Koristus-puhastus hullumaja...

jah, kui ikka korra kuus koristada, siis on see väga ilge tegevus. Meil on nii suur pere, pluss kassid-koerad ja ikka võtab võhmale küll. Ning ajab üksiti ka tigedaks, sest koristamine ei ole just minu meelistegevus. Eriti teiste järelt rookimine.

Nagu ikka on meil probleeme lapsehoidmisega. Aeg-ajalt meie noor hoidjaneiu teatab viis minutit enne tulekut, et on haige või siis sõidab ootamatult Soome ja meie ilusad plaanid aias toimetada, midagi ehitada või parandada, kukuvad kildudeks. Eks praegu ole ka nii, et MM ja Ingel peksavad üksteist allkorrusel, abikaasa käib seal aeg-ajalt korda loomas, mina üritan end teise korruse sodist läbi närida. Pooleteise tunni jooksul olen suutnud korda teha täpselt ühe toa. Seega on õhtuni aeg sisustatud.

Ei tea, kas julgengi enam Saaremaale sõita. Inglil oli peas suur puuk, mille ümber punetav punn, seda tuleb kindlasti arstile näidata, sest borrelioosi haigestuvad ju ka imikud. Ja selle raha eest, mis reisiks kulus, saaksime ma abikaasaga "osta" endale kaks vaba ööpäeva tädi Tiina käest. Ma kaldun arvama, et see kuluks meile ära küll, sest nagu on viimased kaks suve näidanud, pidev ööpäevane lapsehoid lõpeb minu vaimse kollapsiga ja üleüldise tõsise kriisiga meie suhetes. Mis on jah, ülehomme juba 10 aastat koos püsinud mingi ime tõttu, aga kui ikka samas stiilis jätkata, ega siis teist kümmet juurde ei tule.

Imetlen naisi, kellel on palju lapsi riburadapidi. Mina olen küll jõudnud tõdemuseni, et mul ei oleks üldse pidanud lapsi sündima, sest ma olen täisti kõlbmatu ema, kahjuks. Mulle ei meeldi koristada, süüa keeta, tundide kaupa lastega mängida ja üleüldse armastan ma õüle kõige üksinda olla. Mis ei ole kindlasti just parim omadus suure pere ema jaoks.

Aga no ei, tuleb tööle hakata, abikaasa läheb lastega poodi ja mina hakkan jälle koristama. Kui maja korda saab, siis ootab räämas aed ja esmaspäevast algab abikaasal jälle töö. Parem kui suve ei oleksi...

Kudzu

PS Ma ei ole sellel suvel ühtki maali loonud, mitte ainsatki. Õhtuks olen nii läbi, et ainult rooman magama. Ma ei ole kindel, kas ma enam oskangi pintslit kätte võtta. Kunagi juhtus täpselt samamoodi, et argielu rutiin tappis võimaluse loomiseks. Kõik käib aina ringiratast, ei saa välja murda end, kuigi üritan.

Taas levis...

käisime Saaremaal. Neljapäeval sõitsime Tartust välja ja esimese pikema peatuse tegime Pärnu lähedal Reiu rannas. Nimelt oli oht, et me veedame imelise suvise päeva autos istudes ja randa ei saagi, aga meie vihmases suves on igal päikeselisel päeval ju kulla hind. Nii me siis mõnulesimegi poolteist tundi rannas, ujudes, sulistades, seigeldes ja päikest võttes. Kui Virtsu jõudsime, oli praam juba täis ja pidime veel pool tunnikest mere ääres sisustama, kus MM ja Ingel agaralt kive rannalt vette loopisid. Lõpuks jõudsime kell üheksa Kuressaarde ja olime kõik täitsa läbi omadega. Ei jäänudki muud üle, kui magama viskuda, sest ega ju nagunii ma võõras kohas magada ei saa, siis on iga sekund unest nagu taeva kingitus. Algul oli meil plaan külastada ka Leisi rnda, et meenutada meie kümne aasta tagust kooselu algust Murikal, aga no sinna me tõesti ei jõudnud. Ja hästi tegime ka, sest abikaasa õde ootas meid seal miskise koogiga, mida me polnud plaaninudki sööma minna. Mina nimelt kavatsen jätkuvalt suhelda ainult äiaga, kuna ma olen põikpäine, halva iseloomuga ja tige mutt, vaat nii!

