Kaka ja kevad...

on saabunud ka meie õuele. St kaka oli seal juba varemgi, sest Seti ikka üht-teist aeda poetab, kevad saabus viimase nädala jooksul ning väljas on juba täitsa soe. Mulle meeldib kevadel aeda koristada, sest mulluste lehtede ja sodide alt kaevub välja elusaid taimekesi ja esimesi murualgeid, selles kõiges on ärkamise hõngu, samas kui sügisene koristamine on üks nutt ja hala ehk valmistumine surmaks. Mistõttu ma sügisel ei rõhu eriti aiatöödele, pigem eelistan kevadel muru puhtaks kaapida ja peenrad lehesodist vabastada. Ning teod kokku korjata, kes lehekõdus endale kena talvekorteri on leidnud. Aeg on täis kollaseid liblikaid ja energilisi herilasi, linnud laulavad nagu jaksavad ning lisaks lumikellukestele õitseb lumeroos ja kollased-lillad-valged krookused.

Loomulikult kaasneb kena kevadega ka ebameeldivusi nt viirushaigused. Meie peres möllab üks eriti vinge viiruspoiss, mis on nakatanud mõlemad tüdrukud (mõlemal lõppes asi kõrvapõletikuga, Inglil koguni mädane variant), minu ja minu lugupeetud ema, kes üldiselt ei haigestu viirustesse. Mina pruuskan nuusata nagu tatitõbes hobune ja on ka pisike palavik, mis ei takista mind aias natuke prahti kokku riisumast ja muid koduseid toimetusi tegemast. 

Eile lõin üles ühed kirikindad, mustri võtan kindaraamatust ja inspiratsiooni sain kauaoodatud imeilusast teosest, mille puhul saan vaid kadedusega mõelda, et just midagi sellist tahaksin ma oma elus luua, kui mul oleks oma elu. Paraku on asjalood nii, et praegu olen ma eelkõige Ema ja ei midagi muud ehk siis oma elu elamisest võin unistada, kui õhtul und ei peaks tulema. Siit ka minu soovitus noortele sõpradele - palun ärge saage üle 35-selt lapsi. Teie elu muutub kellegi teise omaks, teil pole enam hetkegi vaba aega, ainult kohustused ja kohustused ja kohustused, te ei saa enam aastaid, et mitte öelda aastakümneid olla omaenda elu peremees, sest kontroll teie elu üle on pisikestes soojades armsates kätes, mis oskavad kõik oma teel purustada, mäkerdada ja ära kärtsutada. Lastesaamine on ikka noorte inimeste töö, kes suudavad naerusuised olla ka peale aastaid kestnud magamatust, ülekoormust ja 24/7 kestvat hoolitsust. Vanurid nagu allakirjutanud tahaks normaalselt magada, vahel lugeda raamatuid, mõnikord abikaasaga ninapidi koos olla. Kuid olgem optimistid - kui mu pojad mind lastelastega ei õnnista, siis paari aasta pärast peaks Inglikesel ka natuke rohkem arunatukest olema ja ehk siis saabub kauaoodatud Oma Aeg - mnjaa, mulle meenus just parasjagu, et siis on meil tõenäoliselt hooldada paar esivanemat, oi appi! Ehk siis hoopis järgmises elus?

Helgesse tulevikku vaadates

Kudzu
PS Kui oleks valida Oma Aja ja laste vahel, valiksin igal juhul lapsed - vahel on lihtsalt tarvis ka natuke viriseda:)

Ei plaanimajandusele...

ehk kuidas leppida kaosega oma elus? Otse loomulikult minu kauaoodatud Puhkus ei saabunud. Öösel kolis meie voodisse meie pesamuna, kellel valutas kurk ja oli ilmselgelt ka palavik. Muidugi ei läinud ta lasteaeda ja muidugi tuleb nüüd tegeleda kahe kodusoleva põnniga, kes vahepeal küll mängivad omavahel, aga siis jällegi otsustavad kakelda. Õhtul saabub noorem poeg koos prutaga ja on siin ilmselt nädala lõpuni. Järgmisel nädalal laekub pr Ema, kellega me läheme 07. aprillil ooperisse (kinno tegelikult) ja seega järgnevad kolm nädalat saan rõemsalt keeta, küpsetada ja suhelda. Ühest küljest on muidugi tore, et mind ümbritseb armastav perekond ja toredad inimesed, aga teisalt - ma vajan üksiolekut nagu õhku, nagu vett, see on olemise alus, mis annab jõudu edasi pusida. Kui ma aastaid kannatan seetõttu, et minu vajadused kuuluvad täitmisele viimases järjekorras, siis on ju täitsa loogiline, et ma lõpetasin AD-dega. Ravimite võtmine ja diagnoos ei ole muutnud mitte kellegi suhtumist minusse - kodus on samad kohustused ja mujal ma eriti ei reklaami oma haigust. Tulemuseks saab olla ainult läbipõlemine, kahjuks:(

