Näpud mullas...

jah, just nii ma oma päevi veedan. Ei mingit võimalust pikki küüsi kasvatada ja neid kunstipäraselt kaunistada, sest isegi töökindaid kasutades õnnestub mul välja näha nagu tõsine tööinimene, küünealused mulda täis. Eile alustasin majaesise suure lillepeenra läbikaevamist. Õieti öeldes ei saanud seda enam peenraks nimetada, sest see oli paksult heina, naati ja üht tüütut pinnakattetaime läbi kasvanud. Mul polnud mõtet üritada mulda kobestada, sest mullani jõudmiseks oleks pidanud ikkagi üsna sügavale kevuma, seega haarasin labida ja asusin tööle. Täna kaevasin veel viis tundi ja valmis sain! Ilmselt said ka mõned püsikud kahjustada ja kindlasti mõni neist ka vihastab, aga no midagi pole teha, aeg-ajalt tuleb selline töö ette võtta, ja pealegi on lilledel nüüd ka mõnus läbikaevatud õhuline nuld ümber, mitte see paks vilt, mis enne, ja millest läbikasvamiseks tuli ilmselt väga kõvasti pingutada. Ülejäänud peenrad on korras, natuke siit-sealt veel kõbida ja muidugi tänava äär on ka veel ootamas. Et abikaasa päeval töötab ja õhtul on lastega trennis, siis aiatööd ongi minu pärusmaa. Ja mulle meeldib ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ainult süüa ma küll täna teha ei viitsinud, selle asemel ostsime vahelduseks natuke idamaist valmistoitu.

Aias toimetavad kõikvõimalikud linnukesed, kuldnokad on pesakastis ja orav lippab ringi. Aeg-ajalt huikavad metstuvid oma "huu-huu-uhhuu-sid ning keegi tegelane armastab varahommikuti meie plekk-katusel toksimas käia. Ma tunnen, kuidas ma muudkui eemaldun tsivilisatsioonist, täna olin terve päeva ainult kodus, isegi poodi ei tahtnud minna. Poeskäimine kulutab aega ja närve, sest alati on lõuna ajal Selveris rahvamassid, pluss mingid lõputud kastid igal pool, nii et üsna raske on kiiresti toit ära haarata, et saaks koju tagasi minna. Ja kui keegi väidab, et inimestel raha pole, siis mindagu suvalisse kaubanduskeskuse toidupoodi ning on kohe näha, milliseid korvitäisi inimesed endale koju tassivad. Kuid nagu ütleb laulusalm:"Mulle siiski täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat tuju miski kurvaks tee!". Sest kui juhuslikult on rõõmus tuju, siis tuleb sellest võtta viimast:)

Kui homme sajab, katsun oma ateljee korda teha, kevadest alates saab seda jälle kasutada. St ateljeest tahaksin ma koristamist alustada. Kui aed korda saab, siis on järg maja käes, teate küll, aknad ja seinad ja põrandad ja laed jne, sest talv pole meie majas möödunud teps mitte jälgi jätmata. Jäljed tegelikult pole talve omad, sorry, pigem meie laste panus majapidamise huvitamaks muutmiseks. Ehk teisisõnu - on juba nii huvitav, et varsti pole võimalik siin enam vanaviisi toimetada, tuleb midagi ette võtta. Lihtsaim asi - kerge sanitaarremont, sest koristamisest üksi ilmselt enam ei piisa. Mnjaa, mulle väga meeldib pintsliga vehkida, miks siis mitte seinu värvides?

Kudzu

Siin ma seisan...

sest teisiti ei saa, ütles keegi. Noh, ma pigem istuksin, aga põhjus on sama - teisiti ei saa. Ja andku Jumal mulle jõudu vastu pidada, kuna viimase aja tempo on võtnud üles mehised tuurid, millele minu vana kere hakkab vaikselt alla andma. Näiteks polnud mul mingit probleemi kellakeeramisega, sest ma kobisingi eile varakult magama ja kuigi hommikul oli äratus hiline, sest ma usaldasin oma telefoni liigselt (mul oli justkui meeles, et see peaks end ise õigeks keerama, mida ta siiski ei teinud), möödus tööpäev energiliselt ja sisukalt. Mul tuleb ikka aegajalt põnevaid ideid, mida inimeste peal katsetada, et nende elus oleks ka midagi ebatavalist ja rutiinivaba. Täna käis meie grupil külas näiteks lp Öömees ja mängis meile helikausse, mis oli tõesti lummav ja arvan, et mõjus inimestele mõnusalt ning ka innustavalt. Sest kõige olulisem asi maailmas on tegeleda sellega, mida armastad. Ja pole paremat tunnet, kui saad aru, mida see tagasi annab - just vaimses mõttes, pean ma silmas. Raha on ka muidugi kena saada:)

Eile käisime lastega Zooloogiamuuseumis, mis üsna pea remonti pannakse. Kahjuks oli meie tempo dikteerijaks jällegi pisikene Ingel, kes tuiskas saalidest läbi nagu keravälk, samal ajal kui meie üritasime, keel vestil, ekspositisooni vaadata ja talle järele jõuda. Eriti põnev on minu jaoks geoloogiamuuseumi osa, mida ma pole saanud üldse põhjalikult läbi vaadata. Sinna tuleks täitsa omapead minna, sest kivimid ja kivid on mind alati lummanud ning seal on päris kena kollektsiooni kiva, pluss muidugi põnevad kivistised, mis on ka minu lemmikud juba ammustest aegadest.

Sain endale superviisori, kes paistab mulle sobivat. Ma pean nimelt supervisiooni elementaarseks inimestega töötamise juures, rääkimata sellest, et superviisor on valmis mind üle aitama tõrkest kunstitegemise suhtes. Ma naudin seda, mida mu kliendid teevad, usun, et suudan neid innustada ja inspireerida, aga vat ise pintslit kätte võtta ei suuda. Ilmselgelt on seosed kevadise madalseisuga nii tugevad, et omal jõul sellest läbi ei näri. 

Teadaande korras veel Padjaklubist. Kuna käes on kevad, siis on saabumas aeg, kus lp Padjaklubi liikmed võiksid kokku saada ning kevadplaane koostada, nikerdada-nokerdada, käsitööd teha, kerida, ennustada ning süüa-juua. Et kevadel on ka minul pisikene tähtpäev, siis saaksime ühendada nö meeldiva kasulikuga. Aint ma ei oska pakkuda aega. Lugu on selline, et 09. aprillil lõppeb mul tööklubi ja siis on mul kõvasti rohkem aega ning loodetavasti ka energiat. Laupäevad on küll tööpäevad, kuid samas õhtul vast ma olen end juba kokku kogunud. Antagu teada, kuidas rahvale sobiks ja üritame oma graafikud klappima panna:)

Aga nüüd ma enam ei istu ka, nüüd ma lähen ja laman. Vat nii!

Kudzu

Mõeldud-tehtud...

ma elasin üle kiire töönädala üheainsama vaba päevaga:) Elasingi selle mõttega, et küll saab mööda ja küll saab tehtud, ja saigi. Mul on täitsa uhke tunne kohe, kuigi olen väsinud nagu vana ront, sest ma olen hästi palju endast andnud ja saanud tagasi ka, kuigi - uneaega võinuks rohkem olla, siis oleks kindlasti väsimus väiksem!

Selle kõigega seoses kavatsen sel nädalal Puhata. Puhkamine tähendab, et ma tegelen kodu ja lapsega, aia ja toalilledega, samas ei vasta ühelegi muule telefonikõnele kui töökõnedele, ei võta vastu külalisi ja ise ka külla ei kipu. Ma olen nüüd suhelnud ette, taha ja kõrvale ning kui ma kohe rahu ja vaikust ei saa, siis ... pean varsti jälle tabletikogust suurendama. Ma adun, et minu piirid on käes ja nüüd tuleb kibekiiresti tegeleda enese taastamisega.

Väljas on kevad, mändide alt on lumi juba täielikult sulanud, esimesed lumikellukesed on ninad välja pistnud ja õitsevad. Ma armastan kevadet, see on minu aastaaeg, loomise ja lehvitamise periood. Tahaks juba aeda mulla sisse sonkima, tahaks istutada, külvata ja väetada. Ja uudistada - osa asju sai sügisel mulda käsikaudu ja kottpimedas, nüüd on ootamas üllatusi. Pluss huvi, kas minu eksootilised puukesed said külma talvega hakkama. Juba homme plaanin MM-iga koos natuke aias toimetada, aga praegu suundun ma otsejoones oma isikliku voodi suunas ning magan end välja.

Kudzu

PS Ma sain valmis tikandi, aga enne pilti üles ei pane, kui koti kokku olen õmmelnud.

Tee tööd...

siis tuleb ka ... Mina ei tea, mis tuleb teistel, minul tuleb ühest küljest rõõm, et teen toredaid asju ja teisest küljest üüratu väsimus. Väljaspool kodu töötan ma justkui vähe st töötunde ei tule kokku 40, kuid see-eest töötan ma väga palju kodus, siinsamas arvuti taga ja neid tunde ei ole mõtet hakata kokku lugema. Võtame näiteks tänase päeva. Tõusin hommikul üles, istusin arvuti taha ja kirjutasin valmis kaks aruannet, tegin lõpuni ja korrigeerisin näidisCV ning saatsin selle laiali, vestlesin telefoniga ühe tuttavaga, kes täna tuleb mulle siia venekeelset teksti tõlkima. Saatsin veel ühe kirja laiali. Siis meenus, et esmaspäevaks tuleb ära saata materjalid, mis on vaja välja printida. Selleks, et materjale saata, tuli üks neist uuesti vormistada, kuna lapsed olid kuidagi selle dokumendi kallale pääsenud ja sinna kirjutanud AAaaaaabbbbbbCCCC jne. Koostasin uue materjali, saatsin kirja ära. Homseks tuleb üle vaadata, mida tööl teen ja mis materjale selleks vaja on. Ja pühapäevaks tuleb saata kirjalik tagasiside 10-le CV-le. Kodus on korralagedus, elamine koristamata, aga kuna tuleb külaline ja lisaks laekub ka noorem poeg, siis peaks natuke koristama. Siis tuleb teha sooja toitu, panna pesu masinasse, puhas pesu laiali jagada ja ausalt öeldes tahaks oma lastega ka vahepeal natuke rääkida.

Mind haarab õudus, kui mõtlen oma laste peale. Kas tõesti olen ma samasugune ema nagu minu ema, kellel oli kõigi teiste jaoks alati aega, ainult oma lapsed ei saanud temaga koos olla? Kuidas on nii juhtunud? Kuna ma olen krooniliselt haige, siis olen ma sageli väga väsinud. Iga pingutus sh ka suhtlemine, võtab tohutult energiat, mistõttu ma lihtsalt pean päeval magama. Kui ma ei maga, siis mõne päeva pärast magan topelt nt eile magasin neli tundi jutti. Mis siis imestada, kui mu lapsed näevad mind õhtusöögilauas ja see on praktiliselt kõik. Ma ei mainigi siin, et ei jää aega enda hobidega tegelemiseks, sest ma kas magan, olen tööl või teen tööd. Ma saan praegu väga selgelt aru, et samamoodi jätkates mind kauaks pole, sest süütunne juba õgib mind - ma ei taha olla selline ema nagu minu ema. Ma tahan olla Ema, kes näitab oma armastust laste suhtes välja tegudega, kes loeb ja joonistab ja mängib oma lastega. Ma ei taha olla ema, kes on igal pool mujal nii tore, aga kodus on väsinud ja võimetu suhtlema.

Ma tean, et kohe läheb kergemaks. Praegu oli ekstreemne nädal, tavaliselt olen tööl esmaspäeval, teisipäeval, laupäeval ja neljap või reede. Seekord oli esmaspäevan töö tõugatud kolmapäeva peale, mis tähendab, et mul jääb väga vähe aega ettevalmistuseks. 

Andke mulle kindel rutiin ja ma olen õnnelik. Ma nii tahaksin olla õnnelik, nautida oma perega koos olemist, omaenese pisikesi käsitöö ja kunstiprojekte, lugeda raamatuid, olla lihtsalt abikaasa kaisus. Ma ju ei taha miljoneid, maju ja jahte, briljante, kulda ning kalliskive. Vahel on tunne et need viimased oleksid kergemini kättesaadavad, kui elu pisikesed rõõmud.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pean ikka lisama ka: mitte see ei aja mind hulluks, et mul on palju tööd. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel. Mind ajab hulluks, et ma midagi muud teha ei jaksa. Seega pean vastu võtma mingid otsused nt väljaspool peret suhtlemise osas. Kui nüüd tuleb järjest neljas nädalavahetus, kus meil on lisaks enda perele veel keegi majas, siis on ilmselt arusaadav, et ma tahaksin jälle mingiks ajaks põgeneda Sajusaartele.

Kudzu

Kõige raskem töö, mis toidab...

on söömine! Iga kord, kui kõhu täis söön, tabab mind selline ränkraske väsimus, mis lausa niidab jalust. Seega on mul kaks varianti: ma ei söö üldse või siis lähen peale sööki magama. Lõunane hernesupp igatahes mõjub laastavalt ja kohe, kui ma selle suurepärase üllitise siin kirja panen, viskun voodisse ja magan. Väsinud olen ma veel seetõttu, et ei suutnud öösel kuidagi lõpetada ühe skandinaavia naiskirjaniku krimka lugemist. Ikka oli tunne, et loen ühe peatüki veel ja siis kohe lähen magama, kuni lõpuks hakkas kell neli saama ja ma lihtsalt olin sunnitud lõpetama. Raamatusõltuvus on tõsine probleem, sest kui elu on nagu on ja raamat on nagu elu pole, siis eelistan mina iga kell raamatuid. Krimkade lugemine on muidugi veel eraldi sõltuvuse liik, mille all mina väga tõsiselt kannatan. Kohe nii tõsiselt, et unes üritasin peita üht lapia, mille ma olin täiesti ise tekitanud. Ja veel mõtlesin unenäos, et huvitav, miks mul pole süümepiinu, vaid hoopiski vahelejäämise hirm? Nii palju siis krimkadest.

Homme saabub külla lp Äi, kes viibib meie külalislahkes majakeses päris mitu päeva. Mõtlesin, kas hakkan tema auks koristama, kuid otsustasin siiski kasutada oma selle nädala ainsat vaba (sh lastevaba ) päeva siiski molutamiseks, lugemiseks ja muudeks toredateks asjadeks.Koristada võin homme ka, kuigi mul on väikestviisi tööpäev. Olen oma elu jällegi niimoodi korraldanud, et lõbutsemiseks (loe: joonistamine, käsitöö jne) pole üldse aega, sest võtsin vastu ühe tööotsa, mis erinevalt ülejäänutest ei pane minu südant rõõmust hüppama, kuid raha on ju vaja:(. Ma ei jaksa koguseg olla sotsiaalne või siis jällegi kodus ringi unnata, tolmulapp peos ja põrandahari näpus. Nojah, samas meie elu on meie enda valikute summa, seega tuleb kaaluda, keda, millal ja kuidas valida. Mis on raske ja keeruline ülesanne, sest ma tahan rohkem, kui võimalik. Maksimalist, idealist ja intorvert, kes näeb välja ja käitub nagu ekstravert - selline on minu diagnoos. Teistel inimestel tekib deprekas, sest nad on liiga palju omapead, aga minul jällegi siis, kui üldse omapead ei saa olla.

Kuid ma pean vastu! Kui pinsile jään, siis kolin Kapa.-Kohilasse või Alutagusele ja siis palun tehke mulle märkus, kui juhtun soiguma üksinduse üle:)

Terv

Kudzu

PS Bonsai kasvab mis kole, olen teda juba mitu korda kärpinud, järgmisel kuul panen talle uue mulla ja vähendan juuri. Ütleme siis nii, et bonsai vajab sama palju hoolt, kui suvaline koduloom, nii et kellele loomad ei istu, siis sellel soovitan lemmikuks valida ühe pisikese sõbraliku bonsai.

