Suvelõpubluus...

Saaremaal käidud nagu niuhti. Reis oli ideaalne, kui välja arvata asjaolul et tagasiteel ületasime kiirust (abikaasa leidis, et tuleb iga hinna eest praamile jõuda, ja jõudsimegi, kahjuks ei istunud mina ees ja ei saanud kontrollida, mis kiirusega me sõidame, muidu oleksime jõudnud järgmise praami peale!) ja politsei kontrollis tee ääres ning tõenäoliselt ootab meid ees suuremat sorti trahv. Pole vist vaja öeldagi, et see vihastas mind kringliks ja ma usun, et mu mees enam iialgi oma elus kiirust ei ületa, vähemalt siis mitte, kui mina autos istun. Aga see selleks, muidu oli väga armas reis.

Reedel saime koguniste meres ujumas käia, kuna vesi oli veel soe ja mõnus. Rääkimata sellest, et kui me metsamajja jõudsime, oli äi meile uhke pidulaua katnud ja sauna kütnud, nii et meid ootas pidulik vastuvõtt. Õhtul külastasime üritust nimega Saare Jazz, mida me kõik nautisime ja lisaboonusena kohtasin seal üht vana head tuttavat, keda pole vähemalt 10 aastat või kauem näinud. Kuna ma ei võtnud kontserdile prille kaasa (ma ei tahtnud ju vaadata, vaid kuulata), siis ei tundnud ma seda tuttavat tükk aega ära, nii et tal oli jäänud mulje, justkui ma ei tahaks teda tunda. Aga nii ei ole, ma lihtsalt ei erista inimeste nägusid ilma prillideta.

Laupäeval sõitsime niisama ringi. Käisime ämma suvekodus nillimas, kuna teadsime, et seal kedagi ei ole. Ma pole sinna oma jalga 10 aastat tõstnud, sest hetkest, kui me seal kunagi abikaasa sünnipäeva pidasime ja oma perega ülearuseks osutusime. Ma olen teatavasti põhimõttekindel inimene. Majake oli samasugune, ja nüüd, kus meil on võrdluseks äia suvekodu, siis ütlen ausalt, ämma oma enam ei tõmba. On teine liiga pisike ja liiga naiselik ja seal on liiga palju kola. Mulle meeldib äia maja suurejooneline, lihtne ja jõuline olemus palju rohkem. Igatahes suundusime ämma majakesest edasi Angla tuulikute suunas, seal vaatasime natuke ringi ning edasi suundusime linna, võtsime peale ema puud, mille ta Nurga Puukoolist oli endale hangitsenud ja käisime ära ka Vättal. Tõin endale mälestuseks paar emme pearätti, mõned käsitsi kootud voodilinad ja valget maavillast lõnga. Ja natuke kiva ka naabrite kivihunnikust, millele järgmisel päeval saime lisaks ka mõned roosikivid. Kui õhtul majakesse jõudsime, teatas MM, et küll on ikka kena koju jõuda.

Pühapäeva veetsime algul majakeses nakitsedes, et igaüks midagi tegi ja kõik olid eluga väga rahul. Mingil hetkel aga muutusid lapsed ülienergilisteks ja neid oli võimatu ohjeldada, mistõttu andsin perele käsu asjad pakkida ja minna kuhugi retkele, et mina saaksin natuke puhata ja mängida. Nii tegimegi - mille tulemusel valmis üks maal, mis jäi metsamajja (ei saanud teda kaasa võtta, oli veits märg veel) ja mis mulle endale täitsa meeldis. Õhtul nagu öeldud, käisime kiva otsimas, mille järel saabus õnnis öörahu.

Eile tegi abikaasa sauna pööningul tööd (seal oli kõige vaiksem ja rahulikum koht), meie askeldasime lastega majas, mina niitsin muru (kodus muuseas on meil juba ammu muru niitmata), pakkisime tasapisi asju ja siis ootaski meid linnasõit, lobisemine minu emaga, pisike mänguväljakureis ja lõpuks siis kodutee. Ja nii saigi suvi otsa! Siin on külm, vihma kallab ojadena, argimured murravad sisse ustest ja akendest ning kõige parema meelega ainult magaks ja magaks.

Igatsen majakese järele. Tema igatseb meie järele ka, ma olen selles kindel. Ta on olnud pikki aastaid mahajäetud ja üksildane ning siis äkki sebib temas ringi meie ülienergiline pesakond, see lihtsalt peab majakesele meeldima. Usun, et ta ootab meid seal meretuulte mühas, ootab meie naeru ja loba, ootab toidulõhnu ja nõudekolinat, öiseid nohinaid ja sahinaid, ootab armastust ja lootust, ootab, millal me jälle tuleme. Üks minu sõber, kellele ma sellest kohast rääkisin, ütles mulle:"Kas sa siis ei tea, et niimoodi tuntakse ära oma kodu!". Jah, tõepoolest. Mu kodu ongi seal, kus on mu süda. Sinna ta minust tukslema jäi....

Kudzu