Suhtlemiskeenjus...

mnjaa, mina vist ikka ei ole. Pean ausalt tunnistama, et minu põhistrateegia kõikvõimalike konfliktide lahendamisel on alates lapseeast olnud lahkumine ebameeldivast situatsioonist. Kuna olin juba kord selline kidur lapsuke, siis füüsilistes arveteõiendamistes jäin ma alati jänni, verbaalsete sõnavõttude puhul oli ka alati oht keretäis saada ja nii ma siis õppisin pagema. Ma olen ära läinud kõikvõimalikelt üritustelt, jätmata mingitki võimalust end ümber veenda; ma olen katkestanud suhteid erinevate inimestega, kes on mulle haiget teinud ja oma ämma puhul võin varsti 5-ndat suhtlemisvaba aastat tähistada.

Mulle ei meeldi end halvasti tunda, see on vist igati inimlik? Miks peaksin ma hakkama nt inimesele, kelle lõbuks on minu üle ironiseerida, tõestama, et ka minu suudan talle halvasti öelda ja ka mina suudan ilkuda asjade üle, mis talle olulised on? Miks ma peaksin hakkama end kulutama kellegi valjust kiledast häälest üleröökimise peale? Miks ma peaksin olema kusagil, kus minu ainus mõte on kuidagi minema saada? Ei, ei, ei ja veelkord ei! Minu lapseea kogemused andsid mulle väga ergud tunded, teadmaks täpselt, millal on ohtlik kuhugi seltskonda minna. Iga kord, kui ma oma tundeid ignoreerin, satun jama sisse. Kusjuures need inimesed reeglina tahavad väga mind seltskonda, sest minu reaktsioonid on ju kohe näha ja nii vahva on kellelegi haiget teha, kui sa tulemust kohe näed.

Ma ei luba kellelgi teha inetut nalja oma laste ja mehe kulul, oma loomade kulul ja oma sõprade kulul. Ja ma ei luba ka enda kulul nalja teha, kui ma seda just ise tee. Inimesed võiksid omavahel suhelda ju nii, et teisel poleks paha. Ja kui see ei õnnestu, siis Jumala pärast, pole vaja ju üldse mingeid suhteid hoida!

Ja nüüd pean ma minema koristama, sest homme hommikul saabub minu ema. Et mul oma kodust ei ole kuhugi põgeneda, siis pean katsuma olla kannatlik, rahulik ja leebe nagu suvetuuleke. Enne aga pean ma oma elamise elamiskõlblikuks muutma, mis saab olema raske ja vaevarikas ülesanne. Õnneks on mul olemas tublid "abilised", kes vaheldumisi mopiga põrandat nühivad, nii et mina saan samal ajal tegeleda tõesti ka koristamisega. Ja ruutmeeter põrandat hiilgab nagu kiilaspea päikese käes!

Kudzu