Aga noh, see ei pea niimoodi jääma...

kui miski tundub olevat hästi. Ehk siis viidates kurikuulsale oraaklile "Ärge olge rumal!", kui hakkad mõtlema, et nüüd asjad ometi kord sujuvad. Lugu puudutab minu tööd ühes mitmest töökohast, kuhu ma end panustan. Mul on praegu väga mõnus grupp, kus on lisaks ka töökas ning motiveeritud rahvas. Kui eelmine kord olin pidevalt hädas sellega, et aega jäi üle, siis nüüd on vastupidi - aega on pigem puudu. Ja üldse mulle see töö väga meeldib. Aga nüüd on tekkinud probleemid:( Eelmisel korral pidin kohvipausi kannud ise peamajja viima ja täna ehk siis nädal hiljem selgus, et üks kann on minema kõndinud. Lisaks olevat millalgi kadunud netipulk ja et kunagi varem polevat midagi kaduma läinud, siis ... no ütleme, et otseselt mind keegi ei süüdistanud, aga vastik tunne jäi ikkagi. Mina olen selles organisatsioonis pisikeste pausidega tegutsenud neli aastat ja mul pole ka siiani midagi kaduma läinud. Ütlen ausalt, mitmeliitrise termoskannu pihtapanemisest on mul üldse raske aru saada (mida sellega õieti öeldes teha?), rääkimata netipulgast, mida saab kasutada ainult siis, kui tead vastavat parooli ja olgem ausad, meil on kodus WiFi, mul poleks selle pulgaga küll miskit pihta hakata. Mind on siiani süüdistatud pigem ülbes hoiakus ja isekuses, aga vargustes? Ma ei saa ju vastutada mitmeteisme täiskasvanu eest, kes majas toimetavad, onju, enda eest aga võin küll vastutada ja panna kasvõi näpud sahtli vahele, et minu käed on selles asjas puhtad. Eelmisel korral ootas mind autos pr Ema, kes oleks kindlasti imestusest pikali kukkunud, kui peen pr Kudzu oleks töölt naasnud mitmeliitrise termoskannuga.

Mul on eluaeg olnud raskusi, kui keegi vihjab mingitele tegudele, mida ma pole sooritanud. Tean, et kui südametunnistus on puhas, võiks jääda rahulikuks. Aga see tundub nii ülekohtune, et ma annan endast tööd tehes kõik, mis mul anda on, teen seda armastuse ja kirega ning ei hakkaks küll kunagi midagi pihta panema. Pigem olen osa materjale oma kulu ja kirjadega välja printinud ning otsinud pidevalt täiendavaid materjale ja lisaharjutusi, et programmi huvitavamaks muuta. Ehh, elu on ebaõiglane, pr Kudzu! Teen endale pika pai ja lohutan optimistlikult, et on ju ette teada, kui kodust väljud, siis hakkab asju juhtuma. Kui keegi maksaks mulle selle eest, et ma olen lihtsalt üks kena inimene, siis ma istuksingi kodus. Vähem riske ja rohkem meelerahu, kui nii võib öelda.

Loomulikult elan ma selle üle, mul pole ju valikut. Aga see tundub lihtsalt väga vastik ja väga ebaõiglane. Nuuks-nuuks!

Kudzu

"Jookske, lapsed...

ärge jookske!" ütles pr Kohviveski legendaarses naljafilmis. Mul on ka vahel selline tunne olnud, mistõttu olin suhteliselt kindel, et lastega mina töötama ei hakka. Tegelikkus on see, et mulle väga meeldib lastega töötada, selle arusaamiseni on kulunud mitu head aastat ja kuhjaga kogemusi, igasuguseid sealjuures. Aga tore ju, et lõpuks aru sain. Muidugi on mul oma vanema tütrega raskusi, sest ta ei pea mind üheski valdkonnas kuigi autoriteetseks, aga no see selleks. Ega siis kõike head ka ei saa, eksju!

Eile olin totaalses augus. Mitte midagi ei tahtnud teha, miski ei huvitanud, mured matsid enda alla. Täna kaevusid siit ja sealt välja mõned lahendused, isegi nagu päris head lahendused. Tulevad küttepuud - me ei peagi külmas toas istuma ja minu raamatukogu korstnasse kütma. Mnjaa, kui mõelda, et lugeri põletamisest üldse sooja ei saa, siis muidugi kaldub kaalukauss paberraamatute poole, aga see-eest mahub lugerisse 3000 köidet ja ta ise ei võta rohkem ruumi, kui pisike tahvelarvuti, on kerge ja mugav ning lugemine ei tee silmi haigeks. Ma olen kahjuks selline profaan, et ise ma sinna raamtuid laadida ei oska ja üleüldse, mind ei huvita tehnikavidinad, ma olen rohkem vanaaja inimene. Telefoniga helistan, arvutiga teen tööd, lugeriga loen - igav ühesõnaga. Ja muidugi on siin oma osa ka laiskusel, sest kui on võtta abikaasa, kes jagab matsu, miks ma siin peaksin vaeva nägema? Tema jällegi ei oska maalida, ksäitööd teha ja inimestega töötada (kuigi vildib päris hästi, tuleb tunnistada).

