21...

aastat emadust koos kõigi rõõmude ja mõningate pisikeste muredega - meie pere vanim laps sai eile 21. Ainus, mida kahjatseda, on olnud minu enda lollus ja noorus, aga ega sinna enam miskit parata ei saa. Laps on sellest hoolimata üks äraütlemata kena inimene, kohe nii kena inimene, et ma vahel murega mõtlen, kuidas tal siin koduvanavallatus maailmas elu kulgema saab. Praegu tundub ta eluga rahul olevat, sest ta on ka lisaks muule heale vähenõudlik, pluss abivalmis ja lahke. Palju õnne veelkord, armas laps!

Sünnipäevahommikul olin tööl, üle hulga aja erialasel st k-teraapia alal. Ma tahaksin siinkohal juba klaviatuuril nuppudest haarata ja kirjutada oma headest sõpradest, kes ühel või teisel moel on aidanud mul üldse nii kauge jõuda, aga ma jätan selle teisipäevaks, kui on ometigi sõbrapäev. Samas tänusõnad võib ikka lausuda nii Moorikesele, kui Morgiele kui Lendavale kui P-le, R-le ja V-le (eksole salapärane! aga ma loodan, et nad tunnevad end siit nimekirjast ära). Päev algus oli ilus ja edasi läks aina ilusamaks, külalised käisid ja eksperimentaaltort (libanapooleon) maitses hea, salat tuli ka muhe välja, seltskond oli väga mõnus ning et poig ise ka hetkeks meie juurde sisse astus (kodus oli tal haige significant other, sestap oli külastus  lühiajaline), siis tunne oli eriti pidulik. 

Mulle meeldib pidusid korraldada ja süüa vaaritada, aga ise ma ei viitsi peol käia. Sestap oli meil pr Lendavaga kurikaval plaan tema sünnipäev meie pool pidada, ühendades Padjaklubi ja pidustused ning bakhanaalid. Pr Lendav pakkus järgmist laubat, aga pr Morgiele see ilmselt ei sobi. Nüüd siis ootan ettepanekuid, et millal austet Padjaklubi liikmed saaksid koguneda, et ühiselt tähistada pr Lendava värsket eluaastat ja teha natuke näputööd ning vaadata, mida kaardid uueks hooajaks lubavad.

Muidu kulgen vaikselt, töiselt ja talviselt ning loodan, et ilmavana võtab oma mõistuseraasud kokku ja sel hooajal rohkem külmapühi ei tule!

Kudzu

Sügisene sigri-migri...

haigused, öökülmad, õitsev forsüütia, perekond, pidev kokkamine, loomad ja raamatud. Selle kõigega ma pistan siin kas rinda või siis üritan leida võimalusi, et kasvõi mõni minut päevas teha ka midagi iseenda heaks. Ütleme ausalt, see viimane ei taha väga õnnestuda, sest Ingel oli pikalt kodus haige ja praegu on mul ema külas ja noorem poeg kodus käimas, nii et üldiselt ma suhtlen, keedan süüa, suhtlen ja siis keedan uuesti süüa. Ja kui söögid on vaaritatud ja kõigil kõhud täis, kõigiga on suheldud ja kõiki lõbustatud, ning inimestel meel hea, siis ma olen nii väsinud, et eriti peale magamise muud ei jaksa.

Täna oli mul tööpäev ja nagu varemgi mainitud, esimest korda elus ma naudin töötegemist. Mis ei tähenda, et öösel poleks ma unetuna voodis vähernud ja kell kolm lõpuks leppinud asjaoluga, et und ei ole ega tule ja võib siiski natuke raamatut lugeda. Igal teisel ööl ma magan nagu kott, muuseas, aga vat just siis, kui on vaja ärgata varakult ja olla valmis tööks ja kaitseks, und lihtsalt netu. Ju see on siis see positiivne stress, tore viimaks niisugune kogemus saada.

Loodan uue gupiga jätkata veebruaris, või nii mulle vähemalt lubati, pluss pakuti veel üht otsakest, mille kohta saan täpsema info reedel. Kahjatsusega tuleb mainida, et uus eriala ja kogu kunstitegamine on ajutiselt sahtlisse peidetud, kuid ma väga loodan, et saan aega ja võimalusi ka kunstiga tegeleda. Ja liikumisega.

Raamatutest: olen eestikeelsete raamatute ostmisest praktiliselt loobunud. Käsitööraamatuid muidugi hangin, kuid ilukirjandse osas olen üle läinud inglise keelele. Loetud on paksud köited Martinit, kaks ingliskeelset Robert Jordani raamatut ja käsil on üks Mankell, millest ka pool on läbi. Lisaks naudin seriaale ingliskeelsete subtiitritega ja ka ilma nendeta, nii et hetkel arendan ma põhiliselt keeleoskust. Otseselt mul seda vaja ju pole, kuid samas ei või iial teada, eksju. Ja kui ingliskeelne raamat maksab 10 euri ja sama raamat eesti keeles 22 euri, siis mul pole lihtsalt huvi tõlketöö eest maksta, parem pusin ise.

Jah, niimoodi tempokalt ja suures osas teistele pühendudes see elu mul siin kulgeb. Tuletan meelde, et ootan Padjaklubi rahvast 26. nov ja eks ma katsun vahepeal kirjutada ka.

Kudzu

Ja õitseb rosmariin...

siinsamas, minu kirjutuslaual. Õied on ilusat sinised, taime nimi "Corsican blue". Mul on ka üks teine suur rosmariinipõõsas, mille ma suvel toidupoest ostsin ja aeda istutasin ning praeguseks hetkeks on seegi tuppa talvituma toodud. Olgem ausad, tali pole enam mägede taga, mistõttu sügistööd nagu muldamine, multshimine jne ootavad minu töökaid käsi. Loodetavasti soosib ka ilm aiatööde tegemist pluss tuleb ära korjata õunad ja talveks kuhugi pakkida, on see siis kelder või moosipurk. Mul on tekkinud hulk ideid, mida annaks veel kokku keeta nt kõrvitsa-porgandi-astelpajumoos jne. Seega tuleb sammud seada turu suunas, sest mul endal astelpajusid pole. St on, aga nad on ilmselgelt ühest soost ehk siis ei kanna vilja. Jaa, aedniku aasta, see ei lõpe iial nagu märkis juba Karel Chapek oma kuulsas raamatus.

Muidu elan vaikselt, kuid tormiliselt. Ingel on kodus ja sekeldab nagu jaksab. Homme saadame ta lasteaeda, sest energiat on tal ülearu ja nohu on ka natuke tagasi tõmmanud. Eile kerisin lõnga, piigade lahkel kaasabil. Vaikselt on hakanud tekkima mõtted kudumite osas, mida saaks ehk ka turustada st kasutades kõikvõimalikke raamatuid, on mul vaja välja mõelda unikaalseid mustreid ja kombinatsioone. Loomulikult loen ma edasi Troonide mängu ingliskeelset järge, üle 300 lk juba läbi, kuid minu rõõmuks on tegemist 1000 lk tellisega ja seega on, mida lugeda.

Töö osas on seis põnev, st pärast seda, kui ma pahaaimamatult lugesin läbi töökaaslase isiklikud kommentaarid minu tagasihoidliku isiku kohta, on pinge õhus. Me mõlemad teeme näo, et kõik on OK, kuid ütlemata sõnadest moodustatud müür tiheneb ja on muutunud suht raskesti talutavaks. Samas makstakse töö eest tõesti väärikat tasu ja mul on mõtet mõni asi alla neelata ning edaspidi pealegi töötan ma üksinda, asi seegi. Peaasi, et allaneelatud tükk mind päris põrgupõhja ei vea, teist ülidepressiivset talve ma ei tahaks üle elada.

