Lasteaias...

meie laps küll käidud ei saa. Praktiliselt üle nädala korjab meie Inglike endale mingi viiruse koos nohu ja köhaga, täna jälle istub kodus. Kui laps oli hoidja juures, ta praktiliselt haige polnudki. Ja isegi kui oli nohune, võisime teda hoidja juurde ikka viia, aga lasteaeda ei saa ju nohust last toppida, tal on endal paha suure massi sees, rääkimata sellest, et ta võib teisi nakatada. Selle taustal tundub kohaliku linnavalitsuse idee teha suuremad rühmad totaalse lollusena (noh, see poleks ka esimene lollus). Lapsi käivat ka praegu vähe kohal - jaa, käivadki, sest mida suurem on rühm, seda rohkem nakkusi levib, loogiline ju. Ei, ma olen lastehoiu osas seda meelt, et lapsehoidja on parim variant, eriti kui mõlemad vanemad käivad täiskohaga tööl. Haige lapsega kodusolemine maksab rahaliselt rohkem, kui maksta hoidjale. Hetkel tundub, et mul ei ole veel aastaid võimalik endale täistööajaga tööd lubada, sest keegi peab ju haige lapsega kodus olema.

Aga no mis üldiselt töösse puutub, siis pidin täna minema linna tööasju ajama. Inimene, kellega ma koostööd teed, on suhteliselt kaootiline tegelane ja ta ei suuda kunagi mulle piisavalt varakult teada anda, millal me kohtume. Hommikul ärkasin vara, sest minu lugupeetud abikaasa oli enda telefoni pannud helisema kell 7.40, MM peab kodust välja minema 7.50. Mistõttu ajas paanikas mees ka mind üles, et ma aitaksin MM-l riided selga ajada ja end kooliks valmis sättida. Et mind on tabanud unetus, siis olin ma selleks hetkeks maganud 3 tundi. Loomulikult kustusin päeval mingil hetkel ära ja just sel ajal oli töökaaslane helistanud, mina seda muidugi ei kuulnud. Ja jäigi minemata. Nii et lisaks sellele, et mu perekond võtab endale minu jõu, aja ja energia, ei lase nad mul ka töötada. Alleaa! Vahel ma mõtlen vihaga, et ma oleksin pidanud üleüldse üksi jääma, sest pereelu vähemalt meie peres seisab minu õlgadel. Ja selle koorma kaal on osutunud nii suureks, et minu enda kaalulangus jätkub mis mühin, kannan juba riideid nr 36.

Samas ma mõistan, et kuna minu haigus ei ole silmaga näha (va kaalulangus), siis meie peres ei kohtle mind keegi kuidagi teisiti. Huvitav, kas minu mees vahel mõlgutab mõtteid selle üle, mis siis saab, kui ma tõesti enam ei jaksa. Aga noh, vahet pole, kui minuga midagi juhtub, leidub hulk abivalmeid sugulasi, kes tulevad ja aitavad vaest üksikisa. Hetkel pole meil ju abi tarvis, sest minul on ju jõudu kümne mehe eest väljas olla. Rääkimata kümnest naisest.

Kudzu