Kellele pühad, kellele...

õudus. Mina kuulun kahjuks viimaste hulka. Viimase kuu jooksul on toimunud laste võimlemisetendused koos lisatrennide ja peaproovidega, advendilaat, kummagi jõulupidu, Ingli trenni jõulpidu ja trenn vanematele imetlemiseks ning nüüd siis eilse seisuga oleme jõudnud nii kaugele, et jääb üle elada veel kodune jõul. Mis minu jaoks tähendab tunde küpsetamist, pakkimist, sebimist, laste nõudmisi teha seda, teist ja kolmandat ning abiks on mul flegmaatikust abikaasa, kellel kulub iga asja tegemiseks tavapärasest veel rohkem aega (loe: mul on lihtsam üksi teha, saab vähemalt kiiresti). Eelmisel laupäeval koristasin alumist korrust 12 tundi, kaapides küünte ja hammastega lahti kõntsa, mis oli kuude jooksul kõikjale kogunenud.

Praegu ma lihtsalt põgenesin ülakorrusele. Lapsed märatsevad ja nõuavad, et ma teeksin nendega kommi, mida ma ausalt öeldes ka lubasin. Samas on kell juba palju ja nad on üleväsinud, nii et kommitegemisest ei tule midagi välja. Siis oli vaja keeta ja teed ja kohvi, ning muidugi tuli koguneda kööki, kus lisaks tavapärasele kolule paikneb ka pesurest, mida pole lihtsalt kusagile mujale panna. Ühes toas platseerub ema, kes lahendab ristsõnu ja loeb vaheldumisi, teises toas on noorem poeg, kes laekus eriti halvas tujus ja mornitseb omaette. Ma tahaksin nutta. Või täiest kõrist karjuda, et kas te kurat ükskord aru ei saa, et mina ei ole igavene ja kui mind kodus ei hoita, siis kus veel? Kuhu ma põgenen kõigi nende nõudmiste eest? Kuhu?

Ja siis ma mõtlen, et kurat, milleks mulle sellist elu üldse vaja on? Ma ei saa ühelgi päeval teha mõnd oma asja, ainult öösiti. Elu on muutunud orav rattas põrguks, ja ma olen nii väsinud, et ei jaksagi midagi. Ma ei maali, ma ei tee käsitööd, nagu näete, ma enam isegi ei kirjuta, sest ma ainult keedan, küpsetan, pesen tonnide kaupa pesu ja vahepeal teen natuke tööasju ka. Abikaasa teeb tähtsa näoga oma tööd, tal pole aega kodus lillegi liigutada. Palju huvitavam on ju istuda õhtuti köögisohval ja vaadata pealt, kuidas mina valmistan mõnd järjekordset hõrgutist. Ja siis ma panen ise kardinad üles, keeran lambipirnid pesadesse, valmistan äiale sünnipäevakingi, otsustan ära, kellele mida kingikotti toppida. Ihuüksi suures maailmas, vat nii!

Kui keegi mulle täna ütleks, et ma suren homme, siis mul enda pärast ei oleks kahju. Laste pärast, jah, aga see on ka kõik. On piisavalt elatud, piisavalt nähtud, piisavalt tehtud. Kui need oleksid ka minu elu viimased jõulud, mul kama.

Ja ma pole suutnud teha sõpradele kingitusi, pole suutnud teha jõulukaarte, pole suutnud mitte kui midagi. Palun laske mulle puukuuri taga kuul pähe. Minuga pole tõesti enam midagi pihta hakata.

Kudzu

Eriti öiselt...

vat päeval mina ei jõua kirjutada, sest eelmisel nädalal käis meil külas 30 inimest ja ma olen põhiliselt keetnud, küpsetanud, koristanud, nõusid pesnud ja pesu masinasse toppinud. Mitte et ma nuriseks, kaugel sellest, aga aeg on käest täiesti kadunud ja igasugu mõttedki teemal kunst ja käsitöö on pandud kapipõhja luku taha. Täna ma magasin öösel 11h ja päeval 2h ning varsti jälle magama, ja on selge, et ärkveloleku aega nagu eriti polegi. Kuid samas on olnud väga lõbus ja mul on hea meel, et mul on nii toredad sõbrad ja perekond ja sugulased. Lõppude lõpuks on inimesed need, kes on tähtsad. Ja kui ma täna hommikul ärgates läksin allkorrusele, kus oli imelikult vaikne ja tühi, siis mul tuli natuke isegi nutt peale, kuna ma juba harjusin sellega, et ema istub all ja loeb ning noorem poeg askeldab teises toas mingeid omi asju ajada. Aga eks ma harjun nüüd jälle ümber, sest jõulud lähenevad ja mul on plaanis näputööd teha pluss jõulukaarte ning kui ma päris ausalt tunnistan, siis kokkamine pole asi, millega ma sooviksin 24/7 oma aega sisustada.

