Sügis käes. sügis käes...

kõik toalilled on tänasest tubasel pidamisel. Väljas on päris külm kohe, suisa hilissügiseselt külm. Kütame vaikselt kaminat, sest muidu oleks ka toas liiga jahe ja mina olen teatavasti külmavares. Kuigi külma vastu saab ikkagi üht-teist ette võtta, nt panna selga adekvaatsed riided, seevastu kuuma ilmaga pole muud teha, kui keel vestil, lõõtsutada. Sellest hetkest, kui viimane riidehilp on seljast langenud, ei ole enam midagi ära võtta ja pidevalt külmas vannis istuda on kah nürivõitu.

Käesolev aasta on meid üllatanud igatemoodi - põrgupalava suve ja jäise sügise algusega koos pideva vihmaga, väidetavalt koguni mitme kuu normi mahasadamisega. Ei mingit normaalsust, ei mingit keskmist. Minu paar õnnetut pirni, mida ma suvi läbi imetlemas käisin, läksid suisa puu otsas mädaks. Õunu meil sel aastal õnneks ei ole, kui paar vissi välja arvata, ja üleüldse on kogu minu potipõllundus väga vilets olnud, mistõttu järgmisel kevadel ma enam end porgandite, kapsaste ja kurkidega ei vaeva. Kasvatan suvikõrvitsat ja lilli ja natukene tilli ja basiilikut.

Täna on MM-i ja Ingli esimene selle aasta kohtumine ilusvõimlemistreeneritega. MM-il saab olema uus treener, aga tema eelmise treeneri rühma õnnestub meil ehk sokutada pisikene Ingel. Meie pesamuna on tõeliselt nunnu tegelane, kelle jõudlus pahanduste vallas on märkimisväärne, nii et me kutsume teda aeg-ajalt Paharet Eliisabetiks. Selle peale teatab lapsuke solvunult, et tema on Ingel! Eks sa katsu vastu vaielda! MM seevastu on kasvanud eriti tubliks tegelaseks, kes on nii tark, et ma ei oska aeg-ajalt midagi kosta. Nt eile, kui me laiskuse ja rahapuuduse tõttu tegime ahjus friikaid, teatas meie preili, et tegemist on ebatervisliku toiduga. Ja et kommi võib saada kord nädalas, kuna kommid on ka ebatervislikud, seevastu jäätist võib küll süüa. Minu katsed talle midagi õpetada lõppevad alati fiaskoga, sest ta teeb nagu ta tahab ja punkt! Loodan siiralt, et õpetajatel on temaga rohkem edu. Eelkool algab oktoobrist, eks siis näha ole!

Oma kooli suhtes olen nagu töll. Eile oli noorema poja õppenõukogu ja ma ei tea siiani, kas ta langes välja või mitte. Kui langes, siis puuduvad minul igasugused rahalised võimalused ise kooli minna. Pean hakkama tööd otsima aktiivselt. Nii et kui kellegi on infot vabade töökohtade osas, mis sobiksid minusugusele natuke kummalisele ja väidetavalt väga mitmekülgsele inimesele, andke teada. Tugina töötamisele ei saa ma teps mitte lootma jääda, kuna mai ja juuni palk on siiani saamata. Mul ei ole võimalik ju võlgu sõita, vaevalt, et Edelaraudtee on nõus, et ma maksan piletite eest siis, kui ma kunagi palka saan. Kindel on ainult see, et reedest pühapäevani olen ma koolitusel Tlnas, kusjuures ma pole siiani veel suutnud välja mõelda, kelle juurde ma oma kodinad vean sedakorda.

Võitlen oma depressioonideemonitega nagu jaksan, püüan kooliasjadega tegeleda ja magada igal võimalikul hetkel (nt eile ärkasin kell kümme hommikul ja uuesti magama läksin kell neli õhtul, magasin 2,5 tundi nagu oleks hommikust alates puid lõhkunud). Masendus, kurbus ja natuke ka viha enda suhtes, et miks ma niimoodi uisapäisa tormasin kooli, kust ma olen tänaseks päevaks nii palju negatiivset kogenud, et annab juba s-abile silmad ette. Kui tunne, et ma olen kõlbmatu ükskõik milleks, mind ikka paar korda päevas jalust rabab, siis ei olegi muud teha, kui hundina ulguda.

Aga no ei, ma olen teatvasti visa nagu umbrohi. Kuniks veel kasvõi väikene juureke on mullas kinni (see on armastus oma pere vastu, mis mind elus hoiab), siis ma elan edasi. Mis elu see muidugi on, on iseküsimus, aga eks elu ise ka näitab.

Kudzu

Vihmasel pärastlõunal...

tuleb teha üks pisike lõunauinak. Aga kuna mina eile magasin umbes 12h kokku, siis mul tänaseks lõunauinakuks pole jaksu. Meie MM-iga istume allkorrusel ja issi ning Ingel ülal. Ingel muuseas ärkas täna hommikul kell seitse ja kamandas abikaasa alla, kus nad kumbki oma diivanil edasi põõnasid. Ma olen alati öelnud, et rohkem sohvasid on ainult hea!

Hommikupooliku sisustasime Loodusmuuseumis, kus me nägime põnevaid elukaid ja ilusaid kivimeid. Ütleme ausalt, et see retk muuseumisse sarnases rohkemn maratoniga, kus piigad kihutasid ühe vitriini juurest teise juurde ja meie jooksime, keel vestil, neile järele. Aga eks paari aasta pärast tekib vast juba sügavam huvi eksponaatide vastu ja meie, vanainimesed, saame ka mõnele asjale pikema pilgu visata. Igal juhul oli väga lõbus retk.

Hangitsesin endale Kihnu Roosi raamatu, mille tiraaž on juba läbi müüdud enamikes poodides. Raamat on ilus ja paks ja paljude piltidega, põhjalik ka. Natuke sirvisin ka juba, õhtul vaatan põhjalikumalt, kui lapsed on magama jäänud. Minu käsitööhuvi on paraku suhteliselt teoreetiline, ei ole jaksu ega aega tegeleda, kuid kraami tulevikuks võib ju endale ikka varuda. Egas meie lapsed alatiseks pisikeseks jää. Mul on plaanis vanadest käsitsikootud voodilinadest mingeid kotte jne tekitada, millel saavad tikandid peal olema. Ja pitsid. Tassisin neid linu endale päris kena hunniku saarelt koju, kahju ju, kui need saunas repetavad. Mina olen nad juba puhtaks pesnud ja panen korralikult kuiva kappi hoiule, kuniks mul tekib aega ja energiat nendega edasi tegutseda.

