On ju kena? Koos natukese lörtsi, keskküttesüsteemi sisselülitamise, eksamite ja hulga sünnipäevadega (umbes 6). Aga ka linnulaulu, valgete hommikute ja pikkade õhtute aeg, nartsisside, tulpide, kuriili kirsipuu ja forsüütiate õitsemise aeg. Mäletan, et lapsele olin oma õele alati kade, et miks tema sünnipäeval on nii palju lilli ja nii palju ilu, samas kui mina pidin leppima hädiste lumikellukeste ja lörtsi ning poriga. Aga tundub, et kõrgemad jõud on minu nurinat kuulnud ja pakuvad nüüd lörtsi ka mais. Mille kohta tahaks öelda, et hilja reageerisite! Tänasel päeval naudin ma aprilli pori just samapalju kui forsüütiate kollast värvi mais. Ja muuseas, täna kuulsin käo kukkumist - 25 aastat raudselt veel! Kardetavasti jõuan ma täpselt pensionile jääda ja ei saagi üldse oma väljateenitud laiskelu nautida.
MM otsustas eile hakata õppima Hiina hieroglüüfe. Kõik minu selgitused, et see on ikka suur kunst ja peab palju harjutama, jooksid tal külgi mööda maha. Ei ole raske arvata, kas ka midagi välja tuli. Muidugi mitte - küll oli pintsel liiga suur, siis sai värv otsa, siis selgus, et ega ikka ei oska küll ja ei taha ju harjutada, tahaks kohe midagi osata. Pool tundi silmavett ja viha ning siis me otsustasime, et on aeg magama minna, kuna tundus, et ka viha ja nutt ei aita hieroglüüfe kirjutama õppida. Muuseas, MM on lippude, maakaartide jms fanaatik, ja kuna ta tunneb tähti (minu üllatuseks ka enamikke kirjatähti), siis ta loeb ette kirbukirjas kirjutatud riikide nimesid vastava lipu alt ja võib tegeleda sellega ikka päris pikka aega järjest. Üldse on ta selline süsteemilooja, isegi joonistused on täis mingeid ringikesi ja kujundeid - ühesõnaga, laps on matemaatikust isasse. Mida kinnitab ka, et ta loeb numbreid juba sajani, oskab mingil määral ka liita-lahutada ning tundub, et see huvitab teda palju rohkem kui nukkude ja printsesside maailm. Aga otse loomulikult on ta ka minult midagi pärinud: "ma teen nagu ma tahan!" ehk siis teda ei ole (vähemalt minul) võimalik õpetada. Ta teebki asju omamoodi, on väga kangekaelne selles osas ja ega mul polegi muud öelda, kui tere, pisike Kudzu. Kusjuures ka kohatine melanhoolsus segatuna koleeriliste seisukohavõttudega on pigem iseloomulikud minule ja meie perele kui minu abikaasa ülimalt austatud perekonnale (meie õega oleme ju külajoodiku lapselapsed, mitte akadeemiku omad, kurb küll!). Pluss fakt, et jõulupeoks lavastas MM ise näidendi (tema ja kaks nende rühma poissi) - ja me saamegi pisikese otsustava Kudzu vol2.
Ingel seevastu on tõeline näitleja. Tema ei pea kedagi dirigeerima, temale meeldib lihtsalt erinevaid rolle võtta. Mäletan, et päris pisikesena, kui ta oskas vaid mõnda sõna, oli meil selline mäng, kus mina ütlesin "emme" erinevate hääletoonidega ja tema matkis mind ehk siis muutis hääletooni vastavalt sellele, mida ette tehti. Ingel on tõeline mängija-laps, temale meeldivad loomad ja nukud ja lood ja laulud, ta oskab oma juhtumusi illustreerida erineva miimika ja erineva hääletooniga ja see on armas ja nii naljakas. Siinkohal ma ei saa muidugi kogu au endale võtta, sest minu draamakuningannast ämma ei ole kerge ületada. Ämma kohta veel niipalju, et nädalavahetusel oli kogu suguvõsa Põlvamaal talgutel ja kuna meie sinna ei saanud minna (meil on maal hullar, peame seal kiiresti tegutsema, enne kui hein põlvini on ja jälle jääb kõik koristamata), siis ega keegi ei tundunud huvi, ei tulnud lapsi vaatama vms. Sõnades on küll NIIIIIIIIIIIII suur igatsus nende järele, aga kui tegudeks läheb, siis on ikka palju-palju tähtsmaid asju. Mida oligi vaja tõestada.
Noh, ma loodan, et vähemalt silmakirjalikkust ma oma lastele ei ole õpetanud ega ka geneetiliselt edasi andnud. Ma püüan olla aus.
Novot, ja tänase päeva nael on, et ma sain Ülikooli Raamatukogus riielda! Mul oli kohtumine oma kliendiga, me istusime kenasti diivanile maha selles saalis, kus on kataloogid ning arvutid elektroonilise kataloogi tarvis ja hakkasime vaiksel häälel vestlema. Meie lähedal istus üks tibi, kes mingil hetkel kadus, aga ega ma ei pööranud ka mingit tähelepanu. Mõne aja pärast tuli üks vanem proua, kes vabandas ja teatas, et temale tuli kaebus, et meie segame inimeste õppetööd ja tema peab kuidagi reageerima ja vabandas ette ja taha. Ilmselt ootas ta, et diivanil istuvad eilsest peost jätkuvalt ülemeelikud kodanikud, kes üle saali naerda möirgavad ja kogu maailmale eilse peo üksikasju kuulutavad. Ütlesin tädile, et meie jaoks ei ole probleem leida teine koht, ta siis veelkord vabandas ja lahkus. Võtsime oma asjad ja piigast möödudes ütlesin ma oma kliendile väga valjusti, et näed, normaalne täiskasvanulik käitumine on, kui pöördutakse otse probleemitekitaja poole, mitte ei mind kaebama. Et kindlasti tasub niisugusest situatsioonist õppust võtta. Tütarlapse pilk tulistas mind kiirvalangutena ja kui ma poolteist tundi hiljem lahkusid, istusid diivanil juba uued inimesed. Küllap sai neiu aru, et raamatukogus siiski võib vaiksel häälel vestelda, kuna tegemist on avaliku asutusega, ja kui soovitakse täielikku vaikust, siis õpitakse kodus, hangitakse individuaalkabiin või minnakse sinna, kus on raamaturiiulid ja kus tõepoolest pole sobilik vestelda. Minu käitumine oli muidugi ka lapsik, eksole, aga ma tõesti saan kurjaks, kui inimesed arvavad, etainult neil on õigused ja nemad on maailma naba.
Mina pean hakkama tegelema kunstiga, oi, kuidas ma ei suuda end selleks sundida. Aga kui ma ei taha eksamil läbi kukkuda, siis on viimane aeg alustada.
Kudzu