Kunstiga on nii, et ma ei julge maalida. Ilmselt oli kevadine lõptamine ikka nii traumeeriv minu jaoks, et tõrjun mõtet värvidest ja lõundist kuhugi tahaplaanile. Pigem vahin niisama arvutis või nokin nina, aga pintslit kätte ei võta. Noh, ja nüüd öösel muidugi jälle ei jaksa - loll on see, kes vabandust ei leia, ja loll ma ju pole! Või ikka olen?

Mnjaa, minu pisikesed mõtteidud ronivad ära aju hallainesse ja jäävad magama. Rohkem ei kirjuta praegu, aga vähemalt teate, et ma olen elus:)

Kudzu

Sügisene sigri-migri...

haigused, öökülmad, õitsev forsüütia, perekond, pidev kokkamine, loomad ja raamatud. Selle kõigega ma pistan siin kas rinda või siis üritan leida võimalusi, et kasvõi mõni minut päevas teha ka midagi iseenda heaks. Ütleme ausalt, see viimane ei taha väga õnnestuda, sest Ingel oli pikalt kodus haige ja praegu on mul ema külas ja noorem poeg kodus käimas, nii et üldiselt ma suhtlen, keedan süüa, suhtlen ja siis keedan uuesti süüa. Ja kui söögid on vaaritatud ja kõigil kõhud täis, kõigiga on suheldud ja kõiki lõbustatud, ning inimestel meel hea, siis ma olen nii väsinud, et eriti peale magamise muud ei jaksa.

Täna oli mul tööpäev ja nagu varemgi mainitud, esimest korda elus ma naudin töötegemist. Mis ei tähenda, et öösel poleks ma unetuna voodis vähernud ja kell kolm lõpuks leppinud asjaoluga, et und ei ole ega tule ja võib siiski natuke raamatut lugeda. Igal teisel ööl ma magan nagu kott, muuseas, aga vat just siis, kui on vaja ärgata varakult ja olla valmis tööks ja kaitseks, und lihtsalt netu. Ju see on siis see positiivne stress, tore viimaks niisugune kogemus saada.

Loodan uue gupiga jätkata veebruaris, või nii mulle vähemalt lubati, pluss pakuti veel üht otsakest, mille kohta saan täpsema info reedel. Kahjatsusega tuleb mainida, et uus eriala ja kogu kunstitegamine on ajutiselt sahtlisse peidetud, kuid ma väga loodan, et saan aega ja võimalusi ka kunstiga tegeleda. Ja liikumisega.

Raamatutest: olen eestikeelsete raamatute ostmisest praktiliselt loobunud. Käsitööraamatuid muidugi hangin, kuid ilukirjandse osas olen üle läinud inglise keelele. Loetud on paksud köited Martinit, kaks ingliskeelset Robert Jordani raamatut ja käsil on üks Mankell, millest ka pool on läbi. Lisaks naudin seriaale ingliskeelsete subtiitritega ja ka ilma nendeta, nii et hetkel arendan ma põhiliselt keeleoskust. Otseselt mul seda vaja ju pole, kuid samas ei või iial teada, eksju. Ja kui ingliskeelne raamat maksab 10 euri ja sama raamat eesti keeles 22 euri, siis mul pole lihtsalt huvi tõlketöö eest maksta, parem pusin ise.

Jah, niimoodi tempokalt ja suures osas teistele pühendudes see elu mul siin kulgeb. Tuletan meelde, et ootan Padjaklubi rahvast 26. nov ja eks ma katsun vahepeal kirjutada ka.

Kudzu

Unekott...

eile tegin väikese kahetunnise lõunauinaku, magades maha 8 kõnet ja selle, et mu poeg käis mitmeid kordi magamistoast läbi, et midagi välja printida. Väsimus, mis minuga igapäevaselt kaasas käib, on vastikult suur. Ja takistab mind ka üsna palju asju tegemast, sest päevaaeg, mil lapsi pole kodus, kulub minul magamiseks. Teisalt, kui ikka ollakse väsinud, siis tulebki puhata. Ja just seda ma täna teha kavatsen. Tegelikult peaksin ma mitmesuguseid asju ajama, nt tegelema ravikindlustuse hankimisega, kuid mul pole hetkel mingit motivatsiooni. Homme on ka päev, ma ütlen!