Veenuskinga õid muutub iga päevaga suuremaks. Ootan huviga, milline õis sealt välja koorub lõpuks, sest ta õitseb esimest korda ja ma sain ta kunagi allahinnatult Jardini aiandusärist, kui ta oli juba ära õitsenud. Ülejäänud lilled kasvavad ja samas ka kiduvad, sest villtäid ründavad. Ma pritsin neid desinfektandiga, saan täidest nagu enamvähem lahti ja varsti on järgmised platsis. Kuid ma ei jäta jonni, sest saama veenusking omal ajal oli ka villtäid aiandist kaasa toonud ja ma suutsin tookord igatahes need vastikud elukad likvideerida. Üldiselt on vist parim neid viinaga surmata, aga ei ole mul seda õilsat jooki kodus. Ja Vana Tallinn arvatavasti ei sobi, ma parem ei proovigi.

Niisiis, sm! Olen nüüd puhanud, mänginud ja vahepeal ka norutanud. Asun vahelduseks mingitele tegudele!

Kudzu

Kaua Sa kannatad...

eksole! Ootan pikisilmi oma palka, töö sai tehtud detsembri keskel ja peale pikki pongestusi õnnestus ka tööleping enne aastalõppu allkirjastada. Aga vat nüüd nagu tahaks palka ka kätte saada, sest küttepuude varu vajab täiendamist ja igasuguseid megakulusid on olnud seoses aastalõpuga, rääkimata pidevast hinnatõusust.

Eksämm otsustas lapselapse toetamisest loobuda peale seda, kui kuulis, et mina käisin reisil Itaalias. Mida ta ei tea, on see, et reisi tegi mulle välja ema ülikooli lõpetamise puhul, mitte ma ise ei leidnud kusagilt rahaauku, kust vajadusel pappi juurde ammutada. Rääkimata siinkohal sellest, et noorem poeg vajab raha ikka samamoodi nagu enne ja selle peame me talle kui ülalpidamiskohustusega lapsevanemad kuskilt leidma, midagi pole parata.

Elada kuude kaupa ilma enda sissetulekuteta pole just kuigi mõnus. Mitte et ma vajaksin niiväga midagi, samas ikka ju ühtteist vajalikku tuleb osta (ja vahel ka mittevajalikku eesmärgiga kindlustada ennast hädade vastu mõningase koguse väärismetalliga). Minu panus perekonna rahakotti on siiani olnud miinustes, juba ainuüksi minu ravimid maksavad üle 30 euri kuus ja seda isegi soodushinna juures. Eks see rahata olek omakorda jällegi tekitab stressi ning deprekas sellevõrra kasvab, mitte ei kahane.

Täna ma igatahes palusin projektijuhil uurida, millal on lootust palka saada. Lõppude lõpuks olin ma nõus töö vastu võtma justnimelt sellesama töötasu pärast, ei mingil muul põhjusel. Ehk siis loobusin ajutiselt kudumisest, tikkimisest ja maalimisest peamiselt perekonna hüvanguks (ja ma usun küll, et leiaksin ostjaid oma käsitööle, kui hinda väga kõrgeks ei aja, nii et oleks võinud teoreetiliselt ikkagi käsitöö juurde jääda). Pähh ja pöhh, ma ütlen.