Homme on ees koolituspäev, hommikul kella üheksast kuni kella viieni õhtul. Loodan, et auditoorium suudab minu pikas ja igavas loengus ellu jääda, teen vahepeal mingeid loovteraapiate asju ka, et natuke huvi üleval hoida ja endale reklaami teha tuleviku tarbeks. Sest kui kool saab läbi, siis on vaja tööle hakata. Millegipärast ei ole ma mures selle pärast üldse, aga ju vist on liiga kauge veel kõik. Kui ma pole siiani otsutanud, kas üldse sügisest kooli minna, mis lõpetamisest me räägime.

Nüüd vaatan, mis me MM-iga teeme. Äkki saan mina lugeda midagi, mõnd juturaamatut näiteks. Eile muuseas juhtus selline kummaline lugu, et minu mees muudkui luges ja luges ja luges, ei tahtnud kaissu ega midagi, tahtis ainult lugeda. Ütles, et nii ammu pole sellega tegelenud, et kohe täitsa huvitav on. Seega kui ma tahan rahus magada, siis on kaval mehele põnev jutukas ette sokutada.

Kudzu

Otsutada või mitte otsustada...

selles on küsimus. Nt täna hommikul ei suutnud ma võtta vastu otsust, kas sõita päälinna näituse avamisele või mitte. Sest mulle ei meeldi rahvamassid, mulle ei meeldi, et tegu on avaliku üritusega, mulle ei meeldi päälinn ja lisaks on raha kodus rohkem vaja. Pole ju aus oma lõbude peale laste arvelt kulutada, eksju. Lõpuks ma ikkagi ei sõitnud, sest poleks nagunii bussile jõudnud ja oli ka muid põhjuseid. Ehk siis loll on see, kes vabandust ei leia. Ja ilusate andekate inimeste hulgas tunneksin mina ennast nagunii lastud varesena. Istun parem kodus ja loen raamatut.

Praeguseni pole ma otsutanud, kas ma saan kooli minna sügisest või mitte. Kas meil on rahaliselt võimalik, et mina õpin ka sel juhul, kui noorem poiss peaks koolist välja kukkuma. Kas ma peaksin punnitama iga hinnaga kevadel lõpetada, sest mul on Tallinnast villand ja ma tahaksin selle juraga seal kiirelt ühele poole saada. Kas ma peaksin midagi tegema ses suhtes. Ma ei tea vastust nendele küsimustele ja pole eriti kellegagi arutada ka, sest abikaasa töötab päeval ja muul ajal on lastega vaja tegeleda ning ka magada tuleb mingil ajahetkel.

Ma ei suuda enam vastata isegi sellele küsimusele, kas oli üldse mingit mõtet õppima minna. Kas see, mida ma teinud olen oma pisikese näruse elu jooksul, kas see on ka midagi väärt olnud. Kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Ja mida kuradit ma tahan.
Vastused on olemas minu sees. Nüüd tuleb leiutada viis, kuidas need vastused kätte saada. Keerutada taldrikut, panna kaarte, rääkida inimestega? Ei tea, ei tea, ei tea...

Laiskloom...

naudin logelemist. Muidugi tuleb teha süüa, pesta pesu jne, aga laias laastus ma ikkagi loen, vaatan vahepeal lakke, siis nakitsen aias ja logelen edasi. Lõppude lõpuks kulub ka minule natukene puhkust ära, arvan ma. Ja puhkus seisneb vähemalt minu jaoks omaette olemises ja oma hobidega tegelemises. Lastega mässamine, koristamine ja kõikvõimalik suhtlemine ei ole minu arust puhkus (erandi teen ainult oma mehele, kes on nagunii enamiku ajast vakka ja kellega suhtlemine on sageli minupoolne monoloog, aga endaga läbisaamine on mul teatavasti suurepärane). Muidugi on inimesi, kes ei oska iseendaga olla, kes vajavad pidevalt teise täiskasvanu olemasolu ja sokutavad end igal võimalusel kellelegi külla või niuavad teisi enda poole. See vist ei ole küpse isiksuse tunnuseks, tundub mulle (mitte et mina oleksin niiväga küps isiksus, kuigi mine tea!). Aga las nemad olla, sest oma elust olen ma tüütud inimesed ammu elimineerinud, kui neid seal üldse kunagi olnud on (vist ikka on!).

Rajasin aeda pisikese alpipeenra. Oli näha, et endisel kasvuhooneplatsil ei hakka miski kasvama, kuna seal on liiga kuum ja liiga kuiv. Tõin maalt hunniku ilusaid kiva, mille sättisin peenrasse, olles sinna eelnevalt vedanud ka natuke drenaazhimaterjale, panin mõned oma aiast võetud kukeharjad ka juba kivide vahele kasvama ja kui lõpuks laekub minu palk, siis saan ehk osta mõne mägisibula vms. Nüüd püüan endas leida motivatsiooni kõigi ülejäänud peenarde rohimiseks.

Meil on kodus WiFi, ei peagi enam juhtmete otsas ronima. Vanem poeg sai sõbra oma endale (meil on siin ka sõbra vana mikrolaineahi ja mõned vanad rollerijupid ja ma ei teagi, mis veel, ainus mure, et sõbra vana pruuti ma siia majja hoiule võtta ei tahaks nii nagu deeguga juhtunud on). Ma olen endale alla valgesse tuppa seadnud sisse töötoa, kuhu tahaks ka uut tapeeti ja muid mugavusi. Seal on palju valgust, seal on mõnus vaja sohva ja turvalised tugitoolid, seal on peegel, mis teeb saledamaks (hea kohe vaadata ennast), molbert, ja riiulil mõned riistad ja mõned kolud, Ideaalne tuba hingeharimiseks. Muidugi ei kavatse oma ülekorruse pesast täielikult alla kolida, sest mulle meeldib oma mehega ühes voodis magada (mis siis, et ta norskab) ja alumise korruse väsind sohva meid kahte kuidagi ei mahutaks (mulle meeldib, kui voodis on palju-palju ruumi). Kuidagi turvaline on olla, kui tead, et keegi kallis inimene on lähedal. Niisiis kavatsen ma päeval olla all oma toas ja öösel ülal oma toas. Minu mahlane ego hakkab ka vaikselt siia majja ära mahtuma.

