Tee tööd...

siis tuleb ka ... Mina ei tea, mis tuleb teistel, minul tuleb ühest küljest rõõm, et teen toredaid asju ja teisest küljest üüratu väsimus. Väljaspool kodu töötan ma justkui vähe st töötunde ei tule kokku 40, kuid see-eest töötan ma väga palju kodus, siinsamas arvuti taga ja neid tunde ei ole mõtet hakata kokku lugema. Võtame näiteks tänase päeva. Tõusin hommikul üles, istusin arvuti taha ja kirjutasin valmis kaks aruannet, tegin lõpuni ja korrigeerisin näidisCV ning saatsin selle laiali, vestlesin telefoniga ühe tuttavaga, kes täna tuleb mulle siia venekeelset teksti tõlkima. Saatsin veel ühe kirja laiali. Siis meenus, et esmaspäevaks tuleb ära saata materjalid, mis on vaja välja printida. Selleks, et materjale saata, tuli üks neist uuesti vormistada, kuna lapsed olid kuidagi selle dokumendi kallale pääsenud ja sinna kirjutanud AAaaaaabbbbbbCCCC jne. Koostasin uue materjali, saatsin kirja ära. Homseks tuleb üle vaadata, mida tööl teen ja mis materjale selleks vaja on. Ja pühapäevaks tuleb saata kirjalik tagasiside 10-le CV-le. Kodus on korralagedus, elamine koristamata, aga kuna tuleb külaline ja lisaks laekub ka noorem poeg, siis peaks natuke koristama. Siis tuleb teha sooja toitu, panna pesu masinasse, puhas pesu laiali jagada ja ausalt öeldes tahaks oma lastega ka vahepeal natuke rääkida.

Mind haarab õudus, kui mõtlen oma laste peale. Kas tõesti olen ma samasugune ema nagu minu ema, kellel oli kõigi teiste jaoks alati aega, ainult oma lapsed ei saanud temaga koos olla? Kuidas on nii juhtunud? Kuna ma olen krooniliselt haige, siis olen ma sageli väga väsinud. Iga pingutus sh ka suhtlemine, võtab tohutult energiat, mistõttu ma lihtsalt pean päeval magama. Kui ma ei maga, siis mõne päeva pärast magan topelt nt eile magasin neli tundi jutti. Mis siis imestada, kui mu lapsed näevad mind õhtusöögilauas ja see on praktiliselt kõik. Ma ei mainigi siin, et ei jää aega enda hobidega tegelemiseks, sest ma kas magan, olen tööl või teen tööd. Ma saan praegu väga selgelt aru, et samamoodi jätkates mind kauaks pole, sest süütunne juba õgib mind - ma ei taha olla selline ema nagu minu ema. Ma tahan olla Ema, kes näitab oma armastust laste suhtes välja tegudega, kes loeb ja joonistab ja mängib oma lastega. Ma ei taha olla ema, kes on igal pool mujal nii tore, aga kodus on väsinud ja võimetu suhtlema.

Ma tean, et kohe läheb kergemaks. Praegu oli ekstreemne nädal, tavaliselt olen tööl esmaspäeval, teisipäeval, laupäeval ja neljap või reede. Seekord oli esmaspäevan töö tõugatud kolmapäeva peale, mis tähendab, et mul jääb väga vähe aega ettevalmistuseks. 

Andke mulle kindel rutiin ja ma olen õnnelik. Ma nii tahaksin olla õnnelik, nautida oma perega koos olemist, omaenese pisikesi käsitöö ja kunstiprojekte, lugeda raamatuid, olla lihtsalt abikaasa kaisus. Ma ju ei taha miljoneid, maju ja jahte, briljante, kulda ning kalliskive. Vahel on tunne et need viimased oleksid kergemini kättesaadavad, kui elu pisikesed rõõmud.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pean ikka lisama ka: mitte see ei aja mind hulluks, et mul on palju tööd. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel. Mind ajab hulluks, et ma midagi muud teha ei jaksa. Seega pean vastu võtma mingid otsused nt väljaspool peret suhtlemise osas. Kui nüüd tuleb järjest neljas nädalavahetus, kus meil on lisaks enda perele veel keegi majas, siis on ilmselt arusaadav, et ma tahaksin jälle mingiks ajaks põgeneda Sajusaartele.

Kudzu