Tegelikult ei saa ma muuta antud olukorda. Seega on minu jaoks küsimus pigem selles, kuidas leppida asjaoludega. Kuidas leppida sellega, et mina ei saa olla piisavalt omaette ja kahekesi koos abikaasaga? Kuidas leppida sellega, et tööd on rohkem kui aega puhkamiseks ja jõu kogumiseks? Kuidas saada hakkama olukorraga, et see, mis mind rõõmustab, ootab kuskil mägede taga ja ma muudkui luban endale, et natuke veel ja siis ma hakkan jälle maalima ja siis ma hakkan jälle käsitööd tegema ja siis ja siis ja siis... ainult et see aeg ei taha saabuda. Kuidas saada hakkama sellega, et ma teen oma tööasju öösiti, sest see on ainuke vaba aeg? Leppida magamatuse ja väsimusega ja oodata ning loota, et kahekümne aasta pärast olen vaba inimene ja küll ma siis magan ja küll ma siis joonistan ja maalin? Kakskümmend aastat on kohutavalt pikk aeg, kas ma jaksan selle ära oodata?

Ma pidin täna kirjutama inimesele, kellest saab minu superviisor, eks ma siis ootan ööd - ma ei saa kirju saata olukorras, kus keegi kakleb kusagil või pidevalt sekkub. Mul on vaja saata mõned töömeilid - jäävad ööd ootama. Ja kui ma lõpuks öösel kell kaksteist  oma tööasjad lõpetan, siis andke andeks, käsitöö, maalimine ja muud hobid enam ei tule kõne alla. Siis ma jaksan ainult lugeda paar lehekülge ning aidaa!

Andku Jumal mulle kannatlikku meelt ja võimet olukorraga leppida. Paistab, et kui kõvasti ma ka ei kisendaks ja jalgu ei trambiks, oma vajadused jäävad praegu ootele. Aga see ei ole ju aus....

Kudzu

Pühi ise ka...

ütleksin ma kõigile külmapühade üle rõõmustavatele kodanikele. Mina isiklikult ei näe siin muud, kui pühi meie pereliikmetele, aga mulle jälle nagu ikka lisatööd. MM on esmaspäevast kodus haiguse tõttu ja nüüd veel siis külmapühad ka - seega pole enne kooliminekut, kui vast järgmisel nädalal. Meie kodus on külmapühad sellised, et abikaasa teeb päevad läbi tööd, mina teen kõike ülejäänut - vean puid, kütan, keedan süüa, koristan jooksvalt, pesen pesu ja suhtlen MMiga. Õhtuks oleme mõlemad mehega väsinud - tema ühe koha peal istumisest, mina värtnana ringijooksmisest. Samas ma ei taha olla oma mehe suhtes ebaõiglane - ma tean ju isegi, et mõttetöö on ka üksjagu väsitav.

Eile sai vanem poeg sõjaväekutse. Täna tuli kohtutäiturilt teade, et noorem poeg peab maksma üle 400 euri trahvi. Ma sain lõpuks palka küll, aga no olgem ausad - kas on ikka õige, et ma teen tööd selleks, et täisealise trahve maksta. Poisil jääb muuseas õigust ülegi veel, et ta ikka suur inimene juba ja ise teab ja et meie ei pea maksma. Ma ei tea hetkel ise ka, mida teha, sest juhe on täitsa koos. Õnneks, sest väsimus hoiab ära üleliigsed emotsioonid. Seega olen emotsioonivaba, ajuvaba ja mõttelage nagu uppund kana.

Aga mis on hea? See on hea, et meie toad on suhteliselt soojad. Pärast kuus talve kestnud õpipoisiaega tundub, et oleme kütmise osas nipi kätte saanud. Koridoris on küll külm, lausa miinuskraadid, aga no selle vastu ei aita miski muu, kui ümberehitus ja kogu maja soojustamine. Homme toon poest kleeplinti ja kleebutan aknad ka ära enne kevadet - siis on hea aknapesu määramatusse kaugusesse lükata. Kui ma jaksaks selle kokkamine ja kütmise vahelt ka MM-iga õppida, siis oleks eriti hea, kuid ütlen ausalt, hetkel mul jaksu pole. Energia kulub käest nagu sulalumi, ja küllap seega on Suure Külma tegu.

Uudistest veel nii palju, et mul on nüüd oma pisike bonsai. Kui mulle jälle aru pähe tuleb, siis panen pildi ka üles. Väikekodanlane nagu ma olen, ei hakka toas mammutsekvoiat kasvatama, piirdun tillukese-tillukese puuga.