Eile mõtlesime mehega, kui kaua me oleme kõige kauem tülis olnud. Pool ööpäevast, selgus. Üldiselt kestavad meie tülid mõne tunni, sest mina ei viitsi kaua vihane olla ja mu mees ei oska kaua vihane olla. Me tülitseme küll tormiliselt ja kirglikult (vähemalt mina), aga sellist pikka vindumist meil pole ette tulnud. Esiteks püüame me leppida enne magamaminekut, et ei peaks kurva meelega uinuma, teiseks tuleb peale viha lahtumist alati välja soe tunne teise suhtes ja saad aru, et pole mõtet oma üürikest eluaega raisata viha peale. Kunagi ju ei tea, kauaks me saame koos olla. Kui kurb oleks ühel päeval aru saada, et haiget tehti kõvasti, aga ilusad sõnad, kallistused ja armastus jäidki andmata.

Niisiis, sm küünikud, on ka minus peidus parem pool. Osade jaoks on see vast naeruväärne (eriti neile, kes oma probleemse elu tõttu igasugust õrnemat tunnet eitada püüavad, et seeläbi haigetsaamist vältida), osade jaoks aktseptaabel, aga mulle täitsa loomulik osa iseendast. Alati ei pea kõike ja kõiki naeruvääristama, onju. Või kritiseerima.

Kudzu

Suvelõpubluus...

Saaremaal käidud nagu niuhti. Reis oli ideaalne, kui välja arvata asjaolul et tagasiteel ületasime kiirust (abikaasa leidis, et tuleb iga hinna eest praamile jõuda, ja jõudsimegi, kahjuks ei istunud mina ees ja ei saanud kontrollida, mis kiirusega me sõidame, muidu oleksime jõudnud järgmise praami peale!) ja politsei kontrollis tee ääres ning tõenäoliselt ootab meid ees suuremat sorti trahv. Pole vist vaja öeldagi, et see vihastas mind kringliks ja ma usun, et mu mees enam iialgi oma elus kiirust ei ületa, vähemalt siis mitte, kui mina autos istun. Aga see selleks, muidu oli väga armas reis.

Reedel saime koguniste meres ujumas käia, kuna vesi oli veel soe ja mõnus. Rääkimata sellest, et kui me metsamajja jõudsime, oli äi meile uhke pidulaua katnud ja sauna kütnud, nii et meid ootas pidulik vastuvõtt. Õhtul külastasime üritust nimega Saare Jazz, mida me kõik nautisime ja lisaboonusena kohtasin seal üht vana head tuttavat, keda pole vähemalt 10 aastat või kauem näinud. Kuna ma ei võtnud kontserdile prille kaasa (ma ei tahtnud ju vaadata, vaid kuulata), siis ei tundnud ma seda tuttavat tükk aega ära, nii et tal oli jäänud mulje, justkui ma ei tahaks teda tunda. Aga nii ei ole, ma lihtsalt ei erista inimeste nägusid ilma prillideta.

Laupäeval sõitsime niisama ringi. Käisime ämma suvekodus nillimas, kuna teadsime, et seal kedagi ei ole. Ma pole sinna oma jalga 10 aastat tõstnud, sest hetkest, kui me seal kunagi abikaasa sünnipäeva pidasime ja oma perega ülearuseks osutusime. Ma olen teatavasti põhimõttekindel inimene. Majake oli samasugune, ja nüüd, kus meil on võrdluseks äia suvekodu, siis ütlen ausalt, ämma oma enam ei tõmba. On teine liiga pisike ja liiga naiselik ja seal on liiga palju kola. Mulle meeldib äia maja suurejooneline, lihtne ja jõuline olemus palju rohkem. Igatahes suundusime ämma majakesest edasi Angla tuulikute suunas, seal vaatasime natuke ringi ning edasi suundusime linna, võtsime peale ema puud, mille ta Nurga Puukoolist oli endale hangitsenud ja käisime ära ka Vättal. Tõin endale mälestuseks paar emme pearätti, mõned käsitsi kootud voodilinad ja valget maavillast lõnga. Ja natuke kiva ka naabrite kivihunnikust, millele järgmisel päeval saime lisaks ka mõned roosikivid. Kui õhtul majakesse jõudsime, teatas MM, et küll on ikka kena koju jõuda.

Pühapäeva veetsime algul majakeses nakitsedes, et igaüks midagi tegi ja kõik olid eluga väga rahul. Mingil hetkel aga muutusid lapsed ülienergilisteks ja neid oli võimatu ohjeldada, mistõttu andsin perele käsu asjad pakkida ja minna kuhugi retkele, et mina saaksin natuke puhata ja mängida. Nii tegimegi - mille tulemusel valmis üks maal, mis jäi metsamajja (ei saanud teda kaasa võtta, oli veits märg veel) ja mis mulle endale täitsa meeldis. Õhtul nagu öeldud, käisime kiva otsimas, mille järel saabus õnnis öörahu.

Eile tegi abikaasa sauna pööningul tööd (seal oli kõige vaiksem ja rahulikum koht), meie askeldasime lastega majas, mina niitsin muru (kodus muuseas on meil juba ammu muru niitmata), pakkisime tasapisi asju ja siis ootaski meid linnasõit, lobisemine minu emaga, pisike mänguväljakureis ja lõpuks siis kodutee. Ja nii saigi suvi otsa! Siin on külm, vihma kallab ojadena, argimured murravad sisse ustest ja akendest ning kõige parema meelega ainult magaks ja magaks.

Igatsen majakese järele. Tema igatseb meie järele ka, ma olen selles kindel. Ta on olnud pikki aastaid mahajäetud ja üksildane ning siis äkki sebib temas ringi meie ülienergiline pesakond, see lihtsalt peab majakesele meeldima. Usun, et ta ootab meid seal meretuulte mühas, ootab meie naeru ja loba, ootab toidulõhnu ja nõudekolinat, öiseid nohinaid ja sahinaid, ootab armastust ja lootust, ootab, millal me jälle tuleme. Üks minu sõber, kellele ma sellest kohast rääkisin, ütles mulle:"Kas sa siis ei tea, et niimoodi tuntakse ära oma kodu!". Jah, tõepoolest. Mu kodu ongi seal, kus on mu süda. Sinna ta minust tukslema jäi....

