasi maksma õppelaenu, auto tõenäoliselt meil ka ülevaatust ei läbi, talveks on vaja kütet varuda, maksud tuleb maksta ja vajalikud sõidud sõita, kuigi bensiin läheb üha kallimaks. Huvitav, mis raha eest me kihutame 110 kilomeetrit Luhamaale muru niitma? See majake seal tuleb maha müüa ja punkt! Kuidas äi ometi ükskord aru ei saa, et meil pole lihtsalt jaksu maal mütata, me ei saa siingi oma asjadega toime! Ja vot see ongi see koht, et tegelikult ei huvita meie pisikene elu ei minu ema, ei abikaasa vanemaid. Neil on hea kerge elada nagu jaanalinnud, et mida me ei näe, seda pole olemas. Kas tõesti pole kellelgi tekkinud kordagi küsimust, miks ma haigestusin depressiooni? Ja et kas depressioonis inimene ei peaks vajama mõnevõrra rohkem puhkust, abi ja ka mõistmist, kui terve ja elujõust pakatav isend? Oi, ma ei tea...

Vahel mulle tundub, et ma olen klaasist...mille sisse tekib järjest rohkem mõrasid, kuna ühel hetkel puruneb kõik kildudeks. Kildudest kokku ei saa enam kunagi päris seda, mis alguses oli.

Kudzu 

Kaka ja kevad...

on saabunud ka meie õuele. St kaka oli seal juba varemgi, sest Seti ikka üht-teist aeda poetab, kevad saabus viimase nädala jooksul ning väljas on juba täitsa soe. Mulle meeldib kevadel aeda koristada, sest mulluste lehtede ja sodide alt kaevub välja elusaid taimekesi ja esimesi murualgeid, selles kõiges on ärkamise hõngu, samas kui sügisene koristamine on üks nutt ja hala ehk valmistumine surmaks. Mistõttu ma sügisel ei rõhu eriti aiatöödele, pigem eelistan kevadel muru puhtaks kaapida ja peenrad lehesodist vabastada. Ning teod kokku korjata, kes lehekõdus endale kena talvekorteri on leidnud. Aeg on täis kollaseid liblikaid ja energilisi herilasi, linnud laulavad nagu jaksavad ning lisaks lumikellukestele õitseb lumeroos ja kollased-lillad-valged krookused.

Loomulikult kaasneb kena kevadega ka ebameeldivusi nt viirushaigused. Meie peres möllab üks eriti vinge viiruspoiss, mis on nakatanud mõlemad tüdrukud (mõlemal lõppes asi kõrvapõletikuga, Inglil koguni mädane variant), minu ja minu lugupeetud ema, kes üldiselt ei haigestu viirustesse. Mina pruuskan nuusata nagu tatitõbes hobune ja on ka pisike palavik, mis ei takista mind aias natuke prahti kokku riisumast ja muid koduseid toimetusi tegemast. 

Eile lõin üles ühed kirikindad, mustri võtan kindaraamatust ja inspiratsiooni sain kauaoodatud imeilusast teosest, mille puhul saan vaid kadedusega mõelda, et just midagi sellist tahaksin ma oma elus luua, kui mul oleks oma elu. Paraku on asjalood nii, et praegu olen ma eelkõige Ema ja ei midagi muud ehk siis oma elu elamisest võin unistada, kui õhtul und ei peaks tulema. Siit ka minu soovitus noortele sõpradele - palun ärge saage üle 35-selt lapsi. Teie elu muutub kellegi teise omaks, teil pole enam hetkegi vaba aega, ainult kohustused ja kohustused ja kohustused, te ei saa enam aastaid, et mitte öelda aastakümneid olla omaenda elu peremees, sest kontroll teie elu üle on pisikestes soojades armsates kätes, mis oskavad kõik oma teel purustada, mäkerdada ja ära kärtsutada. Lastesaamine on ikka noorte inimeste töö, kes suudavad naerusuised olla ka peale aastaid kestnud magamatust, ülekoormust ja 24/7 kestvat hoolitsust. Vanurid nagu allakirjutanud tahaks normaalselt magada, vahel lugeda raamatuid, mõnikord abikaasaga ninapidi koos olla. Kuid olgem optimistid - kui mu pojad mind lastelastega ei õnnista, siis paari aasta pärast peaks Inglikesel ka natuke rohkem arunatukest olema ja ehk siis saabub kauaoodatud Oma Aeg - mnjaa, mulle meenus just parasjagu, et siis on meil tõenäoliselt hooldada paar esivanemat, oi appi! Ehk siis hoopis järgmises elus?