Kes kannatab, see kaua elab - seega olen jälle paar aastakest oma ellu juurde võitnud:)

Kudzu

Jõulumasendus....

jaa, nii ta läheb, ikka allamäge ja allamäge. Tänaseks on juba selge, et kingitusi ma valmis ei jõua ja ei ole mul ka võimalust kellelegi midagi osta, kuna mul pole isegi veel töölepingut, siis oma palga saan ma tõenäoliselt millalgi peale uut aastat. Seniks on minu sissetulekud 38 euri kuus, maksud kisuvad kuhugi saja euri kanti. Ühesõnaga - rahakotis ulub tuul. Aga samas tuleb kõvasti raha välja käia: laste esinemisriided 45 euri, kingitused kõigile õpetajatele, lasteaednikele ja treeneritele kisuvad paarikümne euri kanti ja kui lisame selle, et tuleb väga palju tavapärasest rohkem sõita ning bensiini hind sealjuures ainult tõuseb, saamegi korraliku pankroti. Muidugi saab siit ja sealt laenata, sest kui ma oma palga kätte saan, siis jääb küttepuude ostmisest ehk natuke raha üle, saab laenud ära maksta. Ja poegade isa käest pole minul enam õigust elatist nõuda, sest poisid on täisealised ja noorem, kes õpib, peaks sellega ise tegelema. Elu nagu lill!

Minu üleskutse inimestele jõulude puhul on alljärgnev: jõulud on perepüha, kus kogu fahmiil koguneb koju, süüakse pühadetoitu ja tehakse kõigile pisike kingitus. See ei ole aeg, kus üks pidu ajab teist taga, kus tuleb end kaameks maksta ja lõputuid kingikotte täita. Mis mõttega pidada pühi, kui jõuluõhtuks tahaks padi üle kõrvade teki all nutta, sest ülepingest on kõik traadid ja juhtmed koos. Palun saage aru, lapsevanemad, et õpetajatele pole vaja teha 40 euriseid kingitusi olukorras, kus oma lastele jäävad seetõttu kingid tegemata. Kas mõni pisike tagasihoidlik ja õpetajale ka vajalik asi või laste endi valmistatud meene poleks palju-palju parem?

Mina ei oota oma lastelt kinke, sest ma tean, et neil pole selleks vahendeid. Ja ma leian, et õpetajatel, treeneritel ja lasteaednikel võiks majanduskriisi tingimustes nii palju oidu peas olla, et nad ütlevad ise vanematele kingituste koha pealt ei. Mul on imelik ja piinlik kõigi nende suurejooneliste pakkide tegemise pärast, sest inimese väärtust ei saa rahas mõõta ja ükskõik kui kallis kingitus ei näita kuskilt otsast, et see inimene meile üldse korda läheb.

Mul on kahju, et jõuluaeg rikub ära minu suhted perega, sest ma olen väsinud ja tige ja pinges. Mul on kahju, et inimesed on oma tarbimishulluses unustanud jõulude tähenduse. Mul on kahju elada riigis, kus inimesed saavad aru ainult rahast. Ja kuna ma ühtegi neist asjadest ka muuta ei saa, siis mul on kahju, et ma pean seda elu siin ja praegu üldse elama.

Kudzu

PS Aga no muidu on tore, sest mu abikaasa ajas MM-i jõulupeo ajad sassi ja ma vihastasin nii hullusti, et keeldusin sinna üldse minemast, seega olen üksinda kodus ja saadan kõik mõneks ajaks kuradile! Ma ei hakka mainimagi, et abikaasa lõuna oli täna pooletunnine, sest vaja ju teha tööd. Milleks oma naisega läbi arutada transpordiasju ja muid peoga seonduvaid küsimusi. Ma saan üha selgemalt aru, et tegelikult olen ma abielus mehe töökohaga. Ausalt öeldes eelistaksin ma sellel üksikema auväärset staatust.

Talvemõtted...

nii tore, et on soe ja pehme sügis olnud! Ja las tema kestab veel mõnda aega, on vaja vähem kütta ja äkki jõuan talvised aiatöödki tehtud. Samas on elu näidanud, et kui pr Kudzu asub toalilli tuppa tõstma, saabub sügis, ja kui külmaõrnad taimed saavad kaetud, tuleb talv. Täna ehitasin pesad tääkliiliale, metasekvoiale ja hondo magnooliale. No näis siis, kas nad suudavad talve üle elada. Korjasin aiast kokku kõik mänguasjad, sodid, nodid ja jublakad ning tegin korda terrassi. Võite kindlad olla, et mina aeda asju laiali ei loopinud, kuid oodata, et inimesehakatised enda järelt koristaksid, on palju tahetud. Täitsa tehnilistel põhjustel, kusjuures - päeval ollakse aias ja koolis, õhtul on pime ja nädalavahetusel peab poodlema, siis tehakse süüa ja meisterdatakse. Näiteks viimasel nädalavahetusel meisterdasime jõuludeks küünlatopse (purgid pluss pva pluss heegeldatud motiivid, aga ka suled, helmed jne) ja lapsed kaunistasid vildist kuusekesi ning südameid, põhiliselt käsitöökotist leitud silmadega, muidugi mitte päris silmadega, vaid ikka plastist ja pisikestega. Siis keerasin kokku piparkoogitaigna värskest Pere ja Kodu köögilisast leitud retsepti järgi, millest eile nikerdasime piparkooke. Piigad ise rullisid tainast ja vajutasid vormidega kujusid, mina määrisin kooke munaga ja valvasin, et need kõrbema ei läheks. Ütleme siis nii, et tegu oli proovipartiiga, sest need on juba tänaseks enamvähem otsas.