Kudzu

Augustibluus....

Eestimaa suvi sai läbi. Algas sügis, suveriided võib ära pakkida, kampsunid, pika käisega pluusid ja teksased võib välja otsida. Parimad jalatsid on kummikud. Pesu vettib kolmat päeva nööril, kuivaks ilmselt ei saagi - tuleb pööningule viia. Metsas on megakogustes kukeseeni. Kilo neist ootab minu köögis marineerimist. Orhideed said suvitamast ära toodud, muud lilled tuleb ilmselt ka tuppa vedada. Ja basiilik tuleb ära korjata ning kuivama panna.

Kõik mõtted, mis seostuvad kooliga, tekitavad masendust. Mitte ainult enda kooliga, vaid ka noorema poja kooliga, sest kui ta 25-ndaks oma hindeid ära ei paranda, siis ta visatakse välja ja ma ei saa enam elatist ja lastetoetusi. Ja pole mul ka millegi eest koolis käia. Seega pean hakkama töökohta otsima, mis mul muud üle jääb. Aga olen poissi hoiatanud, et meie teda rahaliselt ei toeta, kui ta ei õpi, sest meil pole mingit kohustust selleks enam, esteks, ja teiseks, kui inimene, keda vanuse järgi loetakse täisealiseks, ei suuda hoolimata pidevast meeldetuletamisest oma asju korda ajada, siis on ta oma jamade eest ise vastutav ja peab minema töötukassasse ning hakkamagi ametlikult töötuks. Ja et kui endal mingit jama kaelas pole, siis hoolitsevad järeltulijad selle eest, et ikka elu oleks huvitav.

Emana saamatu, üliõpilasena saamatu, inimena saamatu ... ebaõnnestumiste rida võiks jätkata lõputult. Kas on sellel kõigel enam mingit mõtet, kui aastakümneid kestnud võitlus oma koha eest siin päikese all ei ole vilja kandnud?

Näoraamat...

pidasin Näoraamatut siiani suhteliselt mõttetuks ajaraiskajaks. Mina ei viitsi seal ringi heegeldada, vaatan rohkem, mis teised teevad ja kirjutavad. Aga täna avastasin ma täitsa juhuslikult ühe vahva koha, nimelt DisainiMaja, kus müüakse toredat, ja veel täitsa ontliku hinnaga. Meele teeb rõõmsaks, et leidub kodanikke, kes pole näputööd koos püssiga põõsasse visanud. Minul muidugi jääb üle ainult häbeneda, selle suve saak oli 6 lõhnakotti ja moblakott mulle endale uue mobla tarvis, kõik Mulgi-Kihnu tikandiga. Ja ma pole siiani viitsinud küsida, kas Hansalaadal ka mõni minu kotikestest ära osteti. Küll jõuab! Aga jah, vaadake ilusaid asju, saab ideid ja inspiratsiooni.

Eilne masendus loivab kusagil tagaplaanil. Ega ta päris ära ei lähe peaaegu kunagi. Ma olen harjunud niimoodi elama, et enamvähem pidevalt on õudne olla. Ja olen harjunud seda ka varjama, ilmselt juba väikelapseeast. Õnneks rõõmustab mind teadmine, et olen töödega graafikus, ettekanded on üle vaadatud, parandatud ja täiendatud, nüüd siis on ootamas veel iluravi ja pisuke kõbimine. Seda teen ma homme. Siis ma vaatan, kas masendus läheb pisemaks või suuremaks. Ja õhtul sõidame saarde, pilet on bronnitud.

Üritasin tutvuda uue tunniplaaniga. Hetkel on meie tunniplaanis tervelt 1 aine, mis toimub reedeti ja laupäeviti. Nimelt õiguse alused. Pole vist vaja eraldi mainida, et ma olen seda juba Tartus õppinud ja lähen ise teist aastat tugiisikutele õigusruumi loengut pidama. Kusjuures laupäevase õppe kohta veel niipalju, et II kursuse tunniplaanis on täitsa mitmeid 6-päevaseid õppenädalaid. Kusjuures esimesel aastal öeldi, et nädalavahetusel õppetööd toimuma ei saa, sest siis inimesed õpivad kodus. Sel aastal õnneks pole kellelgi kodus õppida vaja.

Meie ainete osas ma ei teagi muud, kui kindlasti tuleb veel üks loeng (semestritasu 15 000 eeku! kahe aine eest!!! ma ikka sinisilmselt loodan, et äkki loetakse veel kasvõi midagi, mitte ei taha mittemillegi eest maksta). Eelmisel aastal lugemata jäetud kohustuslikud alusained aga pannakse ilmselt tunniplaani II kursust arvestades kevadesemestril. Nii et mingit vaba hetke lõputöö kirjutamiseks tulema ei saa. Eks ta ole tõesti geniaalne, lugeda alusaineid viimase aasta viimasel minutil! Ja ma olen otsustanud saada esimese "mitteilmunud" ka, sest ma ei jaksa hakata oma praktikapäevikut hetkel vormistama. Ma tahan järgmisel nädalal sõna otseses mõttes puhata. Olen selle igati ära teeninud! Aga kooliasjad mind õnneks masendusse ei aja, need ajavad lihtsalt vihale.

Niisiis, seltsimehed, viskan kartulid ahju ja kui järglased on toidetud, siis kihutame metsa suunas. Seeni on palju-palju, aga kahjuks läks eile juba pimedaks, kui kohale saime, ei söandanud käiskaudu hakata seeni noppima. Täna siis uuele katsele!

Kudzu

Segadus...

Segadus inimese sees on üks kole asi. Ma mõtlen sellist segadust, kus isiksuse struktuur laguneb kohutava kiirusega ja inimene ei suuda enam oma elu kontrollida. Kus kõik vajub pidevalt koost ja iga katse maailma uuesti kokku panna lõppeb varem või hiljem uue ja veel suurema segadusega. Ja siis see segaduses inimene satub paanikasse, püüab iga hinna leiutada mingitki asja, mis oleks tema kontrolli all, kuniks hakatakse endale viga tegema (saab vähemalt valu kontrollida) või sooritatakse enesetapp, sest elu nimeline agoonia on täiesti talumatu.

Mina ei suuda selgeks teha, mis minu sees toimub. Aru saavad vast need inimesed, kellel on endal sarnane kogemus olemas. Kes on igapäevase õudusega tuttavad. Kes teavad, mida tähendab kaos ja kontrolli kaotamine oma elu üle. Mis tähendab tunne, et kõikide teiste vajadused on tähtsad ja sinu vajadused on olematud, mõttetud ja kuuluvad täitmisele siis, kui kõikide teiste jaoks elamisest piisake aega üle jääb. Mis tähendab, kui sa vihkad oma elu iga viimast kui mikrosekundit ja ainuke mantra, mida sa tunned, on: Issand Jumal, palun lõpeta see valu ära, palun, palun, lõpeta see valu ükskord ometi ära!

Kuidas teha oma mehele selgeks, et ma vajan tohutul hulgal ruumi ja aega, et oma väsimusest ja kurbusest jagu saada? Kuidas teha talle arusaadavaks, et kui suvi läbi on minu lapsed minu otsas roninud, et siis ma ei taha mingit füüsilist kontakti, jumala eest, mitte mingit! Kuidas teha selgeks, et ma vajan oma päevadesse kindlat struktuuri ja seda, et kokkulepped kehtivad. Et kui lõuna algab kell üks, siis ta ei alga pool kaks. Ja et kui me õhtul järgmise päeva tegevustes mingid kokkulepped saavutame ning siis ka vastavalt käitume, siis toimib meie perekond päris hästi. Ja et segadus minu sees nõuab hetkel suurt kindlustunnet minu ümber ja minust hoolimist. Seks ei näita hoolimist, onju. Seks on lihtsalt seks. Nagu söömine. Või nagu hammaste pesemine. Hoolimine on teise vajaduste austamine ja see, et inimesele antakse ruumi ja aega, kui ta seda vajab.

Kui mu oma perekond ei suuda minust hoolida, mu ema ei suuda minust hoolida, ma ise ei suuda endast hoolida, siis milleks, milleks, milleks see kõik?

Töölainel...

vaatasin enda eelmise aasta ettekandeid nii poole silmaga. Tuleb nad üle käia, kontrollida Riigi Teatajast, kas kõik on sama pluss muud allikad, millele ma viitan. Kui ma eelmisel aastal tegin kõik valmis nullist, siis sel korral on vaja ainult kontrollida, kas info on muutunud või mitte, aga muu struktuur on paigas ja olemas. Ilmselt saab paari päevaga hakkama.

Ausalt öeldes täna küll ei jaksa tööd teha! Lapsed on hoidja juures ja ma kavatsen lebotada ja raamatut lugeda. Või siis mingit kunstiasja ajada. Või käsitööd teha. Või aias nokitseda. Või muru niita. Või abikaasat töötamise juures häirida. Ja kindel on see, et ma ei pea hakkama lõunat vaaritama, sest selleks puudub vajadus - minu meespere saab ise toidu külmkapist kätta! Ja kui ei saa, eks siis istugu ilma söömata! Ja mitte keegi ei kakle ega kisa ega näpi minu asju! Imelik, väga imelik on niimoodi olla!

Majas on väga vaikne, kummaliselt vaikne. Aknad on avatud ja ma kuulen, kuidas keegi naabritest midagi klopsib. Ilm on ähmune ja näeb välja nagu hakkaks kohe sadama. Vihmaga on siin katusekambris eriti mõnus lebotada - piisad trummeldavad katusel, aknast imbub sisse niisket ja jahedat õhku, aga mina lesin teki all ja mõtlen omi mõtteid. Vihma hääl on rahustav, kuna selles on olemas rütm ja liikumine. Nii nagu on rahustav ka kiikumine, mille jaoks mul suvel aega ei olnud, aga kuna kiik on olemas, siis nüüd ehk leian selle pooltunni, et mändide all natuke mediteerida. Mitte et ma mingi eriline meditatsioonivana oleksin, aga vahel ju võib.

Ja kui ma täna end suvetempost, reisimisest ja viimasest eriti kurnavast nädalast olen välja puhanud, siis homme on juba palju rohkem energiat! Suudan ehk siiagi midagi mõistlikku kirja panna. Hetkel tuhiseb aga minu kõrvade vahel leebe hilissuvine tuuleke!

Kudzu

Niisiis...

ema on paigutatud bussi peale koos mõningase koguse taimedega, mida siit saab odavamalt osta. Lisaks olen ma surmväsinud mitu päeva kestnud programmist "Ema lõbustamine", sest minu lugupeetud mamaan ootas siiski teatud määral minupoolset panust ajaveetmisel, mis olukorda arvestades (ma olen väga väsinud, täitanud ja pean lastega ka veel jämmima) oli pehmelt öeldes keeruline. Kui mul ühel hetkel silm märjaks läks ja ma juhtusin mainima, et kui mina ära kaon, eks siis peavad teised kõik enda õlgadele võtma, tekitas kriitilise situatsiooni ehk siis minu em varjus mornilt teise tuppa raamat lugema. Sest olgem ausad, iga pisemgi vihje tegevuste osas, mis ei ole seotud rahaga, on rohkem kui tema suudab teha ja mõista. Aga kui ei ole oma emaga emotsionaalset sidet olnud 40 aastat, ega seda siis ju enam ei teki ka. Ma saan aru, et ta on vana ja minu ema, eks ma pean temaga kuidagi toime tulema, kuid oma mured pean ma siiski padja sisse ulguma ja lootma, et padi aitab mul lapsehoiuga toime tulla ja majapidamist korras hoida (ääremärkusena olgu lisatud, et siiani ei ole padi võtnud vaevaks mind abistada, kuid ma ei kaota lootust. Nii nagu ma oma ema puhul ikka veel loodan, et äkki ta küsib üks kord elus: mida ma saaksin sinu heaks teha, mis see abi oleks, mida ma võiksin sulle anda).

Ma näen, kuidas ta vaevu mu lapsi talub, sest nad on ju aktiived, reipad ja lärmakad. Ma arvan, et ta süüdistab lapsi selles, et mina olen väsinud, selmet kordki elus anda endale aru, et mina olen pidanud neid täiesti ise oma jõududega kantseldama, samas kui meid omal ajal kasvatas ju emme. Et väsinud olen ma ülejõukäivatest kohustustest ja ei ole midagi ebanormaalset selles, kui vanavanemad lapsi hoiavad ja aitavad emadel paremini hakkama saada. Aga noh, olgu, mis siin ikka rääkida, ei see vii kuhugi. Asjad ei muutu iialgi ja õnneks on meie vahel mitusada kilomeetrit pluss meri ja ma ei pea pidevalt seda kõike taluma.

Mnjaa, värvin pead kange ammoniaagiga juuksevärviga, lootuses, et viimnegi täi kus kurat käib!

Kuduz

PS JA kui see ka ei aita, siis ma kavatsen juuksed nulli ajada.

Oo, valge täi, sinna majja käi!

Sel suvel tabavad mind pidevalt mingid ilgused. Äsja see oli, kui ma vaevlesin igemepõletikuga, kugistades algul hunnikutes valuvaigisteid ja siis edasi antibiootikume. Nüüd külastades sõbralike vennasrahvaste esindajate korraldatud laata Narva-Jeezuz, sain mina täid! Sest ma, vana loll, proovisin pähe ühte peent kübarat! Ma ei tulnud tõesti selle peale, et teatud rahvaste esindajatele on täid sõbralikud koduloomad, kelle pidamine liiatigi väga odav on. Minu jaoks jällegi pole tegu muuga, kui õudusega kuubis, mistõttu on mul nüüd jälle juuksed lühikesed (et hoida kokku 155.- eeku maksvat täitapjat, ja tuleb ju profülaktika mõttes ka ülejäänud pereliikmed kokku möksida). Andsin endale piduliku tõotuse, et ida suunal mina enam ühtki trippi ei korralda, sest on ju veel olemas sügelised, riidetäid, lutikad jne, mida nad seal koduloomadena peavad ja mina ei taha rohkem kogeda, et minu kehal toimetavad mingid asjapulgad, keda ma pole sinna ise tellinud.

Tegelikult on mul tunne, et tahaks juuksed põlema panna! Ja ennast ka! Sest teist sellist hädahunnikut pole üldse terves maailmas olemaski. Ja nüüd ma teatan küll päris kindlalt, et Morgie korraldatatud Kanade mässul mina ei ole osale, sest ma ei julge oma täipeaga kuhugi tulla, et mitte teisi inimesi samasse olukorda seada. Uskuge mind, see on rõve!

Kudzu

Suhtlemiskeenjus...

mnjaa, mina vist ikka ei ole. Pean ausalt tunnistama, et minu põhistrateegia kõikvõimalike konfliktide lahendamisel on alates lapseeast olnud lahkumine ebameeldivast situatsioonist. Kuna olin juba kord selline kidur lapsuke, siis füüsilistes arveteõiendamistes jäin ma alati jänni, verbaalsete sõnavõttude puhul oli ka alati oht keretäis saada ja nii ma siis õppisin pagema. Ma olen ära läinud kõikvõimalikelt üritustelt, jätmata mingitki võimalust end ümber veenda; ma olen katkestanud suhteid erinevate inimestega, kes on mulle haiget teinud ja oma ämma puhul võin varsti 5-ndat suhtlemisvaba aastat tähistada.

Mulle ei meeldi end halvasti tunda, see on vist igati inimlik? Miks peaksin ma hakkama nt inimesele, kelle lõbuks on minu üle ironiseerida, tõestama, et ka minu suudan talle halvasti öelda ja ka mina suudan ilkuda asjade üle, mis talle olulised on? Miks ma peaksin hakkama end kulutama kellegi valjust kiledast häälest üleröökimise peale? Miks ma peaksin olema kusagil, kus minu ainus mõte on kuidagi minema saada? Ei, ei, ei ja veelkord ei! Minu lapseea kogemused andsid mulle väga ergud tunded, teadmaks täpselt, millal on ohtlik kuhugi seltskonda minna. Iga kord, kui ma oma tundeid ignoreerin, satun jama sisse. Kusjuures need inimesed reeglina tahavad väga mind seltskonda, sest minu reaktsioonid on ju kohe näha ja nii vahva on kellelegi haiget teha, kui sa tulemust kohe näed.

Ma ei luba kellelgi teha inetut nalja oma laste ja mehe kulul, oma loomade kulul ja oma sõprade kulul. Ja ma ei luba ka enda kulul nalja teha, kui ma seda just ise tee. Inimesed võiksid omavahel suhelda ju nii, et teisel poleks paha. Ja kui see ei õnnestu, siis Jumala pärast, pole vaja ju üldse mingeid suhteid hoida!

Ja nüüd pean ma minema koristama, sest homme hommikul saabub minu ema. Et mul oma kodust ei ole kuhugi põgeneda, siis pean katsuma olla kannatlik, rahulik ja leebe nagu suvetuuleke. Enne aga pean ma oma elamise elamiskõlblikuks muutma, mis saab olema raske ja vaevarikas ülesanne. Õnneks on mul olemas tublid "abilised", kes vaheldumisi mopiga põrandat nühivad, nii et mina saan samal ajal tegeleda tõesti ka koristamisega. Ja ruutmeeter põrandat hiilgab nagu kiilaspea päikese käes!

Kudzu

Narva-Jeezu ja teised toredad kohad...

meie suveretkede hulka on juba mitmeid aastaid traditsiooniliselt kuulunud Ida-Virumaa tripp. Igal aastal oleme külastanud erinevaid paiku, kui välja arvata ööbimine Aa tuuleveskis ja vähemalt ühepäevane lebotamine Saka mõisa lähedal rannas. Sel aastal seiklesime Narva-Jõesuusse, kus meid ootas võimas liivarand, Narva-Jõesuu linnapäevade raames laat ja kostümeeritud rongkäik. Vesi oli erakordselt soe, kuigi veidike ujuvsaarene, aga me ei lasknud end heidutada mõningasest kogusest turbast ja nautisime vett täiel rinnal. Teisisõnu: viibisime enamiku ajast vees, sest liival lesimiseks oli ilm selgelt liiga palav. Laat oli ka täitsa elamus omaette, sest Võrumaa mesi oli ainuke enamvähem tuttavlik kaup, ülejäänu oli väga slaavipärane nodi, ma ütleksin. Aeg-ajalt tekkis tunne, et olemegi sattunud vanasse heasse nõuka-aega, eriti kui kostümeeritud rongkäigus laulis hulk tillukesi priskeid vene mammisid kileda häälega mingit nõukogude hittlugu. Lõpuks väsisime me kõik kenasti ära ja peale õhtust sauna õnnestus meil mehega lapsi uinutades magama jääda ning ärgata öösel kell kolm pissihäda ja pesemata hammastest tekkinud ebameeldiva tunde peale. Asjad aetud, kukkusime uuesti magama, mis minu jaoks kestis kokku 10 tundi. Täna siis käisime Saka mõisa juures, lapsed ja mees ronisid ka vaatetorni ning seejärel veetsime kolm tundi rannas pisikesele ojale uut voolusängi kujundades ja kui aega jäi, siis ujudes.

Enne kojujõudmist kohtusime marulise äikesetormiga, mis siin linnas palju pahandust jõudis teha. Pidime tükk aega ringi tiirutama, et koju saada, kuna osa tänavaid olid suletud teetööde, osad politsei ja osad mahalangenud puude tõttu. Kusagil Anne kanali läheduses oli maha kukkumas üks elektripost, mille all kõik sõitu aeglustasid (ilmselt lootes, et see ikka neile pähe kukub) ja saimegi koju. Siin oli üsna tavaline olukord, kui välja arvata asjaolu, et katuseluuk oli oma kohalt jalga lasknud, aga elekter ja nett nagu näha on olemas (ma siis olen nüüd jälle netiilne!).

Mul on hea meel, et minu idee lastevabast emade üritusest on leidnud elavat vastukaja. Ma ise kahjuks sel nädalavahetusel toimetan oma isikliku emaga, mis tõnäoliselt tähendab tema lõbustamist kas siin või meie maal, kuhu me ausalt öeldes pole juba kolm nädalat jalgagi tõstnud ja ma arvan, et on viimane aeg sinna jälle mingid rajad sisse niita.

Kudzu

Saagida saagida saagida jah!

Nagu ma olen vist varemgi maininud, armastavad minu naabrid üle kõige maailmas saagida. Kui nad mõned aastad tagasi siia paigale jäid, siis esimese asjana nudisid nad oma aia korralikult ära. Teate küll, lilleklumbikesed murus ja mitte ühtki ülearust oksa või puukest kusagil. Paar kevadet tagasi saagisid nad maha meie krundi piiril oleva äädikapuu. Sel kevadel palusid nad ka meil saagida maha puuoksa, mis nende aeda ulatus, et nende noor õunapuu saaks kenasti kasvada. Üleeile õhtul avastasin ma naabrid redelil otse oma aia taga, kus nad saagisid maha hiiglaslik vana kase oksi, sest naabritädi roosid ei saa ilmselt piisavalt valgust. Minu loogika ütleb, et kui on varjuline aed, siis tuleb istutada selliseid lilli, mis varju armastavad, mitte maha saagida kõiki puid, mis vähegi varju annavad, aga see ilmselt on minu loogika. Lihtsam on haarata saag ja asuda valgust juurde tekitama. Ma ei tea, mis siis saab, kui nende aiast enam tõesti ei ole midagi võimalik maha saagida. Kas siis tullakse meie juurde ja nõutakse hävingut siinpool tara, et me ei varjaks nende valgust, noh ja meie aeda ka ju enam väga hästi ei näe! Vaat mis juhtub, kui suguvõsas ei ole lapsi ja noori eriti palju ning oma vaba aega pole mujale kulutada kui aiakujundusele.

Eks minus räägi sinkohal ka kadedus. Kui minu ajast 99% kulub perekonnale, siis muidugi saagimiseks aega ei jää. Tuleb teha süüa, pesta pesu, koristada, lastega mänguväljakul ja rannas lebotada, nii et pole aega isegi nina nuusata. Kuigi jah, ma leidsin võimaluse läbi lugeda kaks raamatut (Näljamängud ja Lahvatab leek), sest peale järjekordset tüli teemal: kas mina pean vaatama lapsi, keetma süüa, koristama ja pesema pesu ning mees teeb ainult tööd või pole see päris aus niimoodi, kuna laste vaatamine on ka töö, saan ma endale õhtul lubada perevaba tunni raamatute lugemiseks. Värskes Pere ja Kodu ajakirjas oli seekord viimaks juttu teemal emade väsimusest, muidu tavaliselt on seal kirjas ilus roosamanna ilusate inimeste ideaalsest elust. Emad väsivad ja kuidas veel väsivad! Kui lapsed on väikesed, siis väsitakse kõige rohkem ja ma arvan, et kui ema on talv läbi sõitnud kolme linna vahet, siis ongi ta suveks eriti väsinud ja vajab ise hoidmist ja tupsutamist. Üldiselt soovitatigi võtta enda jaoks isiklikku aega, leida lapsehoidja (hea soovitus küll! Kust ma leian tasuta lapsehoidja? Mitte kusagilt ei leia, aga raha hoidja palkamiseks meil paraku ei jätku) ja tekitada endale sotsiaalne võrgustik teiste emade näol. Nagu sel suvel näha oli, viimane mul ei õnnestu mitte kuidagimoodi. Ilmselt seetõttu, et teised emad rõõmustavad lastega möllates, aga mina tahaksin väljaspool kodu suhelda täiskasvanud inimestega ja rääkida täiskasvanute jutte. Lastega möllata saan ma 24/7 kodus niikuinii - ja sellisel juhul ongi lihtsam nendega hoopistükkis kodus olla.

Minu unistus on korraldada üks kena kokkusaamine ainult emadele. See võiks toimuda meie maal, kui saunakene valmis saab. Minugipoolest võiks see kesta ainult päeva (isad ei taha ju ka väga kaua lapsi hoida), aga on 100% lastevaba. Kavas oleks loovtants, kunstiteraapia harjutused ja niisama vestlemine mõnusatel teemadel. Võiks teha ka näputööd nt mina olen alati valmis õpetama Mulgi-Kihnu arhailist tikandit (just tegin endale moblakoti uue mobla jaoks). Usun, et ma leiaksin küll paar-kolm inimest, kellele meeldiks natuke energiat koguda, et olla edasi kodus juba palju parem ema ja palju parem abikaasa. Kui on jaksu hoida sädet abikaasade vahel, siis toimib kogu perekond tunduvalt tegusamalt. Ja olgem ausad, perekondadega tegeletakse niigi igal pool, aga konkreetselt emadele suunatud asju pole mina eriti kusagil kohanud.