Homme saabub ilmselt noorem poeg, tal on mingeid asju ajada ja koolist lubati osa sõidurahast kinni maksta. Kuna minu suureks rõõmuks oli pangaarvele tõesti ülikiiresti laekunud summa minu III sambast, siis suudame me poja ka ära sööta ja talle mingit nänni ning natuke taskuraha kaasa anda. Kusjuures alati, kui mul on raha, siis ma muutun jubedaks koiks, aga kui raha eriti pole, raiskan suurima rõõmuga. Nii et praegu on mul koi-periood, mistõttu kaalun hoolega, kuhu raha kulutada. Ja mis puutub pensionifondi, siis ma ilmselt ei ela niikaua, et seda kunagi vanaduses kasutada. Meie ebakindlas maailmas ju nagunii ei tea, kas see kõik üldse kuigi kaua veel kestab. Elagem siis siin ja praegu!

Kudzu

Lasteaias...

meie laps küll käidud ei saa. Praktiliselt üle nädala korjab meie Inglike endale mingi viiruse koos nohu ja köhaga, täna jälle istub kodus. Kui laps oli hoidja juures, ta praktiliselt haige polnudki. Ja isegi kui oli nohune, võisime teda hoidja juurde ikka viia, aga lasteaeda ei saa ju nohust last toppida, tal on endal paha suure massi sees, rääkimata sellest, et ta võib teisi nakatada. Selle taustal tundub kohaliku linnavalitsuse idee teha suuremad rühmad totaalse lollusena (noh, see poleks ka esimene lollus). Lapsi käivat ka praegu vähe kohal - jaa, käivadki, sest mida suurem on rühm, seda rohkem nakkusi levib, loogiline ju. Ei, ma olen lastehoiu osas seda meelt, et lapsehoidja on parim variant, eriti kui mõlemad vanemad käivad täiskohaga tööl. Haige lapsega kodusolemine maksab rahaliselt rohkem, kui maksta hoidjale. Hetkel tundub, et mul ei ole veel aastaid võimalik endale täistööajaga tööd lubada, sest keegi peab ju haige lapsega kodus olema.

Aga no mis üldiselt töösse puutub, siis pidin täna minema linna tööasju ajama. Inimene, kellega ma koostööd teed, on suhteliselt kaootiline tegelane ja ta ei suuda kunagi mulle piisavalt varakult teada anda, millal me kohtume. Hommikul ärkasin vara, sest minu lugupeetud abikaasa oli enda telefoni pannud helisema kell 7.40, MM peab kodust välja minema 7.50. Mistõttu ajas paanikas mees ka mind üles, et ma aitaksin MM-l riided selga ajada ja end kooliks valmis sättida. Et mind on tabanud unetus, siis olin ma selleks hetkeks maganud 3 tundi. Loomulikult kustusin päeval mingil hetkel ära ja just sel ajal oli töökaaslane helistanud, mina seda muidugi ei kuulnud. Ja jäigi minemata. Nii et lisaks sellele, et mu perekond võtab endale minu jõu, aja ja energia, ei lase nad mul ka töötada. Alleaa! Vahel ma mõtlen vihaga, et ma oleksin pidanud üleüldse üksi jääma, sest pereelu vähemalt meie peres seisab minu õlgadel. Ja selle koorma kaal on osutunud nii suureks, et minu enda kaalulangus jätkub mis mühin, kannan juba riideid nr 36.

Samas ma mõistan, et kuna minu haigus ei ole silmaga näha (va kaalulangus), siis meie peres ei kohtle mind keegi kuidagi teisiti. Huvitav, kas minu mees vahel mõlgutab mõtteid selle üle, mis siis saab, kui ma tõesti enam ei jaksa. Aga noh, vahet pole, kui minuga midagi juhtub, leidub hulk abivalmeid sugulasi, kes tulevad ja aitavad vaest üksikisa. Hetkel pole meil ju abi tarvis, sest minul on ju jõudu kümne mehe eest väljas olla. Rääkimata kümnest naisest.

