Sääsed...

eile jätkus suvine sääseuputus. MM-i sünnipäev sai ilusti peetud, aga no ei saanud õues istuda, sest vereimejad ümbritsesid maja parvena. Ei ole ma sel aastal isegi terrassi korda teinud, sel pole mõtet, kuna väljas istuda nii ehk naa ei taha. Parem on konutada toas ja sääski laiaks lüüa ning mõtiskleda, kuidas elada nii, et mõni tilgakene verd ka endale jääks.

Mida rohkem ma siin Lõuna-Eesti pealinnas elutsen, seda enam koguneb mõtteid teemal, kas pole mitte aeg edasi liikuda. Suvel saab viis aastat meie majakeses elatud ja nagu kohane ühele hullumeelsele perele, oleks aeg elukohta vahetada. Mitte et mulle siin ei meeldiks. Aed on imearmas, ja maja parajalt pisike ja enamvähem selline nagu üks maja meie pere jaoks olla võiks. Samas ei saa eitada, et minu sõbrad elavad mujal. Põhiliselt päälinnas, ja neid on veel siin ja seal laiali. Inimene aga on sotsiaalne loom, teatud võrgustik on temale eluks vajalik ja kui siin enam võrgustikku eriti ei ole ja seda ka luua ei saa (ma olen ju üksiküritaja, mul pole ühtki kollektiivi hetkel kui välja arvata mõned kohtumised teiste tugiisikutega), mida siis ikkagi oma eluga ette võtta? Muutuda veel kummalisemaks? Leppida sellega, et minu maailm koosneb ainult minu perest ja sugulastest? Kindlasti on oma osa ka sellel, et päälinnas viibin ma nii suure osa oma ajast, et sealsete inimeste jaoks on rohkem ressursse. Ja nagu öeldi TÜ-s esimesel aastal: kooliminek ja uus eriala suleb mõnedki uksed. Kindlasti on avanenud ka uusi uksi, aga mitte siin, minu kodukohas.

Samas ma ei talu päälinna silmaotsaski. Ausalt! Ma käin seal hambad ristis ja igatsen oma aeda ja majakest. Nii et valik on minu. Ja no ma ei suuda seda valikut teha. Või kui üldse kolida, siis äkki kuhugi teise riiki. Kus ehk on natuke vähem sääski ja tigusid. Ja natuke rohkem inimarmastavaid inimesi (seega siis mitte Põhjamaadesse).

Kudzu