Laiskloom...

naudin logelemist. Muidugi tuleb teha süüa, pesta pesu jne, aga laias laastus ma ikkagi loen, vaatan vahepeal lakke, siis nakitsen aias ja logelen edasi. Lõppude lõpuks kulub ka minule natukene puhkust ära, arvan ma. Ja puhkus seisneb vähemalt minu jaoks omaette olemises ja oma hobidega tegelemises. Lastega mässamine, koristamine ja kõikvõimalik suhtlemine ei ole minu arust puhkus (erandi teen ainult oma mehele, kes on nagunii enamiku ajast vakka ja kellega suhtlemine on sageli minupoolne monoloog, aga endaga läbisaamine on mul teatavasti suurepärane). Muidugi on inimesi, kes ei oska iseendaga olla, kes vajavad pidevalt teise täiskasvanu olemasolu ja sokutavad end igal võimalusel kellelegi külla või niuavad teisi enda poole. See vist ei ole küpse isiksuse tunnuseks, tundub mulle (mitte et mina oleksin niiväga küps isiksus, kuigi mine tea!). Aga las nemad olla, sest oma elust olen ma tüütud inimesed ammu elimineerinud, kui neid seal üldse kunagi olnud on (vist ikka on!).

Rajasin aeda pisikese alpipeenra. Oli näha, et endisel kasvuhooneplatsil ei hakka miski kasvama, kuna seal on liiga kuum ja liiga kuiv. Tõin maalt hunniku ilusaid kiva, mille sättisin peenrasse, olles sinna eelnevalt vedanud ka natuke drenaazhimaterjale, panin mõned oma aiast võetud kukeharjad ka juba kivide vahele kasvama ja kui lõpuks laekub minu palk, siis saan ehk osta mõne mägisibula vms. Nüüd püüan endas leida motivatsiooni kõigi ülejäänud peenarde rohimiseks.

Meil on kodus WiFi, ei peagi enam juhtmete otsas ronima. Vanem poeg sai sõbra oma endale (meil on siin ka sõbra vana mikrolaineahi ja mõned vanad rollerijupid ja ma ei teagi, mis veel, ainus mure, et sõbra vana pruuti ma siia majja hoiule võtta ei tahaks nii nagu deeguga juhtunud on). Ma olen endale alla valgesse tuppa seadnud sisse töötoa, kuhu tahaks ka uut tapeeti ja muid mugavusi. Seal on palju valgust, seal on mõnus vaja sohva ja turvalised tugitoolid, seal on peegel, mis teeb saledamaks (hea kohe vaadata ennast), molbert, ja riiulil mõned riistad ja mõned kolud, Ideaalne tuba hingeharimiseks. Muidugi ei kavatse oma ülekorruse pesast täielikult alla kolida, sest mulle meeldib oma mehega ühes voodis magada (mis siis, et ta norskab) ja alumise korruse väsind sohva meid kahte kuidagi ei mahutaks (mulle meeldib, kui voodis on palju-palju ruumi). Kuidagi turvaline on olla, kui tead, et keegi kallis inimene on lähedal. Niisiis kavatsen ma päeval olla all oma toas ja öösel ülal oma toas. Minu mahlane ego hakkab ka vaikselt siia majja ära mahtuma.

Eile mõtlesime mehega, kui kaua me oleme kõige kauem tülis olnud. Pool ööpäevast, selgus. Üldiselt kestavad meie tülid mõne tunni, sest mina ei viitsi kaua vihane olla ja mu mees ei oska kaua vihane olla. Me tülitseme küll tormiliselt ja kirglikult (vähemalt mina), aga sellist pikka vindumist meil pole ette tulnud. Esiteks püüame me leppida enne magamaminekut, et ei peaks kurva meelega uinuma, teiseks tuleb peale viha lahtumist alati välja soe tunne teise suhtes ja saad aru, et pole mõtet oma üürikest eluaega raisata viha peale. Kunagi ju ei tea, kauaks me saame koos olla. Kui kurb oleks ühel päeval aru saada, et haiget tehti kõvasti, aga ilusad sõnad, kallistused ja armastus jäidki andmata.

Niisiis, sm küünikud, on ka minus peidus parem pool. Osade jaoks on see vast naeruväärne (eriti neile, kes oma probleemse elu tõttu igasugust õrnemat tunnet eitada püüavad, et seeläbi haigetsaamist vältida), osade jaoks aktseptaabel, aga mulle täitsa loomulik osa iseendast. Alati ei pea kõike ja kõiki naeruvääristama, onju. Või kritiseerima.

Kudzu