Kudzu

Argipäev...

nagu ikka. Elu kulgeb oma tavapärast rada koos kõikvõimalike loogete, tõusude ja mõõnadega. Viimase puhul on abiks ravumid, mis hoiavad ära hullema. Lisaks muidugi kodused toimetused, mis võtavad uhkesti aega ja nagunii on pooled asjad tegemata. Pole suutnud siiani ühegi käsitööga pihta hakata, mille üle ma üldse ei imesta, sest loen agaralt ingliskeelset Troonide mängu osa, mida pole veel eesti keelde tõlgitud. Mäletan, et kirusin kord siinsamas blogis, kuidas ma ei saa mitte midagi aru ühest teisest fantaasiakirjanduse teosest, see oli vahetult enne viimast ülikooli astumist. Nüüd siis kolme aastaga olen jõudnud tasemele, et ilukirjanduse lugemine ei ole enam teps mitte võimatu. Muidugi on sõnu, mida ma ei tea ja kui need korduvad, siis vaatan järele. Ülejäänu on kas täiesti selge või kontekstis selge. Lugemine õnneks pole tõlkimine, mille puhul mul on kalduvus hulluda. No igatahes olen suutnud juba 400 lk läbi lugeda ja mõtlen murega, et kui üks ingliskeelne raamat on veel jäänud, mida ma siis pihta hakkan. Sõltlase mured, eksole!

Mõnikord, kui ma öösel unetuna voodis lesin, tulevad pähe muremõtted. Et kes ma üldse selline olen ja miks minuga kipuvad teatud asjad juhtuma. Ja et andekus ei ole karjääri mõttes üldsegi määrav, vaid on vaja muid omadusi, mida Jumal unustas mulle sündides kaasa anda. Esiteks muidugi välimus, siis veel igasugune ambitsioonide puudumine, siis veel võimetus enda eest seista (teiste eest, palun väga, aga enda eest - annan kohe esimesel võimalusel alla). Ja mis minust niimoodi saama? Kõrgelt haritud, väidetavalt väga andekas meeleheitel koduperenaine. Ehk nagu ma kevadel oma superviisorile ütlesin, võib-olla oleks olnud parem, kui kõik need anded jäänuksid peitu nagu nad aastakümneid olid. Ehk oleks mul siis kergem elada. Aga noh, vahet pole. Püüan end kuidagi vee peal hoida ja et mind õnneks ümbritsevad toredad inimesed, siis ma saan hakkama.

Natuke nalja ka. MM arutles endamisi peale sõbra Otiga kohtumist, et miks ikkagi Ott temast tugevam on. Mina ütlesin seepeale, et poiste värk, eksole. MM teatas vastuseks tähtsalt, et tema pole mingi tavaline tüdruk, sest temale meeldivad draakonid ja nukkude ning muude titekate asjadega ta ei mängi. Püüdsin öeldut leevendada, et tore ju, kui kellelegi meeldivad nukud ja kellelegi midagi muud. Jah, vastas MM, maailm oleks väga igav, kui inimesed oleksid kõik ühesugused. 7-aastane kodukootud filosoof, palun väga!

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Tüüpiline müürilõhkuja tunne. Jälle jõuan veendumusele, et minu vaimse tervise huvides on parem lõpetada välise maailmaga suhtlemine (maailm on OK, viga on puhtalt ainult minus). Elada siin vaikselt oma metsaonnis, teha vaikselt mingeid asju, mis mulle meeldivad ja lubada enda ellu ainult neid inimesi, kes ei tee haiget. Läbi oma laste olen nagunii sunnitud mingil määral ka muu maailmaga suhtlema, see on täiesti piisav.

Kudzu

Teistmoodi maailm...

kuigi aeg-ajalt tabab mind vastik masendus, on midagi kõvasti muutunud. Sain aru, et mu aju ei tooda enam sundmõtteid kõigi tuhandete valede asjade kohta, mida elus teinud olen. Sügava depreka ajal käis peas katkine grammofoniplaat tekstiga:"Süüdi! Süüdi! Süüdi!" ja sellest oli peaaegu võimatu vabaneda. Sain vaevu ühe mõtte ära ajada, kui lupsti! hüppas välja järgmine ja nii 24/7. Siinkohal tuleb imestada, et ma olen siiani elus, ja et ma siiski suutsin mingil määral oma kohustusi täita, kuigi see oli kohati väga-väga vaevarikas. Ja et depressioon on haigus, mis erinevalt paljudest teistest ei paista välja, polnud loota ka erilist toetust või arusaamist, kui hull asi on.