Aga jah, edasi kulges lugu alljärgnevalt: käisime emaga Vättal, pidevalt sadas, olime kõik märjad ja tigedad. Pidevalt pidi konnakesi keelama, et ärge sinna istuga ja sinna astuge, ema kodus oli sama lugu. Ingel nagu pisike ahvipoiss ronis igale poole, MM näppis ema iluasju, pidev oht toalilledele oli ka väga suur ja mul viskas täiega üle. No mis puhkus see on, kui aina keelad ja käsed! Ja kuna meil oli äia lahke luba (pluss boonusena käis abikaasa äia palvel meie lapsi ämmale näitamas, no teate selline koeranäituse tüüpi külastuse, kus öeldakse oi kui vahva! ja tehakse endast koos lemmikutega paar fotot) minna tema maale Sakale, siis seda me kiiremas korras ka tegime. Lõpuks veetsime seal kolm imelist päeva ja ma ei saanud sealt muidu tulema, kui ainult halva tuju tekitamisega. Aga no see on nii ilus koht, ja siis saab veel käia Vilsandi looduskaitseala suurte liivaluidete piirkonnas rannas ujumas (iga päev oli kõva tuul ja suured lained ning vesi soe nagu supp, parim ilm sulistamiseks, ausalt!), ja saunas ja tiigis hommiku- ja ööujumist harrastamas koos abikaasaga... ja ei kohta ühtki inimest, kui just ise ei taha. Külameeste silmad Kihelkonna poe ees lõid mind nähes särama (vat milleks on joomine hea, muudab naised ilusaks!) ja pidev piknikupidamine ning jäätisesöömine peale rannast tulekut oli juba kujunemas ilusaks traditsiooniks. Ma tahaksin tagasi sinna, see on hea auraga koht, aga ma muidugi pole kindel, et ämm midagi ära ei susi. Äia poolest võime seal olla, ehk ka järgmisel suvel. Nii et kui keegi tahab minuga koos Saarde tripitama tulla, siis andke teada, peatuspaik igatahes on olemas.

Nüüd siis olen tagasi ja lähen alla lilli kastma. Tundub, et nad on minu järele igatsen., Ja siis kihutame Võrusse, et hakata saunaehituse asju ajama.

Terv

Kudzu

Ohhohoo, ja-jah...

või midagi sellist ütles Bullerby laste vanaisa, kui ta möödanikku meenutas. Ma tahaksin ka midagi niisugust öelda, eriti arvestades minu pikka elukogemust alates Pulli asula loomisest kuni tänase päevani. Oo jaa, vaat see oli alles elu, saan ma kunagi saja aasta pärast mais oma surivoodil õhata! Üks tipphetki, mida meenutada, on kindlasti meie loovuslaager armsa Moorikese õue pääl ja toas ja tiigis. Niisugust helgust kohtasin mina viimati lapsepõlves, kus muru oli teatavasti rohelisem, päike paistis suvel otse vahetpidamata ja linnulaulust võis vabalt saada kuulmiskahjustuse, nii vali oli see! No mitte ainsatki koledat mõtet ega kurba hetke polnud selle kolme päeva jooksul. Isegi minu armas mees, kes meiega koos tantsumurele tulemast keeldus (miks ma küll selle üle ei imesta?), ütles, et oli imetore laager. Vaat see on juba kindlasti kompliment.

Jumal õnnistas meid kauni ilmaga, Maaema nuumas nii, et grammigi ei kadunud ka igapäevase trenni juures, nalja sai nabani ja üle sellegi, ujuda - no seda asja peaks ikka jätkuma nüüd mingiks ajaks, indiaanisauna mõnud olid taevalikud ja lapsed - need olid nii kenad, sõbralikud, armsad ja toimekad, ei märganudki, mida nad seal õieti tegid või kuidas olid. Erinevalt tavapärasest, nt hetkel tegelevad nad lõbusasti üksteise kolkimisega (ärge arvake, et ainult poisid üksteist taovad, ei - seda teevad ka tüdrukud ja just täpselt samasuguse kirega). Päike võttis nii hästi, et mul kindlasti koorub miinimum seitse nahka seljast, kui ma peetpunasest jälle tavapäraseks kahvatumapoolseks Kudzuks muutun. Ja sain tehtud poole praktikat nii patuga pooleks, protokollitud ka, milleks eile kulus ikka suur osa päevast. Lisaks käisime eile kukeseeni korjamas, vaarikaid korjamas (seda küll oma aias) ja keetsime ka paar liitrit vaarikamoosi talveks. Seega energiat jätkus, kuigi pühapäeva õhtul kustusime me kõik esimesel võimalusel.

Loodan, et Moori elamise kahjustused jäid normi piiridesse, ja mina olen alati valmis pintsli kätte võtma, kui on vaja iluremonti teha. Makske siis ilusti Moorikesele laagriraha ära, sest kus te veel saate umbes 120- eeku päev oma perega saunatada, süüa, juua ja muidu mässata!

Kui elu lähb oma tavapärast rada, siis äkki on Moor meid valmis ka järgmisel suvel välja kannatama. Kindlasti tuleb mul teha mingit praktikat või siis lustime niisama, teemasid, mille ümber tantsutunde punuda, on mul välja pakkuda lõputul hulgal!

Tervitades

Kudzu

Laagrisse! Laagrisse!