Kudzu

Väsimus...

selline, et võtab eluisu ära. Mitte et mul seda üldse niiväga oleks, aga praegu on kuidagi eriti räme olukord. Ausalt öeldes pole ma siiani saanud ühtki päeva puhata, on vaja olnud igasuguseid kooliasju ja tööasju ajada, lastele poest mingeid vidinaid ja riideid kokku osta, pluss igapäevane kokkamine, pesupesemine ja loomadega jauramine. Aed seisab jumala rahus ning kasvatab umbrohtu, õunad mädanevad maas ja muru on varsti põlvini. Ükski vägi ei aja mind täiskohaga tööle. Ma ausalt öeldes ei suuda aru saada, kuidas töötav ema peaks tulema toime lisaks veel laste ja majapidamisega. Millal siis inimene endaga tegeleb või oma hobidega? Öösiti tuleb ikka kasvõi paar tundi ka magada, näed, mina olen aastaid unenäljas olnud ja nüüd hakkan vaikselt otsa saama.

Ja mis ma ütlesin, kui mäletate? Peale laste kooli- ja lasteaeda minekut võtan aja maha ning puhkan end ometi ükskord välja. Mul hakkab tekkima tunne, et tegelikult ma söön oma sõnu ja mingit puhkeaega mul ei tule. Hea uudis on see, et meie endine lapsehoidja on nõus aeg-ajalt tüdrukuid vaatama, asi seegi. Ehk siis mõnikord õnnestub ka abikaasal puhata. Me mõlemad kaotame kaalu ja muutume järjest väsinumaks ja väsinumaks. Ainsad, kes ei väsi, on meie lapsed. Nad ärkavad ka nädalavahetusel varakult, Ingel tormab kindlasti kohe meie tuppa ja hakkab mul jõuga silmi lahti katkuma, et ma ometi ükskord üles tõuseks. Samas ei saa ma oodata, et 4-ne ja 7-ne saaksid aru, et nende ema lõpetas nominaalajaga ülikooli (tegelikult suisa cum laude), tehes seda pere ja töö kõrvalt teises linnas, ise samal ajal deprekat põdedes, ja tema tass on tilgatumaks tühi. See oli ju minu valik õppima minna, nemad ei vastuta minu jamade eest.

Nojah, ma rooman nüüd magama. Vaja hommikul vara tõusta ja lapsed kooli saata, siis hakata tööd vihtuma, siis käia linnas ühe teise töö pärast, siis tagasi tööd vihtuma, siis söögivalmistamine, lapsed ja kõik muu. Nii et ärge imestage, kui ma siia jälle mõned päevad ei kirjuta, pole lihtsalt energiat ja lõppude lõpuks, ega oma väsimusest raporteerimine kedagi ju õnnelikumaks ei tee.

Kudzu

Täielik error...

maailm vangub õige tugevalt. Alustades sellest, et noorem poeg teeb trikke, et Ingel jäi lasteaias kohe haigeks, et abikaasa saadab kõik laste trenne ja kooli puudutavad kirjad mulle edasi, neile isegi pilku peale viskamata, et ma ei saa teha tööd ega käsitööd ega lugeda, sest lapsed kaklevad vahetpidamata ja mina mina pean nende konflikte lõpmatuseni lahendama, kuna abikaasa ju töötab. Ja kui täna läksime poodi, helistas meie ehitaja ja jahvatas pikalt-laialt saunapõranda ehitamisest ning abikaasa ei olnud võimeline talle ütlema, et praegu pole sobiv hetk rääkimiseks. Ja mina jällegi ei suuda oma mehele teha selgeks, et meil pole mõtet pidada maakodu, kus me käime nii umbes neli korda aastas, seega tuleb kõik lihtsalt maja müüa ja lõpetada minu närvide saagimine ehitusjuttudega. Kodus on värav on katki üle aasta, aga korda seda ei saa teha, sest pole raha - abikaasa lisatöö eest pidi laekuma tasu juulis, seejärel oli jutt augustist, nüüd on september ja kogu raha pole ikka veel käes. Mis saunaehitusest me siin räägime? Öelge, kas maailmal on plaan mind auku ajada ja muld ka peale kühveldada?

Ja mida siis mina ootasin? See ongi mu elu - närvitsemine, konfliktide lahendamine, utsitamine ja korraldamine. Mina olen ju meie kõigi ema, võimas ja tugev saare naine. Huvitav ikka küll, miks see depressioon mul üle ei taha minna?