Helgesse tulevikku vaadates

Kudzu
PS Kui oleks valida Oma Aja ja laste vahel, valiksin igal juhul lapsed - vahel on lihtsalt tarvis ka natuke viriseda:)

Ole spontaanne!

nagu ütles pr Morgie. Ja just täpselt seda ma olengi! Näiteks pühapäeva öösel, kui meil korsten põlema süttis, suutsin ma täiesti spontaanselt võtta üle juhtimise, saata oma mehe algul tulekustutiga, siis veeämbritega katusele ja põleng õnnestus likvideerida meil endil. See tundus hea mõttena, sest kesk ööd saabuvad signaliseeritud päästjad pole ju muud, kui üks ütlemata tavapärane viis asju lahendada. Ja ma olen spontaanne ka laste hooldamisel, kes on mõlemad keskkõrvapõletikus, MM küll täna õnneks läks kooli, sest ta niigi puudus terve eelmise nädala, kuid kodus on Inglike, kes öösel valust röökides meie voodisse maabus, mille tulemusena mina terve öö sain unetuna voodis väherdada. Väga spontaanselt, kusjuures!

 Ja kui spontaanne ma veel ema külaskäigu ajal olin: keetsin, küpsetasin ja vestlesin täiesti vabalt! Ema sai puhata ja minu raamaturiiulist raamatuid võtta ning lugeda, samas kui mina tegin muid asju sh tööd. Ning kui need Arengud ja Spontaansus siin majas veel kaua jätkuvad, siis ma luban, et panen täiesti spontaanselt kõrvad pea alla ja võtan välja igavese ning juba ammu väljateenitud puhkuse:)

Aga muidu ma elan hästi, isegi toredasti. Saba ei aja karvu (mul seda lihtsalt pole), kuid käpad värisevad küll. Et praegune koormus on osutunud natuke liiga suureks, siis olen loobunud koristamisest ja aiatöödest, seda ka täiesti spontaanselt! Puhkan, mängin ja ootan uue kindaraamatu poeriiulile ilmumist. Mis siis, et mul pole aega raamatuid lugeda. Vähemalt ma tean, et see saab mul olemas olema.

Ja põnev uudis ka jagamiseks: TÜ kasvatusteadused pakub mulle võimalust üht minu uue erialaga seotud magistritööd retsenseerida. Ma olin muidugi kohe nõus, sest nii tore on ju vahelduseks tegeleda ka natuke teadusega. Ootan nüüd põnevusega, millal mulle töö lugemiseks laekub (aprilli lõpupoole, sain ma aru).

Aga mis siin muud, kui kevad südamesse ja nautige päikest. Mina nägin täna esimest kollast liblikat ka juba:)

Kudzu

Prof Koti seiklused...

teel pealinna. Nimelt oli minul täna üks kohtumine pealinnas ja asusingi hommikul reipalt bussiga teele. Alustuseks tõstsin oma eelmüügist ostetud pileti alusel püsti ühe neiukese, sest buss oli umbselt täis ja ma ei kavatsenud hakata endale tagaistel kohta tekitama. Istusin maha ja jäin magama ning ärkasin selle peale, et on imelik olla. Kõrvus kohises, peas kumises - ühesõnaga, hakkas tekkima minestus. Algul püüdsin lihtsalt pead allapoole hoida, kuid see ei aidanud ning lõpuks lihtsalt istusin, pea põlvede vahel. Tundsin, kuidas kattun külma higiga, kuidas kõhus hakkab keerama ning tekkis tunne, et kohe ma oksendan. Seepeale suutsin vaikselt "appi!" ägiseda ning paluda kaasreisijatelt, ega kellelegi pole kilekotti. Mulle otsiti kott ja visati suht põlgliku pilguga kätte ning kui olin kotikesse natuke süljanud ja veel mingi aja pea põlvede vahel istunud, sain pildi selgeks. Ükski kodanik reisija ei küsinud, mis mul viga on, kas mul hakkas parem ja kas oleks vaja midagi teha. Ei, nad mõtlesid vist, et ma olen kas purjus või narkojoobes. Tallinna jõudes roomasin bussist välja ja läksin kohtumisele.

Selle kummalise hoo ajal tekkis hetkeks tunne, et nüüd kohe ma suren siia bussi ära. Ja et ma ei näegi kunagi enam oma lapsi! Mõne aja pärast tegi mõte bussis surra mulle juba nalja, sest see oleks ju nii kõnekas. Kahjuks ei olnud mul kaasas legendaarset kohvrit, eks vist seetõttu olen elu ja tervisega koju jõudnud ka:)

Mis see oli, ma ei tea. Vist olen nii väsinud, et keha tõrgub minu seiklusi kaasa tegemast. Minu kõrge iga saabus seega üpriski kelmikalt (kuigi eile polnud mul häda midagi) ja eks siis tuleb tõdeda, et mingist piirist alates tuleb siiski Puhata ja Mängida rohkem, kui teha Tööd ja näha Vaeva.

Tervitades

Kudzu