kuigi aeg-ajalt tabab mind vastik masendus, on midagi kõvasti muutunud. Sain aru, et mu aju ei tooda enam sundmõtteid kõigi tuhandete valede asjade kohta, mida elus teinud olen. Sügava depreka ajal käis peas katkine grammofoniplaat tekstiga:"Süüdi! Süüdi! Süüdi!" ja sellest oli peaaegu võimatu vabaneda. Sain vaevu ühe mõtte ära ajada, kui lupsti! hüppas välja järgmine ja nii 24/7. Siinkohal tuleb imestada, et ma olen siiani elus, ja et ma siiski suutsin mingil määral oma kohustusi täita, kuigi see oli kohati väga-väga vaevarikas. Ja et depressioon on haigus, mis erinevalt paljudest teistest ei paista välja, polnud loota ka erilist toetust või arusaamist, kui hull asi on.
Vat sellest kõigest olen tänu ravimitele vabanenud. Seega, kes vähegi tunneb, et enam oma süükoormaga ise hakkama ei saa ja must masendus on ülejõukäiv, siis soovitan võtta ravumeid. Vähemalt saad teada, mis tunne on teistmoodi olla.
Alustasin ühe grupiga (kaasliidrina esialgu), täitsa mõnus oli töötada, kui ei ole muremõtteid ja enda vigades urgitsemist. Ootan huviga, kuidas see töö edasi kulgeb. Ja siis ma ootan veel Itaalia-reisi. Ja jõule! Ja uut aastat, kuhu loodetavasti koguneb rahvas lähedalt ja kaugelt. Kui on olemas tulevikuvisioon, siis on elu kohati isegi elamist väärt.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar