Töölainel...

vaatasin enda eelmise aasta ettekandeid nii poole silmaga. Tuleb nad üle käia, kontrollida Riigi Teatajast, kas kõik on sama pluss muud allikad, millele ma viitan. Kui ma eelmisel aastal tegin kõik valmis nullist, siis sel korral on vaja ainult kontrollida, kas info on muutunud või mitte, aga muu struktuur on paigas ja olemas. Ilmselt saab paari päevaga hakkama.

Ausalt öeldes täna küll ei jaksa tööd teha! Lapsed on hoidja juures ja ma kavatsen lebotada ja raamatut lugeda. Või siis mingit kunstiasja ajada. Või käsitööd teha. Või aias nokitseda. Või muru niita. Või abikaasat töötamise juures häirida. Ja kindel on see, et ma ei pea hakkama lõunat vaaritama, sest selleks puudub vajadus - minu meespere saab ise toidu külmkapist kätta! Ja kui ei saa, eks siis istugu ilma söömata! Ja mitte keegi ei kakle ega kisa ega näpi minu asju! Imelik, väga imelik on niimoodi olla!

Majas on väga vaikne, kummaliselt vaikne. Aknad on avatud ja ma kuulen, kuidas keegi naabritest midagi klopsib. Ilm on ähmune ja näeb välja nagu hakkaks kohe sadama. Vihmaga on siin katusekambris eriti mõnus lebotada - piisad trummeldavad katusel, aknast imbub sisse niisket ja jahedat õhku, aga mina lesin teki all ja mõtlen omi mõtteid. Vihma hääl on rahustav, kuna selles on olemas rütm ja liikumine. Nii nagu on rahustav ka kiikumine, mille jaoks mul suvel aega ei olnud, aga kuna kiik on olemas, siis nüüd ehk leian selle pooltunni, et mändide all natuke mediteerida. Mitte et ma mingi eriline meditatsioonivana oleksin, aga vahel ju võib.

Ja kui ma täna end suvetempost, reisimisest ja viimasest eriti kurnavast nädalast olen välja puhanud, siis homme on juba palju rohkem energiat! Suudan ehk siiagi midagi mõistlikku kirja panna. Hetkel tuhiseb aga minu kõrvade vahel leebe hilissuvine tuuleke!

Kudzu