17.-19. juulil toimub loovuslaager Elva külje all asuvas Kasteheina talus. Kogunemine reedel, 17. juulilkell 11.00. Talu asukoht on Rõngu vallas, aga kus täpselt, tuleks uurida Moorikeselt (http://www.kasteheina.blogspot.com/) või Delfi kaardilt.

Kaasa võtta: telk, magamiskotid ja madratsid vms küljealune, vihmariided vihma puhuks, soojad riided õhtuks, dressipüksid või midagi muud mugavat tantsutundideks, ujumisriided ja vannilinad, sääsetõrjevahendid ja näiteks midagi nosimist. Pean silmas kas koogikest või moosikest või seeni või marju, muu toitlustamise osas on nii, et jagame toiduraha inimeste vahel ja kuna plaanis on rohkelt liikuda, mitte rohkelt süüa, siis ilmselt ei tule söömine kallim kui kodus. Otse loomulikult on teretulnud ettepanekud toitlustamise osas, praegune menüü on pudrud hommikuks, supid lõunaks ja vorstikesed õhtuks, aga seda me saame veel täna-homme täpsustada.

Tegevustest: kaks korda poolteist tundi loovtantsu päevas (sellest saab osa minu praktikast loovtantsu aines, aitäh kõigile, kes plaanivad osaleda), viltimine, sokilooma meisterdamine, sallide maalimine, taichi, kõhutants, ujumine, mandala maalimine, jahuvärvide keetmine ja nendega mätserdamine, T-särkide kaunistamine, indiaanisaun, matk Lendava juhendamisel, lobajutu ajamine jne. Ühesõnaga- see on esialgne kava, aga küll me siis kohapeal täpsustame, et mis ja kes.

Kõik ideed on teretulnud! Minu meil on marisknuättmail.com, ühenduge julgesti!

Kohtumiseni reedel Kasteheina talus!

Kudzu

Näpud nobedalt liikuma,,,

sest talvel tuleb õppida ja suvel teha näputööd. Selleks jõuluks saavad kõik minu sõbrad tikitud lõhnakotikesed, millel arhailine kihnu-mulgi tikand. http://marisknu.myphotoalbum.com/view_album.php?set_albumName=album02

Üles pani need abikaasa ja ma ei tea ka, mis täpselt mõtles, sest müüma ma neid küll ei hakka.

Aga jah, mustrite ideed sain raamatust "Pihuloomad", kottide idee ajakirjast (vist oli Kodu ja Aed) ja villase tikkimislõnga asemel, mida ma ei suuda Tartu kaubandusest leida, kasutan mulineed.

Kottide sisu varieerub: on pakkuda ebajasmiini, lavendlit, piparmünti, ehk ka roosi, raudrohtu. Kotikese võib panna riidekappi või siis kuhu iganes keegi soovib, kus ta saab oma lõhna levitada. Ja need märgid peaksid tooma õnne ning tervist, kaitsma kurja silma eest ja hoidma ära pahad sündmused (lugeda saab ikka ja jälle pihuloomade raamatust http://www.apollo.ee/product.php/0998159 )

Muuseas on mul valminud ka muhu-mustriline suvekapp ja välikööginurk terrassil. Ootan külla!

Kudzu

Imestusest lausa lahti unub suu..

keegi inimene on ära varastanud meie vana muruniiduki. See oli meil kuuris ja kuuri uks ei olnud lukustatud, sest meil on seal igasugu kräpp põhiliselt ja see niiduk oli ka praktiliselt kasutamiskõlbmatu, käivitada tuli kahe mehega ja iga jumala kord kukkus tal mingi vidin küljest. Aga noh, ega see pole veel kõik - hommikul helistas üks tuttav, kellele kevadel 2000 eeku laenasin, et tal on suured rahalised raskused ja ilmselt ma oma raha niipea ei näe. Noh, siis järgmiseks ei ilmunud kohale lapsehoidja, kui talle message saatsin, siis selgus, et tema sõitis hoopistükkis nädalaks Soome. Seejärel siis selgus, et muruniiduk on ära varastatud ja just hetk tagasi sõitis abikaasa autoparandusse, kus meil just reedel auot remonditi, mille tulemusel on auto veel rohkem puru. Ega ma ei imesta, kui nüüd öeldakse, et 10 tuhhi kulub, et f.....king neetud risu käima saada. Ühesõnaga - elu nagu lill. Ikka korraga ja kohe hooga peab kõik kulgema, ei saa ju niimoodi, et kuu aja jooksul juhtub aeg-ajalt midagi rõvedat. Ei, ikka nii, et tuleb täiega. Et ikka tunned, et elu on sees, et oled ikka siin ja praegu, lollide ja varaste kuningriigis. Mu maailm on niigi habras... kaua ma jaksan veel niimoodi, ei tea.