Vat sellest kõigest olen tänu ravimitele vabanenud. Seega, kes vähegi tunneb, et enam oma süükoormaga ise hakkama ei saa ja must masendus on ülejõukäiv, siis soovitan võtta ravumeid. Vähemalt saad teada, mis tunne on teistmoodi olla.

Alustasin ühe grupiga (kaasliidrina esialgu), täitsa mõnus oli töötada, kui ei ole muremõtteid ja enda vigades urgitsemist. Ootan huviga, kuidas see töö edasi kulgeb. Ja siis ma ootan veel Itaalia-reisi. Ja jõule! Ja uut aastat, kuhu loodetavasti koguneb rahvas lähedalt ja kaugelt. Kui on olemas tulevikuvisioon, siis on elu kohati isegi elamist väärt.

Kudzu

Enjoy the silence...

maja on vaikne-vaikne. Abikaasa teeb ülakorrusel tööd, MM on koolis ja Ingel lasteaias. Varsti tulevad nad kõik rõõmsalt koju ja siis läheb siin sebimiseks ning askeldamiseks, aga praegu lihtsalt rõõmustan selle üle, et seltskonda pakun ma endale ise. Juba teisipäevast peaks Inglike pikaks päevaks lasteaeda jääma ja siis saan ma hakata asju ajama ning tööotsakestega tegelema. Mulle tehti üks pakkumine, mida oleks patt jätta kasutamata, kuigi raha saab alles siis, kui töö on tehtud. Pluss üks teine pakkumine, mis annaks tööd minu tukkuvale ajule. Väljakutsed - jah, need on lausa toredad, eriti kui ei pea õppima ja päälinna vahet sõitma pidevalt.

Väljas on nii jahe, et pean kaktused tuppa kolima. Kavatsen veel natuke mööblit ümber tõsta ja neile siia mõnusa olemise tekitada. Kuigi vahepeal olin juba meelt heitmas vastikute villtäide pärast, kes tahtsid minu kaktustekollektsioonile üks-null teha. Ma hävitan neid elukaid jalaseene desinfektandiga, töötab täitsa hästi. Teine põnev teadmine tuli netist. Nimelt olen ma olnud hädas äädikakärbestega, kuna õunu on kõik kohad täis ja kärbsed muudkui sigisid. Netis tuhnides leidsin soovituse äädikakärbestele lõks seada - valada purki natuke õunaäädikat (või veiniäädikat) ja törts nõudepesuvahendit. Kärblased ronivad sinna maiustama ja upuvad oma ahnuse tõttu, sest nõudekas ei lase neil enam lendu tõusta. Olen sel moel lahti saanud peaaegu kõigist äädiklastest, seega julgen lõksu või õigemini nõksu ka teistele soovitada.

Sain endale hiljuti imelise raamatu, see on paar aastat tagasi välja antud ja tänaseks päevaks ka kenasti alla hinnatud. Soovitan soojalt, seal leidub hulgaliselt toredaid kinda- ja sukamustreid ja raamat on muidu ka väga ilus. Samuti ootan huviga Haapsalu räti raamatut, mis peaks ilmuma oktoobris. Loodetavasti tekib elu jooksul piisavalt aega, et kõiksugu imeasju kududa ja nikerdada, sest suvi ei ole lõputu ja pimedatel talveõhtutel on äärmiselt mõnus näputööd teha. Ja kuna me emaga sõidame oktoobris Itaaliasse, kust on pärit enamus lõngapoodides leiduvatest lõngadest, siis loodan neid endale sealt odavama hinnaga tuua. Seda muidugi juhul, kui muuseumide kõrvalt jääb üldse aega shoppamiseks.

Kena sügist kõigile!

Kudzu