Kudzu

Võitlus seitsmepäise lohega...

ehk lugu sellest, kuidas meie maja ülemine WC puhtaks sai. Aga alustagem siiski algusest. Alguses oli segadus, sodi, mustus, koerakarvad ja muld, MM-i pabernukud (ta joonistab kümnete kaupa tegelasi, kes tuleb ilmtingimata paberist välja lõigata ja nendega siis minu toalillede vahel ja peal ja ümber mängida), leivatükid, saiapuru, mänguasjad jne. Köögipõrand oli suisa hall, eriti need kohad, millelt värv on ära kulunud ja kuhu eriti hästi mustus sisse sööbib. Paksud karvased tolmurullid, näod nalja täis, kapi alt piilumas jne. Ühesõnaga - kaos. Ja et mulle piisab täiesti enda sees olevast kaosest, otsustasin asuda tegudele ja korralageduse likvideerida. Olen sellega tegelenud tagasihoidlikud kolm päeva ja võiksin teist kolm veel jätkata, sest ega ju sodi on siin küllaga ja soditekitajaid jätkuvalt palju. Esialgu sai korda meie magamistuba. Seejärel lastetuba ja telekatuba. Viimaseid koristades jäin tulemusega nii rahule, et tundus olevat patt lasta ülemise korruse WC-l niisama seista, kui ometigi oleks võimalik seegi puhtaks küürida ja kasutusse võtta. Nagunii on meie kõigi magamistoad üleval ja juba tüütu on öösiti trepist üles-alla käia, kui tekib tahtmine natuke pissida näiteks. Aga ega ma siis ise ei koristanud seda vetsu, kaugel sellest! Ma pole seda iialgi kasutanud, põhiliselt käisid seal poisid, kui nad veel kodus elasid ja vahel ka armas abikaasa. Et poisid on pesast lennanud, tegin ettepaneku koristamiseks abikaasale, kasutades suhteliselt leebet tooni ja olles eelnevalt pikalt kaevelnud, kui ülekohtune on, et ma koristan üksi. Abikaasa süümepiinad osutusid nii suureks, et ta kappaski poodi, ostis kokku kodukeemiat ja nühkis kaks tundi, nii et vähe polnud. Tõe huvides pean mainima, et viimase lihvi andsin mina akende pesu ja põrandapesuga (peale seda, kui suurem kõnts oli edukalt eemaldatud). Ja ei kulunudki vetsukoristuseks rohkem, kui kaks tagasihoidlikku aastat, kui lugeda alguseks hetk, mil ma seda rääkima hakkasin. Arvan, et meie väravgi saab ükskord korda, see on ju ainult aasta otsa katki olnud!

Täna alustasin alumise korruse koristamisega kell pool üksteist hommikul. Lõpetasin pool viis. Ja ma ei koristanud üksi, sest piigad ootasid õhtul sõber Otti külla ja pidasid end seetõttu väga mõistlikult ülal, seega sai abikaasa puhastusaktsioonil jätkuvalt kaasa lüüa. Köögi- ja elutoa põrandat pesin grillipuhastamiseks mõeldud traatharjaga, roomates umbes tunnikese ringi ja nühkides, nühkides, nühkides. Tuleb välja mõelda, kas neid lakita ja värvita kohti annaks äkki õlitada või kuidagi muudmoodi töödelda, sest iga kuu siin ringi roomata pole just see, millega ma sooviksin oma vaba aega sisustada. Tulemus on küll igati ilus, mis seal salata, kuid ilu pole teatavasti oluline - mina eelistaksin vähem ilu ja rohkem mugavust.

Eile öösel palistasin kardinatüki köögi valamukapi ääre tarvis, sest kapiuksed kukkusid paar kuud tagasi eest ära ja mõnda aega avanes kõigile soovijatele sulnis vaatepilt kraanialusest prügikastipesast. See rõõm on niisiis ka lõppenud. See on lihtsalt näide, et minu tegemata tööd on tunduvalt vähem aega tegemata kui abikaasa omad, samas muidugi on minu jõudlus ka oluliselt suurem. Temperamendi erinevused, mis teha!

Nüüd oleks veel vaja: pesta ära kardinad, MM-i voodikatted, keedukann katlakivist puhastada, sulatada ja pesta puhtaks külmkapp. Kui need asjad ka tehtud saavad, ei kavatse ma enam niipeagi tolmulappi pihku võtta. Vähemalt mitte enne, kui algavad ettevalmistused MM-i kooliminekuks.

Nüüd vist peaks magama minema. Kõht on kooki täis (ise küpsetasin), juturaamat ootab ka lugemist. Ja milline vaikus majas! Rääkimata puhastest põrandatest ja akendest, mis paistavad läbi.

Kudzu

PS Abikaasa arvas, et peaksime kiiresti tegema fotosid tõestamaks, et me tegelikult ikkagi koristame, vähemalt aeg-ajalt. Ja sellega on tõesti tiidus, sest usun, et MM ja Ingel suudavad juba hiljemalt homme õhtuks ühteist maha valada. Viimane hitt Ingli poolt olid pastakaga täisjoonistatud diivanipatjade katted. Ehkki väga loov, pole see siiski kuigi adekvaatne tegevus. Oeh!