Täna sõidame ilmselt Ida-Virumaale. Mere äärde, jess! Tegelikult on ka äi juba kaks korda helistanud, et maal on esmaspäevast maja vaba, aga meil ei ole raha, et sinna sõita, kuigi väga tahaks! Abikaasal on puhkus ju läbi, aga netiühendus on seal üldiselt väga kehva. Ma ei teagi, mida teha. Ja ei hakka hetkel ka muretsema selle pärast, mis edasi saab. Vaatame!

Kudzu

Suve süda...

arvatavasti valutab, kuna suur kuumus on talle liiga teinud. Aga kuna nüüd õnneks on palavus meilt tagasi Aafrikasse kolinud, siis on ilmad muutunud meeldivalt leebeteks ja on näha, et minu aiake suisa naudib südasuvist olemist. Peaksin ära korjama punased sõstrad, aga ei ole mahti olnud. Igapevane programm (lastega kas randa või mänguväljakule) väsitab üsna kenasti. Õhtuks oleme mehega mõlemad täitsa läbi.

Meil on olnud nii aktiivne puhkus, et abikaasa peab sellest ilmselt terve järgneva aasta kosuma, ja eks see kosumise protsess kuluks mullegi ära, sest toereetiliselt peaksin ma hakkama kevadel ülikooli lõpetama! Aga ega siis suvist tegemist on ju veelgi, maamajal vaja otsaseinad lae alla ehitada ja muru ära niita, need tööd tuleb kindlalt valmis saada. Sel nädalavahetusel kahjuks maale minna ei saanud seoses väga kriitilise eelarvega. Tõde on, et kui mees täna ka palka ei saa, siis me peame minema pudeleid korjama! Reisimine on väga kulukas tegevus ja minu hambaravi pluss notar on meie eelarvesse ootamatult suure augu närinud, seetõttu ongi meie kuulõpp olnud väga vaikne ja väga kodune. Aga kodus on ikka ka väga hea olla, eriti kui terassil küünlavalgel sõbraga lobiseda või oma päevaliiliate paraadi imetleda.

Üldiselt on nii, et tuleb asuda tegudele! Abikaasa on tänasest tööl ja mina pean lastega ise hakkama saama. Ilma tõttu on randaminek välistatud, eks siis tuleb mingi muu plaan genereerida. Eestimaa suvi juba kord on selline absurdimaiguline: kord on 35 kraadi sooja, siis ainult sajab. Normaalsusest tasub ainult unistada!

Kudzu

11 aastat

ühist eluteed armsa abikaasaga (sõprust aga isegi juba 14 aastat). Sellist kiinulist-käänulist, natuke okkalist ja kohati mudast, aga üldiselt ikkagi helget ja sooja eluteed. Mis ma oskan meie tähtsal päeval öelda?

Inimesed otsivad rahu ja tasakaalu. Mõned leiavad selle iseenda seest üles ilma vähimagi vaevata, mõni pole seda kunagi kaotanudki. Minu jaoks oled Sina see, kes annab mulle kindlustunde, et kõik halb kaob, et maailmas on olemas turvaline rahupaik, et miski ei saa muutuda kaoseks kui Sina oled minu kõrval. Mu heitunud hing otsib Sinu kaisust lohutust, kui maailm on jälle hambaid näidanud. Hoiad mind oma soojades pihkudes, kuni ma jälle lennata suudan ja ma tean, et Sa ootad mind alati enda juurde tagasi.

Inimesed otsivad armastust. Otsivad ja leiavad, kaotavad jälle ja otsivad uuesti. Jumal tänatud, et minul pole vaja otsida. Kogu armastus, kõik imelised tunded on pidevalt siinsamas Sinu ja minu vahel. Ma olen palju kordi mõelnud, et kuidas Sa küll jaksad ja ei väsi nii keerulise, katkise ja ogara inimese armastamisest. Aga Sa ei väsi, lihtsalt ei väsi. Nii nagu Sa vaatasid mind siis, vaatad Sa mind ka praegu. Ja mina ei väsi Sinust hoolimast!

Aga et see jutt siin liiga kauniks kätte ära ei läheks, siis pean lisama, et Sina suudad mind ka kõige rohkem välja vihastada, mis ei ole muidugi iseenesest kuigi keeruline ülesanne. Hiljem muidugi saan alati aru, et loodusjõudude peale vihastada ei ole mõtet, ja siis me lepime jälle ära. Õnneks ei ole Sa ka väsinud leppimist alustamast, sest mina teatavasti olen üks kangekaelne vihapidaja, kui ma juba ükskord olen otsustanud vihastada.

Me jagame ühte maailma. Sinna maailma hästi kedagi peale meie ja meie laste ei mahu. Minu õnn on olla koos oma perega, nohistada mingeid ühiseid asju ajada, nautida aega, mis meile on antud. Ma ei vaja suuri seltskondi ja kisa-kära, kõige ilusamad on vaiksed õhtused hetked, kui lapsed magavad, meie aga toimetame omi toimetusi ja oleme üksteise jaoks olemas. Meil pole vaja suuri žeste ja roosisülemeid, kirglikke sõnu ja enesetõestusi. Me saame üksteisest aru sõnadetagi. Meie kooselu ei ole muutnud Sind sõnakamaks, vaid mind vaiksemaks, ja selle üle olen ma rõõmus. Aga lohakamaks ma ei kavatse küll muutuda, nii et siinkohal, armas mees, võiksid Sina minust eeskuju võtta!

Ja nii me siin siis vaikselt nokitsemegi, niikaua kui meile ühist aega antud on! Loodan, et vähemalt nii palju, et me saaksime kasvõi mõnedki aastad elada natuke väiksema hulga kohustustega. Arvan, et koosolemise aega ei saa meie jaoks kunagi küllalt!

Kudzu