Lehma lellepoeg ehk Mehhiko seep vol ....

täna hommikul tuli meie värava taha postimees, kes tõi teate, et päälinna notar on mulle kirja saatnud. Vaatasin teadet totaalse mõistmatusega, sest mul pole vanu sugulasi, kes tahaks mulle midagi pärandada. Ja elusolevatelt pole ka midagi saada, sellest olen ma ammu aru saanud. Igatahes tekitas see paberitükk minus hulga segadust ja ma otsustasin kirja kohe postimajast ära tuua. Nüüd on siis selgunud, et minu isa onupoeg on vaikselt meie hulgast lahkunud ja kuna temal polnud pärijaid ning minu isa ja tema vend on pärandist loobunud, siis on minul tekkinud pärimisõigus. Mida täpsemalt päriksin, sellest pole sõnagi, ainus teadaolev fakt on, et kodanikul oli pangalaen umbes 200 000 eegu väärtuses. Ja et mul on õigus lahkelt loobuda, siis tekib õigus järgmisel ringil elik siis minu järeltulijatel, kui ma nüüd asjast õigesti aru saan.

Notarit kätte saada ei õnnestunud, seega ma ikka veel ei tea, milles asi. Ja ma olen tige - notariaalselt tõestatud pärandist loobumine võtab ju aega ja raha! Minu loogika ütleb, et kui minu isal on 5 last, siis peaks kogu krempel minema jagamisele kõigi meie vahel. Õde ei olnud igatahes siiani mingit teadet saanud, aga eks ta veel saab. Niimoodi teenib riik meie pealt natuke lisaraha, mis, olgem ausad, piiratud eelarve tingimustes on ainult kasuks. Aga et mina pean kulutama oma aega ja vaeva mingi surnud inimese pärast, kellest ma pole elu sees isegi mitte kuulnud, see on ikka väga tüütu. Ja ka maksab midagi!

Siit moraal - ela nii, et sul pole surres mingeid asju. Siis saavad teised oma elu rahulikult elada, ilma et nad peaksid end mingisuguste bürokraatlike toimingute hauda ajama. Ja kui ma mõtlen oma isa peale, siis ma muutun veel eriti tigedaks. Kas ta ei võinud mind ette hoiatada, et ma pean oma viimsed veeringud notari manu vedama? Kui ta juba loobus, kas siis ei oleks võinud teatada, et kulla lapsed, olge valmis postkastist jumal teab mis sõnumeid leidma! OK, mu isal ei ole minu telefoninumbrit, küll aga on olemas minu õe number. Ma saan aru, et ta meid oma lasteks ei pea, aga samas olen kindel, et küllap juba notar talle selgitas, mis siis saab, kui tema loobub. Neetud päss!

Teine moraal on see, et ära iial arva, et sul pole sugulasi. Elu on nii komplitseeritud ja keeruline, et iga suvaline Ants või Vello, kes mulle tänaval vastu jalutab, võib olla minu perekonnaga seotud. Kolin ära Aafrikasse, vat seal kindlasti ei ole mul veresugulasi, kuigi me kõik pärineme ühtedest esivanematest - aga nemad on ammu surnud õnneks ja ei püüa mulle notari kaudu teada anda, et ma olen püramiidide õnnelik pärija koos kohustusega nende hooldamise eest igal aastal miljardeid tuulde matta.

Noh,õnneks on mul kolm kuud aega notari rahakotti nuumata, ja usun, et ega see tõestamine nii väga palju ka ei maksa. Alleaa!

Kudzu