Eile olevat helistanud eksämm ja uurinud minu mehelt, kummale minu poegadest võiks ta pärandada oma korteri. Oijah, ma ütlen. Ämmal natuke katus sõidab, ta on vana ka juba ja ma ei ole kindel, kas tema suurepärane poeg ehk minu poegade isa oma eaka ema hooldamisega hakkama saaks. Minul on raske kõike siit lõunast korraldada, samas ei saa ma ka nõuda, et koligu siia. Ämm on keeruline natuur ja me läheksime üsna peagi karvupidi kokku, kui peaksime ühisel territooriumil elama (mul on ju kogemus selles osas olemas!). Ja teisalt - ämma korteri peaks siiski pärima tema isiklik laps, et ei tekiks ülearust jama. Ühesõnaga - mul tuleks ämmaga vestelda ja teda rahustada, et kõik on OK ja ärgu mõelgugi surema hakata. Tegelikult ma olen lausa kohustatud ämma aitama, sest ta on olnud hea vanaema ja tundunud oma lastelaste vastu alati huvi pluss toetanud rahaliselt, ja mitte ainult seda, ta on huvi tundnud ka minu ja meie uue pere vastu. Ühesõnaga - lisaks tavapärasele hullumajale ja loomaaiale saab meil tulevikus olema ka vanadekodu, sest eks minugi ema vajab mingilhetkel abi, rääkimata mehe vanematest. Ma olen täiesti kindel, et mehe õde, kes on oma vanemate lemmiklaps, keeldub tulevikus oma eakaid vanemaid aitamast, sest tal on endal niiiiiiiiiiiiiiii raske elu nagu me kõik juba praegugi teame.

Igal inimesel on mingi koorem või pigem isegi roll, millest pääseda ei ole võimalik, võitle või põgene, kasu sest pole. Mina võitlen terve elu Ema rolli vastu, kuid lõpeks taandub kõik ikkagi lõpmatule Ema-Tereesatamisele ja mulle tundub järjest enam, et ei peakski võitlema. Et tulekski leppida ja äkki siis lisanduvad muud rollid ka. Nii tahaks ise olla laps ja rõõmustada tühiste asjade üle või jonnida ja kärada. No aga kus sa saad, kui tuleb ikka kellegi pead silitada ja lohutada, õlale patsutada ja julgustada ning olla mõistev täiskasvanu. Sestap käitun ma süüdimatult oma rahaga (see ei oota minult midagi), et vähemalt ühes valdkonnas saaksin olla lapsik ja mõtlematu. Siinkohal tuleb ainult rõõmustada, et mul pole erilisi sissetulekuid. Näed siis, milleks oma raha puudumine võib hea olla!

Kudzu

Täielik error...

maailm vangub õige tugevalt. Alustades sellest, et noorem poeg teeb trikke, et Ingel jäi lasteaias kohe haigeks, et abikaasa saadab kõik laste trenne ja kooli puudutavad kirjad mulle edasi, neile isegi pilku peale viskamata, et ma ei saa teha tööd ega käsitööd ega lugeda, sest lapsed kaklevad vahetpidamata ja mina mina pean nende konflikte lõpmatuseni lahendama, kuna abikaasa ju töötab. Ja kui täna läksime poodi, helistas meie ehitaja ja jahvatas pikalt-laialt saunapõranda ehitamisest ning abikaasa ei olnud võimeline talle ütlema, et praegu pole sobiv hetk rääkimiseks. Ja mina jällegi ei suuda oma mehele teha selgeks, et meil pole mõtet pidada maakodu, kus me käime nii umbes neli korda aastas, seega tuleb kõik lihtsalt maja müüa ja lõpetada minu närvide saagimine ehitusjuttudega. Kodus on värav on katki üle aasta, aga korda seda ei saa teha, sest pole raha - abikaasa lisatöö eest pidi laekuma tasu juulis, seejärel oli jutt augustist, nüüd on september ja kogu raha pole ikka veel käes. Mis saunaehitusest me siin räägime? Öelge, kas maailmal on plaan mind auku ajada ja muld ka peale kühveldada?

Ja mida siis mina ootasin? See ongi mu elu - närvitsemine, konfliktide lahendamine, utsitamine ja korraldamine. Mina olen ju meie kõigi ema, võimas ja tugev saare naine. Huvitav ikka küll, miks see depressioon mul üle ei taha minna?

Kudzu