Eino praegu on meil siin Lõunas 24,9 kraadi sooja kesklinnas. Meil siin metsas võib olla isegi rohkem, kuna puude vahel tuult ju ei ole. Ilm on kuum ja parasjagu niiske, nii et sääsed aina sigivad ja sigivad. Ärkad hommikul üles - sääsed, toimetad päeval aias - sääsed, lähed õhtul magama, jälle sääsed. Sellised rasvased, aeglaselt ringi pinisevad sääsemütakad, keda saab suhteliselt kerge vaevaga maha lüüa, kui neid just parasjagu korraga mitmeid kallal pole. MM ei saa öösel und, kui sääsed toas on, seega siis on meie ööd kantud pinisemisest ja virisemisest. Ja ma olen täitsa väsinud juba sellest. Ja üldse kõigest: palavusest, magamatusest, pisikesest vinduvast deprekast, mis ei luba mul praktiliselt millestki rõõmu tunda. Kas see üle ka läheb, mina ei tea. Keskeakriis see kindlasti pole, sest ma mäletan end viimased nii umbes 37 aastat olevat kohati nukrameelne, õnnetu ja endas kahtlev.
Muidugi on patt sellise suvise ilma juures olla õnnetu. Aga ma olen siis ikkagi patune, mis teha, eksju. Peas keerlevad mitmed mõtted, igasuguseid nõmedaid ja vähemnõmedaid eksameid on veel tulemas, nende pärast on mure. Ja ei ole ka mingit motivatsiooni enam. Tahaksin hoopis logeleda oma koduaias, kus praegu kõik õitseb: hilised tulbid, murtudsüdamed, piibelehed, sirelid, õunapuud, kirsid, ploomid ja laugud. Kuigi ma olen aiatöödega graafikus st peale viite-kuute tundi arvuti taga rooman veel aeda midagi toimetama, siis perele süüa tegema, siis lastega tegelema, on ikka veel asju, mis vajaksid minu kätt. Ja siis ma mõtlengi, et ma olen ikka loll küll. Kappasin suure hurraaga kaks aastat tagasi kooli, endale aru andmata, et ma ei jaksa ju. Ja et kas ma üldse kõlbangi seda kõike tegema. Või milleks üldse? Mis see on, mida ma tahan teha? Inimestega suhelda? Ilmselt mitte. Kunstnikku minust jällegi enam ei saa, hilja juba (no ma ei saa endale kolmandat kõrgharidust lubada lihtsalt).
Kodus on ka kõik pilla-palla, aknad oleks vaja ära pesta, oma talveriided kappi ära panna, koristada, lugeda ju tahaks ka. Aga midagi tehtud ei saa, ainult vindun. Ja üldse on mul tunne, et kõik teised, no absoluutselt kõik saavad hästi hakkama, aga mina kõnnin ringi nagu väike murelik ussike ja kurvastan, muretsen ning ootan kauget aega, millal see kõik lõpeb.
Aga no mis ma siin ikka virisen. See ei aita, noh, tegelikult natuke ikka aitab ka, ma arvan. Et kui mina, kes ma pidevalt kuulan teiste muresid (töö on selline!), siis vahelduseks võiks ju ka endale võtta õiguse oma muresid kurta.
Aga üldiselt on mul tunne, et ma muutun järjest inimpelglikumaks ning mingite aastate pärast ma tõenäoliselt oma kodust enam ei välju. Kui ei võta riske, pole ka midagi kaotada. Ja kodu on üks kindel koht, kus ma olen see, kes ma olen, ilma et ma peaksin kellelegi midagi tõestama. Iseendale kusjuures ka!
Palav, palav, palav...
Kudzu
6 kommentaari:
Ahsoo, ma arvan, et kõik taimetoiduhuvilised on meie aeda oodatud naate ära sööma. Pidid ju väga head olema, aga mina ainult viskan lõkkeasemesse. Puhas raiskamine, ma ütlen!
Kas tõesti juba sirelid ja murtudsüdamed?
A sääsed, palun väga. Kus neid poleks. Kusjuures puugid veel ka.
Naate on kah jalaga segada, isegi kõrvenõgest leidub.
Jaa! Maikellukesed ka õitsevad ja esimesed päevaliiliad on õievarred välja ajanud. Nagu oleks suur suvi juba!
Kunstnikuks pole kunagi hilja hakata ja selleks pole ilma tingimata ka kolmandat kõrgharidust vaja, beibää.
Oh, ma arvan, et mul oleks veel palju õppida kunsti osas, kuna iseõppija on küll tore olla, aga alati ei jätku aega jalgratta leiutamiseks.
piisab, q sa tead kompa põhinõudeid, st qldlõiget. ylejäänu on puhas myygitöö. vaata, mis sitta kasvõi elken yles riputab.
Postita kommentaar