Nädalavahetusel laekus meie majapidamisse järjekordne sohva. Nimelt sõitsime poest koju ja avastasime metsa alt punase veneaegse diivani, puha kvaliteedimärgiga ja. Meil hakkas sohvast kahju - mõtlesime, et suvel oleks kena see terrassile paigutada, et saaks lugeda ja mõnuleda. Mõeldud-tehtud, mees vedas sohvakese koju ja pani kuuri kuivama ning kevadet ootama. Jälle üks tarbline asi nagu maast leitud, no tegelikult sõna tõsises mõttes maast leitud.

Koon endale parasjagu üht peakatet. Mudeli leidsin ajakirja "Käsitöö" viimasest numbrist, selline igatepidi kantav turbanilaadne asjandus. Lõbus on kududa, mustrit ees ei ole, ise mõtlen, mida ja kuidas ma teen, ja pool on valmis. Mul on uus jube peen talvemantel (kaltsukast, muidugi) ja selle juurde oleks hädasti vaja ju uut peakatet. Tegelikult mul on talvemantel, aus Klementi toode aastast 2003, aga see on kuidagi nagu kulunud ja pole üldse nii peen kui uus, mis ongi päris uuena kõrvale visatud. Tuleb olla stiilne nagu kinnitatakse ka ühes minu lemmikblogis, mida ma suure mõnuga jälgin. Sest ega minusugune keskealine provva ei pea teps mitte kandma lohmakaid jopesid ja käima nina nollis turult odavat toidukraami jahtimas (see viimane kuluks muidugi ära küll, sest eelmisel kuul pr ämm nooremale pojale ülalpidamisraha ei saatnud, ja ilmselt ei saada ka sel kuul ning mul pole energiat asjaga hetkel tegeleda), vaid elegantne ja isikupärane riietumisstiil rõõmustab mind ennast ja ka ehk avaldab ka teistele mingit muljet (oo, edevus - surmapatt!).

Ja kõige suurem üllatus! Tegin ühe järjekordse karjääritesti ning mis ma siis teada sain:

Siin on valik töövaldkondadest, mis testi tulemuste põhjal sobivad Sinu isiksuseprofiiliga kõige enam ja kõige vähem. Tulemusi analüüsides arvesta palun, et käesolev test lähtub üksnes Sinu poolt antud vastustest ning seega ei arvesta Sinu hariduslikku tausta ega eelnevat töökogemust.

5 enimsobivamat ametit

72% Tippjuhtimine

71% Reklaam ja turundus, juhtimine

71% Haridus ja koolitus

67% Infotehnoloogia, juhtimine

66% Personalijuhtimine

5 vähemsobivamat ametit

41% Finants (raamatupidamine, audit)

40% Reklaam ja turundus

38% Värbamine

36% Teadus- ja uurimistöö

34% Pangandus ja kindlustus

Niisiis, sm, ma olen Suur Juht ja Õpetaja. Tore, et see tõde minuni ka nüüd lõpuks jõudis. Muidu ma muudkui saan tulemusi, et kunstnik ja kunstnik, aga kuhu selle kunstiga jõuab? Ikka tippjuhiks, mis siin muud. Iseküsimus, keda või mida juhtida?

Aga no nautige siis advendiaega ja lootkem, et sügis jätkub (jah, ma ei taha mingit lund! Ei jõulude ajal ega uuel aastal. Eelmise aasta lumest jätkub aastateks).

Kudzu